Nii algas näiteks tänane päev. Pidime kolleegiga töö asjus üht vaibasalongi külastama ja kuna olin saanud kirja, et näidised on kohal ja tulgu ma aga poest läbi, siis nii tegimegi. Koha peal aga ootas ees paras üllatus.
Firma ülemust ei olnud kohal. Küll aga oli seal üks torisev vanapapi, kes väitis, et tema ei teadnud meie tulekust ega näidistest mitte midagi ja ei näita ka meile midagi. Tulgu me aga tagasi mitme tunni pärast, kui omanik kohal on. Me jällegi ei tahtnud hästi oma kõrvu uskuda. Jutt käib ju vaibanäidistest, mitte riiklikest saladustest. Samuti ei olnud mailivahetuses palutud aega kokku leppida ja onu teadis küll, kus äsja saabunud näidised on.
Lõpuks soostus müüja meile oma ülemuse numbri andma ja ütlesin otse tollele, et kuri onu keeldub meid aitamast. Nad vahetasid omavahel mõned sõnad ja asjad hakkasid sujuma. Siiski üsna kummalist rada pidi.
Onu pidas vajalikuks sissejuhatuse osana meile rääkida kunagi neid külastanud soomlasest, kes julges allahindlust küsida. Ta selgitas meile siis, et klient võib ju olla kuningas, aga müüja on jumal. Kõik ikka kuulasite ja panite tähele, jah? Me Jüriga nägime mõlemad kõvasti vaeva, et oma näoilmet kontrollida. Eriti, kuna me olime igati viisakad olnud ja kogemata miini otsa astunud. Jüri mainis ka võimalust alati ära minna, aga ju see oli liiga umbisikulises vormis, et onu aru saaks.
Seejärel aga pakuti meile lambist hommikuse külastuse puhul 20% allahindlust. Nüüd jõudsid meie ette ka vaibanäidised ja pakuti isegi teed. Kohvi koha pealt ütles ta kohe, et seda ta ei paku - me ei küsinudki - aga teed saab, kuna ta just tegi vee soojaks enda jaoks nagunii. Otsustasin pakkumise vastu võtta ning varsti saabuski kandik kannu, tassi ja suhkruga. Onu ütles, et endale ise kallaksin. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka seda, et talle meeldib, kui naised tööd teevad. Asi oli juba nii sürreaalne, et ma ei ole enam kindel, mis juhtus päriselt ja mis mitte. Avastasin oma tassist igasuguseid huvitavaid tükke ja õlilaike, aga blokeerisin need mõistusega ära ning jõin.
Vahepeal saime kiita mitu korda, et oleme nii toredad ja asjalikud noored vms ning siseinfona, kus onu elab, kui suur tema korter on ning mitu seda meie messiboksi mahuks. Ülimalt oluline eks. Imestan siiani, kuidas nad üldse midagi müüdud saavad, aga ehk pannakse ta planeeritud külastuste - eriti äriklientide - ajaks kuhugi tagatuba koristama või lõngapusasid harutama? Sellist klienditeenindust ei pidanud ma enam võimalikukski.
Samas aga sain õhtuks ülimalt positiivse hinnapakkumise. Lausa üllatusliku. Nii et ehk isegi ostame neilt. Kõigest hoolimata... aga jälle kogemuse võrra rikkam.
Firma ülemust ei olnud kohal. Küll aga oli seal üks torisev vanapapi, kes väitis, et tema ei teadnud meie tulekust ega näidistest mitte midagi ja ei näita ka meile midagi. Tulgu me aga tagasi mitme tunni pärast, kui omanik kohal on. Me jällegi ei tahtnud hästi oma kõrvu uskuda. Jutt käib ju vaibanäidistest, mitte riiklikest saladustest. Samuti ei olnud mailivahetuses palutud aega kokku leppida ja onu teadis küll, kus äsja saabunud näidised on.
Lõpuks soostus müüja meile oma ülemuse numbri andma ja ütlesin otse tollele, et kuri onu keeldub meid aitamast. Nad vahetasid omavahel mõned sõnad ja asjad hakkasid sujuma. Siiski üsna kummalist rada pidi.
Onu pidas vajalikuks sissejuhatuse osana meile rääkida kunagi neid külastanud soomlasest, kes julges allahindlust küsida. Ta selgitas meile siis, et klient võib ju olla kuningas, aga müüja on jumal. Kõik ikka kuulasite ja panite tähele, jah? Me Jüriga nägime mõlemad kõvasti vaeva, et oma näoilmet kontrollida. Eriti, kuna me olime igati viisakad olnud ja kogemata miini otsa astunud. Jüri mainis ka võimalust alati ära minna, aga ju see oli liiga umbisikulises vormis, et onu aru saaks.
Seejärel aga pakuti meile lambist hommikuse külastuse puhul 20% allahindlust. Nüüd jõudsid meie ette ka vaibanäidised ja pakuti isegi teed. Kohvi koha pealt ütles ta kohe, et seda ta ei paku - me ei küsinudki - aga teed saab, kuna ta just tegi vee soojaks enda jaoks nagunii. Otsustasin pakkumise vastu võtta ning varsti saabuski kandik kannu, tassi ja suhkruga. Onu ütles, et endale ise kallaksin. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka seda, et talle meeldib, kui naised tööd teevad. Asi oli juba nii sürreaalne, et ma ei ole enam kindel, mis juhtus päriselt ja mis mitte. Avastasin oma tassist igasuguseid huvitavaid tükke ja õlilaike, aga blokeerisin need mõistusega ära ning jõin.
Vahepeal saime kiita mitu korda, et oleme nii toredad ja asjalikud noored vms ning siseinfona, kus onu elab, kui suur tema korter on ning mitu seda meie messiboksi mahuks. Ülimalt oluline eks. Imestan siiani, kuidas nad üldse midagi müüdud saavad, aga ehk pannakse ta planeeritud külastuste - eriti äriklientide - ajaks kuhugi tagatuba koristama või lõngapusasid harutama? Sellist klienditeenindust ei pidanud ma enam võimalikukski.
Samas aga sain õhtuks ülimalt positiivse hinnapakkumise. Lausa üllatusliku. Nii et ehk isegi ostame neilt. Kõigest hoolimata... aga jälle kogemuse võrra rikkam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar