Öeldakse ju, et parim viis testida ükskõik missugust suhet on minna koos reisile. Viimaks tegime ka meie selle ära. Olin juba pikemat aega igatsenud näha Lõuna-Indiat, aga Harshi tõmbas rohkem põhja. Mind jälle ei veennud miski mu kesktalvisel soojamaa puhkusel lumistesse mägedesse minema. Ühel pahal päeval pärast kaklemist ja mossitamist ning emotsioonide lainetena üle pea kokku käimist jõudsimegi sinna, et ta tegi ära lubatu ja pani lausa paika viiepäevase Lõuna-India reisiplaani. Ma muidugi oleksin eelistanud koos planeerida, aga vähemalt midagigi.
Igatahes, ühel hetkel, kui tundsin jälle, et olen suuteline talle otsa vaatama ja mitte enesehaletsusest nutma puhkema, hakkas ta siis mulle oma ideedest rääkima. Ta tahtis lennata Goasse (mis ajas mind omaette kurjaks, sest ta peaks teadma, kuidas ma Goasse suhtun), aga edasine plaan kõlas täitsa hästi. Pidime minema vaatama India suurimat? koske, üht budistide kogukonda mägedes, Mysore'i, mis on üks kiidetumaid linnu lõunas ja siis Cochini lähistel tagurpidi jõgedes paadimajaga terve päeva ringi sõitma. Mõtlesime osta ära vaid edasi-tagasi lennupiletid, sest meil ei olnud aega rongis loksuda. Kuna aga lendasime iga kord täiesti erinevatest lennujaamadest, siis maksime ka päris palju. Millegipärast ei ole seal viimase minuti lennud üldse odavad. Kuigi lennukid ise olid üsna tühjad. Igatahes, lugesime kokku oma rahad ja lootsime ülejäänu kuidagi kohapeal korraldada. Viimasel õhtul veel kohtusime korra sõpradega ning saime veidi soovitusi. Hiljem selgus, et ka reisil olid nad hindmatud abilised.
Niisiis 10. veebruari hommikul - täpselt kuu aega tagasi - ärkasime hästi vara, et jõuda Ahmedabadi bussile. Pidime sealt Goasse lendama ja ühe öö seal veetma, siis aga kohe edasi liikuma. Plaan oligi päev ja koht, päev ja koht. Sel hommikul aga selgus, et Harshil on midagi kõhuga korrast ära. Jah, tal, mitte mul, välismaalasel. Siis hakkas ta mulle ka plaan B-st rääkima, mis tähistas paar päeva Goas lebotamist ning seejärel otse paadimajja suundumist. Ma küll puiklesin vasu ja lootsin, et ehk tal hakkab parem ja ta jaksab ikka täie tempoga kõik ära teha, aga sellest hiljem.
Niisiis loksusime külmast värisedes rikšaga bussikasse, aga siis nõudis H, et võtaksime hoopis takso. Mulle see mõte ei meeldinud, sest lootsin võimalikult säästlikult hakkama saada, aga kuna me kaklesime sel ajal niigi palju, siis andsin ühes küsimuses alla ja maksime vaid kümme korda rohkem kui pidanuks. Vähemalt jõudsime õigeks ajaks ja otse lennujaama.
Lennujaamas oli üsna kummaline olla. See oli nii vanaaegne, et seal olid infotahvlid, kus plastikust numbrid plaginaga vaheldusid. Meie aga istusime varjatumas nurgas ning rääkisime masendavatel teemadel. Nii masendavatel, et ikka ja jälle sain pisaraid pühkida. Ka terve tee taksos oli olnud nii kummaline. Istusime peaaegu kogu tee nagu võõrad kumbki oma nurgas ning kokku saades vaid lahvatasid uued vaidlused. Lisaks mürgitas ta mind pidevalt sigarettidega ja see, et avasime aknad, ei aidanud kuigi palju. Ma olin tõeliselt õnnetu, aga ei osanud ka olukorda üksi kuidagi parandada.
Igatahes, mingil hetkel läbisime turvakontrolli ning lennujaama poolevahetusega paranes ka õhkkond meie vahel. Justkui torm oleks läbi saanud ja päike välja tulnud. Nüüd olime taas üks meeskond, kes muretses koos selle üle, millisest väravast meie lend läheb. Sõin veel tohutult pähklist šokolaadiglasuuriga jäätist ning istusime ülimalt räpastel pinkidel infot oodates. Siis aga tahtis H minna kelleltki küsima, kus meie lend siis on ja läksin temaga kaasa. Varsti aga avastasin, et pardakaart, mis mul kogu aeg käes oli olnud, on kadunud. Paanika hakkas tõusma. Küsisin Harshilt, kas andsin selle tema kätte, aga ta ei teadnud minu piletist midagi. Ja siis meenus, et olin just oma jäätisepaberi ära visanud. Peas lahvatas mõte, äkki...?
Ei jäänudki midagi muud üle, kui tormasin tagasi ootesaali ja sukeldusin suurde prügikasti. Õnneks märkasingi kohe üht varjatud alkoreklaamiga pardakaarti. Leidsin sellelt kergelt kleepuvalt esemelt oma nime ja mind valdas taas rahu. Naljakas on mõelda, mida kõik pealtvaatajad valgest prügikollist arvata võisid ja H naeris, et nii blond ei saa ju olla, aga sai ja siis üsna varsti tuli lennuk ka. Ma lihtsalt palvetasin, et edasi oleks tore reis.
Kohapeal siiski selgus, et otsetransporti meie planeeritud sihtkohtadesse Goast ei lähe ning taksod oleksid roppkallid. Seega andsin järele vahepeatuste ärajätmise osas, kuigi ikka oleksin väga tahtnud lõunavärvilisi templeid näha. Nüüd aga olin kristlikus asulas. See-eest aga oli seal mõnusalt soe, isegi palav. Ja vaid pooleteist tunnise lennu kaugusel oli olnud nii külm, et vajasin sviitrit ja jakki. Kuna H-l oli ka üsna paha olla, siis võtsime sel päeval rahulikult. Sõitsime järjekordse taksoga Goa teise otsa, sest H oli seal varem käinud ja väitis, et see on most happening place.
Taksojuht otsis meile ka hotelli. Esimene oli ilus, aga nii röögatult kallis, et me ei hakanud tuba vaatama minemagi. Kohalikud väitsid, et seal üleüldse ei taheta üheks ööks tube üürida. Kusjuures hooaeg oli juba praktiliselt läbi, aga see neid paindlikumaks ei teinud. Teise hotelli otsustasime paigale jääda. See oli juba kolmandiku võrra odavam, aga poole kallim, kui ma tahtnuks maksta. Samas tuba oli ehk kahetärnine, kehvem kui Eesti kahetärnised ja kallim. Irooniline eks. Säh sulle India odavust!
Tegime end korda ja suundusime rendimotikat otsima, et siis otse randa põrutada. Valge nahk tõstis muidugi hinnad lakke, aga saime üsna aktsepteeritava pakkumise lõpuks. Isegi ranna leidsime üles ning sealt ühe suurepärase teenindusega rannakohviku, kust igasuguseid mereande ning värvilisi kokteile tellida võis. Nii tegimegi. Ja tulime sinna tagasi ka oma pikenenud Goa puhkuse teisel ning kolmandal päeval. Korraks proovisime ka üht naaberkohvikut, aga sealne haikalaroog oli nii vastukarva, et söötsime seda rannal hulkuvale kutsikale tundes end ropprikkana:D
Rannas suutis H mind veel veidi solvata. Või mu eneseuhkust vähemalt. Paar lähedal istuvat tüüpi tahtsid minuga pilti teha, kui ujumast tulin. Ma vist ei oodanud seda üldse ning tahtsin ka viisakaks jääda, seega nõustusin, kuigi olin bikiinides. Vähemalt tahtsid nad minuga pilti minu enda kaameraga. Hiljem aga tulid nad H-lt küsima, kas võivad ka minuga õnne proovida. Hindis muidugi, aga H rääkis mulle ära ja ütles ka, et oli lubanud neil enda parim anda. Tõenäoliselt arvasin need tüübid, et ka H korjas mu rannast üles. Mind aga solvas, et miks tema nägi vaid variante kakelda mu au pärast või neile luba anda. Miks ta ei võinud lihtsalt selgitada, et meie vahel on midagi palju enamat ja ma ei ole selline tüdruk? Aga ma ei saanudki teda aru saama ja tüübid ei julgenudki lõpuks mulle läheneda, kuigi käisid talt veel tantsuluba küsimas. Võimalus kasta end soolasesse sinisesse vette ning suruda jalad liiva keset veebruarikuud tundus nii imeline, et mured justkui kustusid meelest.
Õhtul läksime sõime ühes väikses restoranis kohutavalt vürtsist krevetirooga ning jõime kohalikku alternatiivi tequilale millegagi, mis tundus olevat lahejendamata vaarikasiirup. Lõhn oli tappev, aga maitse täitsa mõnus. Seejärel tahtsime minna linna kuumimasse klubisse. Olin end ilusti riidesse pannud ja puha, aga siis selgus, et seoses valimistega naabeosariigis, suletakse kõik klubid juba kell 11. Sama reegel kehtib seal ka muudel aegadel, aga keegi ei rakenda seda. Nüüd aga keeldus politsei silma kinni pigistamast.
Seega lontsisime pettunult tagasi koju kurvastades, et me ei näegi seda, sest lootsime saada juba järgmiseks hommikuks rongipiletid Cochinisse, et siis seal lähistel ringi uidata. Hommikul aga selgus, et röövellikke summasid küsiv reisiagent oli meile piletid alles kolmandaks õhtuks hankinud. Seega pidime ka hotellis viibimist pikendama ja oleks nad siis teise öö odavamalt teinud või siis vähemalt normaalselt meid söötnud. Kui Indias saab igal pool kiiresti ja maitsvalt süüa, siis seal pidi pool tundi röstisaiu ja moosi-võid ootama. Vähemalt serveeiti seal hommikusööki ilusas basseiniga hoovis, kus sel päeval ka väikse tiiru tegin.
Teisel päeval käisime vaatamas kohalikku kindlust. See oli ka kogu kultuuriprogramm. Mingit tuntud kirikut 25km kaugusel ei viitsinud ta enam vaatama minna ja mina ei tahtnud toriseva temaga nagunii minna. Seega lõpetasime jälle rannas. Mina käisin ka talle riideid ostmas, sest ta tuli nagu tõeline mees kuuepäevasele reisile ühe paari pükste, ühe T-särgi ning ühe triiksärgiga. Samas keeldus ta toast väljumast ja mina ei tahtnud poolt päeva oma lühikesest puhkusereisist lihtsalt koledas toas vedeleda.
Õhtul tahtsime klubile uue võimaluse anda. Sõitsime taas läbi linna ning juba kaugelt hakkasid paistma liikuvad laserkiired. See klubi asub mäe otsas vabas õhus. Pidime ronima üles munamäe jagu trepiastmeid, aga ees ootas ka midagi imelist. Keskmiselt kallid piletid lunastatud, astusime kaljude vahele uuristatud paradiisi, mille keskel sinine bassein, ümber valged nahkdiivanid ja vaade tervele linnale. Väike tantsuplats oli pidevalt täis ning baare ümbritses lõputu saba. Ja mul oligi tore. H isegi tantsis minuga natuke ning seal müüdi Malibut. Ainus ebameeldiv ja üllatav koht oli see, kui miskit märga maandus mu jalalabal. Sain aru, et H sai rohkemgi märjaks. H ja tema tuttuus CK särk. Ma jälgisin vaid, et ta üle ei keeks. Siis aga avaldas ta mulle, et see vist ei olegi kellegi jook, vaid hoopis okse. Suundusime otsejoones valgustatud WC-sse, kus meie kahtlused kinnitust said. Puhastasime end, mina vastikusvõdinaga ja enda okserefleksiga võideldes, ning seejärel palusin kohe uut kanget jooki, et suudaksin siiski ülejäänud lühikest õhtut nautida. Sellist asja juba Eestis tantsuplatsil ei juhtuks, aga tolles klubis olid kõik kõike tarvitanud. Tagasi tantsuplatsile samasse kohta jõudes tundus aga nagu midagi poleks juhtunudki ning seal istusid juba uued inimesed. Ka H istus tagasi, aga mina ei suutnud end sundida uuesti hiljuti oksega kaetud diivanile maanduma. Seega pigem tantsisin. Ka üksi, kui H tegi suitsu või jõi. Korra suutis ta siiski mind ka kõrvetada, aga purjus tema ei näinud selles probleemi ega ohu märki.
Varsti pandi klubi kinni ning pidime kuidagi tagasi linna saama. Ainus variant tundus olevat meie rendimotikas, mille seljas H nagunii ebakindlam tundus. Nüüd oli ta aga ka nii täis, et ei suutnud korralikult rääkida ega otse kõndida. Ma kartsin jubedalt. Aga tema tahtis sõita. Üksi jalutamine oleks olnud vähemalt sama ohtlik kui mitte hullemgi. Seega tegime diili, et peatume esimeses söögikohas, et süüa õhtust. Nii tegimegi ja õnneks midagi ei juhtunud. Oodates pikalt a la carte kala rääkisime sellest veel pikalt, tema rusikaga rinda pekstes ja väites, et teab, millal veel sõita võib ja see piir läheb sealt, kus ta teed näeb. Mina jälle väites, et minu hirmul on alust. Igatahes õhtusöögi lõpetuseks oli ta juba nii palju kainenenud, et usaldasin teda jälle ning suundusime tagasi oma tuppa voodit testima.
Kolmas päev oli taas... üllatus-üllatus... rannapäev! Vähemalt suutsin H-d ka tema taluvuse piirini tänavapoode mööda lohistada. Goa on tõeliselt karm kauplemisedžungel. Kaupmehed ei tunne armu. Neid ei huvita, kui hästi sa kohalike asjade väärtust tead. Nad teavad, et alati tuleb uus ja rumalam turist, kes ei tingi. Siiski jätsin kogu oma sularaha ühele tänavale maha ja sain mõned väga vajalikud kingitused ostetud. Üht-teist "hädavajalikku" muidugi endale ka:P Olles kui kodutud kõigi kottidega rannas kuni tuli aeg motikas tagastada, sõime veel nii palju mereloomi, kui jaksasime ja siis suundusime Cochinisse. Tuletage mulle meelde, et teile sellest rongisõidust räägiksin järgmine kord eks.
Igatahes, ühel hetkel, kui tundsin jälle, et olen suuteline talle otsa vaatama ja mitte enesehaletsusest nutma puhkema, hakkas ta siis mulle oma ideedest rääkima. Ta tahtis lennata Goasse (mis ajas mind omaette kurjaks, sest ta peaks teadma, kuidas ma Goasse suhtun), aga edasine plaan kõlas täitsa hästi. Pidime minema vaatama India suurimat? koske, üht budistide kogukonda mägedes, Mysore'i, mis on üks kiidetumaid linnu lõunas ja siis Cochini lähistel tagurpidi jõgedes paadimajaga terve päeva ringi sõitma. Mõtlesime osta ära vaid edasi-tagasi lennupiletid, sest meil ei olnud aega rongis loksuda. Kuna aga lendasime iga kord täiesti erinevatest lennujaamadest, siis maksime ka päris palju. Millegipärast ei ole seal viimase minuti lennud üldse odavad. Kuigi lennukid ise olid üsna tühjad. Igatahes, lugesime kokku oma rahad ja lootsime ülejäänu kuidagi kohapeal korraldada. Viimasel õhtul veel kohtusime korra sõpradega ning saime veidi soovitusi. Hiljem selgus, et ka reisil olid nad hindmatud abilised.
Niisiis 10. veebruari hommikul - täpselt kuu aega tagasi - ärkasime hästi vara, et jõuda Ahmedabadi bussile. Pidime sealt Goasse lendama ja ühe öö seal veetma, siis aga kohe edasi liikuma. Plaan oligi päev ja koht, päev ja koht. Sel hommikul aga selgus, et Harshil on midagi kõhuga korrast ära. Jah, tal, mitte mul, välismaalasel. Siis hakkas ta mulle ka plaan B-st rääkima, mis tähistas paar päeva Goas lebotamist ning seejärel otse paadimajja suundumist. Ma küll puiklesin vasu ja lootsin, et ehk tal hakkab parem ja ta jaksab ikka täie tempoga kõik ära teha, aga sellest hiljem.
Niisiis loksusime külmast värisedes rikšaga bussikasse, aga siis nõudis H, et võtaksime hoopis takso. Mulle see mõte ei meeldinud, sest lootsin võimalikult säästlikult hakkama saada, aga kuna me kaklesime sel ajal niigi palju, siis andsin ühes küsimuses alla ja maksime vaid kümme korda rohkem kui pidanuks. Vähemalt jõudsime õigeks ajaks ja otse lennujaama.
Lennujaamas oli üsna kummaline olla. See oli nii vanaaegne, et seal olid infotahvlid, kus plastikust numbrid plaginaga vaheldusid. Meie aga istusime varjatumas nurgas ning rääkisime masendavatel teemadel. Nii masendavatel, et ikka ja jälle sain pisaraid pühkida. Ka terve tee taksos oli olnud nii kummaline. Istusime peaaegu kogu tee nagu võõrad kumbki oma nurgas ning kokku saades vaid lahvatasid uued vaidlused. Lisaks mürgitas ta mind pidevalt sigarettidega ja see, et avasime aknad, ei aidanud kuigi palju. Ma olin tõeliselt õnnetu, aga ei osanud ka olukorda üksi kuidagi parandada.
Igatahes, mingil hetkel läbisime turvakontrolli ning lennujaama poolevahetusega paranes ka õhkkond meie vahel. Justkui torm oleks läbi saanud ja päike välja tulnud. Nüüd olime taas üks meeskond, kes muretses koos selle üle, millisest väravast meie lend läheb. Sõin veel tohutult pähklist šokolaadiglasuuriga jäätist ning istusime ülimalt räpastel pinkidel infot oodates. Siis aga tahtis H minna kelleltki küsima, kus meie lend siis on ja läksin temaga kaasa. Varsti aga avastasin, et pardakaart, mis mul kogu aeg käes oli olnud, on kadunud. Paanika hakkas tõusma. Küsisin Harshilt, kas andsin selle tema kätte, aga ta ei teadnud minu piletist midagi. Ja siis meenus, et olin just oma jäätisepaberi ära visanud. Peas lahvatas mõte, äkki...?
Ei jäänudki midagi muud üle, kui tormasin tagasi ootesaali ja sukeldusin suurde prügikasti. Õnneks märkasingi kohe üht varjatud alkoreklaamiga pardakaarti. Leidsin sellelt kergelt kleepuvalt esemelt oma nime ja mind valdas taas rahu. Naljakas on mõelda, mida kõik pealtvaatajad valgest prügikollist arvata võisid ja H naeris, et nii blond ei saa ju olla, aga sai ja siis üsna varsti tuli lennuk ka. Ma lihtsalt palvetasin, et edasi oleks tore reis.
Kohapeal siiski selgus, et otsetransporti meie planeeritud sihtkohtadesse Goast ei lähe ning taksod oleksid roppkallid. Seega andsin järele vahepeatuste ärajätmise osas, kuigi ikka oleksin väga tahtnud lõunavärvilisi templeid näha. Nüüd aga olin kristlikus asulas. See-eest aga oli seal mõnusalt soe, isegi palav. Ja vaid pooleteist tunnise lennu kaugusel oli olnud nii külm, et vajasin sviitrit ja jakki. Kuna H-l oli ka üsna paha olla, siis võtsime sel päeval rahulikult. Sõitsime järjekordse taksoga Goa teise otsa, sest H oli seal varem käinud ja väitis, et see on most happening place.
Taksojuht otsis meile ka hotelli. Esimene oli ilus, aga nii röögatult kallis, et me ei hakanud tuba vaatama minemagi. Kohalikud väitsid, et seal üleüldse ei taheta üheks ööks tube üürida. Kusjuures hooaeg oli juba praktiliselt läbi, aga see neid paindlikumaks ei teinud. Teise hotelli otsustasime paigale jääda. See oli juba kolmandiku võrra odavam, aga poole kallim, kui ma tahtnuks maksta. Samas tuba oli ehk kahetärnine, kehvem kui Eesti kahetärnised ja kallim. Irooniline eks. Säh sulle India odavust!
Tegime end korda ja suundusime rendimotikat otsima, et siis otse randa põrutada. Valge nahk tõstis muidugi hinnad lakke, aga saime üsna aktsepteeritava pakkumise lõpuks. Isegi ranna leidsime üles ning sealt ühe suurepärase teenindusega rannakohviku, kust igasuguseid mereande ning värvilisi kokteile tellida võis. Nii tegimegi. Ja tulime sinna tagasi ka oma pikenenud Goa puhkuse teisel ning kolmandal päeval. Korraks proovisime ka üht naaberkohvikut, aga sealne haikalaroog oli nii vastukarva, et söötsime seda rannal hulkuvale kutsikale tundes end ropprikkana:D
Rannas suutis H mind veel veidi solvata. Või mu eneseuhkust vähemalt. Paar lähedal istuvat tüüpi tahtsid minuga pilti teha, kui ujumast tulin. Ma vist ei oodanud seda üldse ning tahtsin ka viisakaks jääda, seega nõustusin, kuigi olin bikiinides. Vähemalt tahtsid nad minuga pilti minu enda kaameraga. Hiljem aga tulid nad H-lt küsima, kas võivad ka minuga õnne proovida. Hindis muidugi, aga H rääkis mulle ära ja ütles ka, et oli lubanud neil enda parim anda. Tõenäoliselt arvasin need tüübid, et ka H korjas mu rannast üles. Mind aga solvas, et miks tema nägi vaid variante kakelda mu au pärast või neile luba anda. Miks ta ei võinud lihtsalt selgitada, et meie vahel on midagi palju enamat ja ma ei ole selline tüdruk? Aga ma ei saanudki teda aru saama ja tüübid ei julgenudki lõpuks mulle läheneda, kuigi käisid talt veel tantsuluba küsimas. Võimalus kasta end soolasesse sinisesse vette ning suruda jalad liiva keset veebruarikuud tundus nii imeline, et mured justkui kustusid meelest.
Õhtul läksime sõime ühes väikses restoranis kohutavalt vürtsist krevetirooga ning jõime kohalikku alternatiivi tequilale millegagi, mis tundus olevat lahejendamata vaarikasiirup. Lõhn oli tappev, aga maitse täitsa mõnus. Seejärel tahtsime minna linna kuumimasse klubisse. Olin end ilusti riidesse pannud ja puha, aga siis selgus, et seoses valimistega naabeosariigis, suletakse kõik klubid juba kell 11. Sama reegel kehtib seal ka muudel aegadel, aga keegi ei rakenda seda. Nüüd aga keeldus politsei silma kinni pigistamast.
Seega lontsisime pettunult tagasi koju kurvastades, et me ei näegi seda, sest lootsime saada juba järgmiseks hommikuks rongipiletid Cochinisse, et siis seal lähistel ringi uidata. Hommikul aga selgus, et röövellikke summasid küsiv reisiagent oli meile piletid alles kolmandaks õhtuks hankinud. Seega pidime ka hotellis viibimist pikendama ja oleks nad siis teise öö odavamalt teinud või siis vähemalt normaalselt meid söötnud. Kui Indias saab igal pool kiiresti ja maitsvalt süüa, siis seal pidi pool tundi röstisaiu ja moosi-võid ootama. Vähemalt serveeiti seal hommikusööki ilusas basseiniga hoovis, kus sel päeval ka väikse tiiru tegin.
Teisel päeval käisime vaatamas kohalikku kindlust. See oli ka kogu kultuuriprogramm. Mingit tuntud kirikut 25km kaugusel ei viitsinud ta enam vaatama minna ja mina ei tahtnud toriseva temaga nagunii minna. Seega lõpetasime jälle rannas. Mina käisin ka talle riideid ostmas, sest ta tuli nagu tõeline mees kuuepäevasele reisile ühe paari pükste, ühe T-särgi ning ühe triiksärgiga. Samas keeldus ta toast väljumast ja mina ei tahtnud poolt päeva oma lühikesest puhkusereisist lihtsalt koledas toas vedeleda.
Õhtul tahtsime klubile uue võimaluse anda. Sõitsime taas läbi linna ning juba kaugelt hakkasid paistma liikuvad laserkiired. See klubi asub mäe otsas vabas õhus. Pidime ronima üles munamäe jagu trepiastmeid, aga ees ootas ka midagi imelist. Keskmiselt kallid piletid lunastatud, astusime kaljude vahele uuristatud paradiisi, mille keskel sinine bassein, ümber valged nahkdiivanid ja vaade tervele linnale. Väike tantsuplats oli pidevalt täis ning baare ümbritses lõputu saba. Ja mul oligi tore. H isegi tantsis minuga natuke ning seal müüdi Malibut. Ainus ebameeldiv ja üllatav koht oli see, kui miskit märga maandus mu jalalabal. Sain aru, et H sai rohkemgi märjaks. H ja tema tuttuus CK särk. Ma jälgisin vaid, et ta üle ei keeks. Siis aga avaldas ta mulle, et see vist ei olegi kellegi jook, vaid hoopis okse. Suundusime otsejoones valgustatud WC-sse, kus meie kahtlused kinnitust said. Puhastasime end, mina vastikusvõdinaga ja enda okserefleksiga võideldes, ning seejärel palusin kohe uut kanget jooki, et suudaksin siiski ülejäänud lühikest õhtut nautida. Sellist asja juba Eestis tantsuplatsil ei juhtuks, aga tolles klubis olid kõik kõike tarvitanud. Tagasi tantsuplatsile samasse kohta jõudes tundus aga nagu midagi poleks juhtunudki ning seal istusid juba uued inimesed. Ka H istus tagasi, aga mina ei suutnud end sundida uuesti hiljuti oksega kaetud diivanile maanduma. Seega pigem tantsisin. Ka üksi, kui H tegi suitsu või jõi. Korra suutis ta siiski mind ka kõrvetada, aga purjus tema ei näinud selles probleemi ega ohu märki.
Varsti pandi klubi kinni ning pidime kuidagi tagasi linna saama. Ainus variant tundus olevat meie rendimotikas, mille seljas H nagunii ebakindlam tundus. Nüüd oli ta aga ka nii täis, et ei suutnud korralikult rääkida ega otse kõndida. Ma kartsin jubedalt. Aga tema tahtis sõita. Üksi jalutamine oleks olnud vähemalt sama ohtlik kui mitte hullemgi. Seega tegime diili, et peatume esimeses söögikohas, et süüa õhtust. Nii tegimegi ja õnneks midagi ei juhtunud. Oodates pikalt a la carte kala rääkisime sellest veel pikalt, tema rusikaga rinda pekstes ja väites, et teab, millal veel sõita võib ja see piir läheb sealt, kus ta teed näeb. Mina jälle väites, et minu hirmul on alust. Igatahes õhtusöögi lõpetuseks oli ta juba nii palju kainenenud, et usaldasin teda jälle ning suundusime tagasi oma tuppa voodit testima.
Kolmas päev oli taas... üllatus-üllatus... rannapäev! Vähemalt suutsin H-d ka tema taluvuse piirini tänavapoode mööda lohistada. Goa on tõeliselt karm kauplemisedžungel. Kaupmehed ei tunne armu. Neid ei huvita, kui hästi sa kohalike asjade väärtust tead. Nad teavad, et alati tuleb uus ja rumalam turist, kes ei tingi. Siiski jätsin kogu oma sularaha ühele tänavale maha ja sain mõned väga vajalikud kingitused ostetud. Üht-teist "hädavajalikku" muidugi endale ka:P Olles kui kodutud kõigi kottidega rannas kuni tuli aeg motikas tagastada, sõime veel nii palju mereloomi, kui jaksasime ja siis suundusime Cochinisse. Tuletage mulle meelde, et teile sellest rongisõidust räägiksin järgmine kord eks.
4 kommentaari:
Kõrvalseisjana oskan vaid imestada, milline on inimeste kannatus ja väärarusaam armastusest..
tõesti, saada see hindu persse ja küllap leiad varsti tõelise mehe
Rahvus rahvuseks..
Pigem võiks leida mehe, kes AUSTAB ja armastab.
See, mis siin kuude kaupa kirjas on, ei ole kindlasti armastus.
Olen lugenud ja kaasaelanud Sinu seiklustele juba päris kaua ning olen lootusetu romantikuna lootnud, et Teil H-ga kenasti sujub ja kes teab...
Aga kahjuks hakkab mulle tunduma, et Sa ainult annad ja annad ja annad selles suhtes, ilma midagi vastu saamata.
Tundub ju, et ta suisa käitub Sinuga inetult.
Ma tahaks soovitada Sul tal minna lasta ja kui tõesti oli tegemist "õige" asjaga, siis ta pingutab selle nimel ja võtab end kokku ning teeb ka Sind õnnelikuks.
DK
Postita kommentaar