Tihti peale hakkab mul endast selles keerulises suhtes hale. Kohe nii hale, et ei suuda pisaraid tagasi hoida ja siis nad voolavadki. Vahel vaid mõni, vahel oluliselt rohkem. Ja selleks ei olegi muud vaja, kui portsu tühje lubadusi. Eelkõige aja teemal. Sest aeg ilmselgelt voolab tema jaoks teistmoodi kui minu jaoks. Sellest siis tohutult palju tülisid, et miks ta üldse lubab tulla, kui ta lõpuks ikka ei tule või tuleb tunde lubatust hiljem vaid korraks ning annab siis kohe unele järele.
Hetkel on jälle see koht, kus ka kõige väiksem lubadusemurdmine ajab nutma, sest eelmisest päevast, mil me sel ega ühelgi teisel teemal ei kakelnud, on möödunud juba nii palju päevi, et mulle ei meenugi see enam täpselt. Ja samas saan pidevalt uusi lubadusi, et rohkem seda ku-na-gi ei juhtu. Ja ma ei küsigi ju mitte kunagit. Lihtsalt midagi muud kui iga krdi päeva, kui saate aru, mida ma mõtlen. Mul on ju ka mingi eneseväärikus. Isegi, kui mul ei ole tolleks õhtuks plaane. Aga on ka päevi, kus need ära jäävad, sest ma loodan, et varsti tähendabki varstit ja mul on pärast aega küll veel oma asju ka teha. Igatahes, hetkel olen ma väga-väga väsinud tülitsemisest. Tööl on ka pingelised ajad - tänane päev oli mõrvarlik, võiks öelda tänu jobudele saksa kolleegidele, aga see selleks. Ma lihtsalt ei jaksa kõike korraga. Ja ma ei jaksa ka pidevalt muretseda selle pärast, kuidas ta oma elu elab, milliseid rumalaid valikuid teeb ning riske võtab... Ei, ma ei ole veel kaugeltki seal, et suudaks ega tahaks alla anda, aga ma olen väsinud ja pettunud.
Ühel sellise suure pettumuse õhtu järgsel hommikul aga sai tema olukorra vastupidi keerata ja kõik oma patud ära kustutada registrist ühe liigutusega. Minu omaga. Sest ma unustasin ära midagi nii olulist, et see muutis mu kujutlust sellest, kes ma enda meelest olen. Olin...
Ma suutsin ära unustada oma kõige kallima sünnipäeva!!! Kusjuures mu ratsionaalsem pool teab täpselt, mis kuupäeval see on. Aga niigi emotsionaalselt haavatud või väsinud või ... (täida lünk millega iganes) mina ei suutnud lihtsalt seda õigel hetkel enam käimasoleva päevaga kokku ajada. Ja ma ei saanud solvumist ka oma hingest järsult välja peksta. Isegi mitte selle päeva puhul.
H muidugi võttis sülle kukkunud õnnest maksimumi minu norimise näol. Ta vist ei olnudki väga kuri. Küll vist veidi solvunud, aga põhiliselt vist sisimas naermas olukorra absurdsuse üle. Ta küll ütles, et tal oli liiga häbi sõpradele rääkida, et tema tüdruk ära unustas, aga see ei takistanud tal seda minu sõpradele kurtmast. Minul olid muidugi meeletud süümekad, aga ma ei saanud seda väga palju tunnistada ega eriti ta ees lömitada, sest ma olin kuri ju. Ja nii kummaline oli olla see süüdiolev pool. Ma ei suutnud siiski talle mitte ette heita tema patte, isegi minu sünnipäevade teemal mitte. No et ega tema ka siis maailma nunnum peika pole olnud. Aga see selleks. Ma lubasin talle läbi päeva korduvalt üles kerkivate tülide kiuste siiski maad ja ilmad kokku. Lubasin, et ostan talle lennupiletid siia ise. Veel ei tea, kuidas täpselt. Ja seda, et teen talle kuu aega iga päev kingitusi. Ei ole sellest kinni pidanud, aga ega ta ei nõuagi enam. Vaidlesin temaga mitu päeva selle üle, et tal ei anna mult välja pressida elu lõpuni kolme söögikorda päevas lisaks kõigele muule, mis nagunii minu kraesse jääb, sest mu taluvuspiir on madalamal kui tal. Ta suutis mu selle teema ning väidetega stiilis aga naised on ju geneetiliselt programmeeritud seda kõike tegema päris kurjaks uuesti ajada. Eriti ultimaatumiga kokkuleppe mittesaavutamisel turuuuringutega alustada. Mida ma temast küll ei uskunud, aga kurjaks ajas ikkagi. Kohati nii kurjaks, et mõtlesin tõsiselt talle öeldud: hakka kohe pihta siisi.
Igatahes, mingil hetkel plahvatas peas üsna hea kingi mõte. Kingi, mille ta võiks peaaegu õigel päeval kätte saada. Seepärast palusin Analt teenet ja tegin arvuti taga kodutööd. Lasin tal osta H-le uued röögatult kallid brändipäikseprillid, mille lähisugulastest ta hiljuti ilma jäi. Ei mäletagi, kas see oli see paar, mille ta puruks istus või ära kaotas. Igatahes, ta oli nende üle tõeliselt õnnelik ja seega täitsid need oma eesmärki. Mul on siin sõpru, kes arvasid, et ma ei peaks laskma tal midagi endalt välja pressida, aga see oli midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ju armastan teda. Kõige kiuste! Ja asi ei ole enam tasemel: kuidas küla koerale, nii koer külale. See koer on mähitud suure armastuse teki sisse. Paksult. Enam ei ole oluline, kes kui palju kellele midagi kingib. Punkte ei loeta ja võitjaid ei ole. See tähendab, on, aga kas mõlemad koos või mitte kumbki. Tema õnn on ka minu õnn ja loodan, et ka vastupidi.
Tänase raske päeva lõpetuseks, kui ta taas nägi, kuivõrd haavunud ma olen selle üle, kuidas ta süüdimatult mulle antud lubadusi murrab, sai välja antud jälle hunnik lubadusi. Rohkem kui küsitud. Ja selliseid absoluutseid. Aga ma oleksin õnnelik, kui ta vähemalt poolenistigi neid täita suudaks. Nt lõpetaks enda elu ohtu panemise ning pidevalt enda jalge all augu kaevamise. Ja muidugi oleks tore, kui head päevad oleksid jälle ülekaalus. Ning tundub aina enam, et oluliselt lihtsam on koos olla koos olles. Jääks ära lõviosa meie tülidest, sest peamiseks tüliõunaks ongi koosveedetud või mitte veedetud aeg. Aga aitab tänaseks enesehaletsusest. Ilm on olnud nii mitu päeva imeilus, et ega see elugi saa ainult kole olla.
Üks hea uudis mahtus ka viimasesse nädalasse. Annika helistas mulle reedel ja kutsus veini jooma ning midagi tähistama. Ta keeldus ütlemast mida nimelt, kui ma kohale ei tule. Mul aga oli juba plaan Aivariga musta ja valget koera vaadates nostalgitseda. Siis aga kolisime koos multa ning joogiga Mustamäele, sest ma olin liiga põnevil kauem ootamaks. Kahtlustasin, et ta kas saab lapse või looma. Loogiline esimene valik aga tuli tõeks osutudes minu jaoks kui pauk selgest taevast. Annika ja Veiko on pärast kaheksat aastat lõpuks kihlunud! Veiko rääkis oma hädaabiettepanekust punase tule taga ning nad mõlemad sellest, kuidas sõrmust ringi vahetamas käisid. Mulle tundus see kõik aga kuidagi liiga ratsionaalsena samas kui uudis ise ebamaisena. Aga mul on nende üle väga hea meel. Ei osanud küll algul kuidagi reageerida. Isegi kallistamiseks sobivaima hetke magasin maha, aga ma arvan, et neid hetki tuleb nendega veel:) Nüüd saab pulma oodata ja planeerida ja nii lahe, et lõpuks üks mu parimaid sõbrannasid hakkab abielluma. Ja veel noormehega, kes mulle meeldib! Ma juba nõudsin pruutneitsiks saamist ja Ann ähvardas unflattering kleidiga, aga mis siis! Mul on täiega organiseerimistuhin sees juba:D
Hetkel on jälle see koht, kus ka kõige väiksem lubadusemurdmine ajab nutma, sest eelmisest päevast, mil me sel ega ühelgi teisel teemal ei kakelnud, on möödunud juba nii palju päevi, et mulle ei meenugi see enam täpselt. Ja samas saan pidevalt uusi lubadusi, et rohkem seda ku-na-gi ei juhtu. Ja ma ei küsigi ju mitte kunagit. Lihtsalt midagi muud kui iga krdi päeva, kui saate aru, mida ma mõtlen. Mul on ju ka mingi eneseväärikus. Isegi, kui mul ei ole tolleks õhtuks plaane. Aga on ka päevi, kus need ära jäävad, sest ma loodan, et varsti tähendabki varstit ja mul on pärast aega küll veel oma asju ka teha. Igatahes, hetkel olen ma väga-väga väsinud tülitsemisest. Tööl on ka pingelised ajad - tänane päev oli mõrvarlik, võiks öelda tänu jobudele saksa kolleegidele, aga see selleks. Ma lihtsalt ei jaksa kõike korraga. Ja ma ei jaksa ka pidevalt muretseda selle pärast, kuidas ta oma elu elab, milliseid rumalaid valikuid teeb ning riske võtab... Ei, ma ei ole veel kaugeltki seal, et suudaks ega tahaks alla anda, aga ma olen väsinud ja pettunud.
Ühel sellise suure pettumuse õhtu järgsel hommikul aga sai tema olukorra vastupidi keerata ja kõik oma patud ära kustutada registrist ühe liigutusega. Minu omaga. Sest ma unustasin ära midagi nii olulist, et see muutis mu kujutlust sellest, kes ma enda meelest olen. Olin...
Ma suutsin ära unustada oma kõige kallima sünnipäeva!!! Kusjuures mu ratsionaalsem pool teab täpselt, mis kuupäeval see on. Aga niigi emotsionaalselt haavatud või väsinud või ... (täida lünk millega iganes) mina ei suutnud lihtsalt seda õigel hetkel enam käimasoleva päevaga kokku ajada. Ja ma ei saanud solvumist ka oma hingest järsult välja peksta. Isegi mitte selle päeva puhul.
H muidugi võttis sülle kukkunud õnnest maksimumi minu norimise näol. Ta vist ei olnudki väga kuri. Küll vist veidi solvunud, aga põhiliselt vist sisimas naermas olukorra absurdsuse üle. Ta küll ütles, et tal oli liiga häbi sõpradele rääkida, et tema tüdruk ära unustas, aga see ei takistanud tal seda minu sõpradele kurtmast. Minul olid muidugi meeletud süümekad, aga ma ei saanud seda väga palju tunnistada ega eriti ta ees lömitada, sest ma olin kuri ju. Ja nii kummaline oli olla see süüdiolev pool. Ma ei suutnud siiski talle mitte ette heita tema patte, isegi minu sünnipäevade teemal mitte. No et ega tema ka siis maailma nunnum peika pole olnud. Aga see selleks. Ma lubasin talle läbi päeva korduvalt üles kerkivate tülide kiuste siiski maad ja ilmad kokku. Lubasin, et ostan talle lennupiletid siia ise. Veel ei tea, kuidas täpselt. Ja seda, et teen talle kuu aega iga päev kingitusi. Ei ole sellest kinni pidanud, aga ega ta ei nõuagi enam. Vaidlesin temaga mitu päeva selle üle, et tal ei anna mult välja pressida elu lõpuni kolme söögikorda päevas lisaks kõigele muule, mis nagunii minu kraesse jääb, sest mu taluvuspiir on madalamal kui tal. Ta suutis mu selle teema ning väidetega stiilis aga naised on ju geneetiliselt programmeeritud seda kõike tegema päris kurjaks uuesti ajada. Eriti ultimaatumiga kokkuleppe mittesaavutamisel turuuuringutega alustada. Mida ma temast küll ei uskunud, aga kurjaks ajas ikkagi. Kohati nii kurjaks, et mõtlesin tõsiselt talle öeldud: hakka kohe pihta siisi.
Igatahes, mingil hetkel plahvatas peas üsna hea kingi mõte. Kingi, mille ta võiks peaaegu õigel päeval kätte saada. Seepärast palusin Analt teenet ja tegin arvuti taga kodutööd. Lasin tal osta H-le uued röögatult kallid brändipäikseprillid, mille lähisugulastest ta hiljuti ilma jäi. Ei mäletagi, kas see oli see paar, mille ta puruks istus või ära kaotas. Igatahes, ta oli nende üle tõeliselt õnnelik ja seega täitsid need oma eesmärki. Mul on siin sõpru, kes arvasid, et ma ei peaks laskma tal midagi endalt välja pressida, aga see oli midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ju armastan teda. Kõige kiuste! Ja asi ei ole enam tasemel: kuidas küla koerale, nii koer külale. See koer on mähitud suure armastuse teki sisse. Paksult. Enam ei ole oluline, kes kui palju kellele midagi kingib. Punkte ei loeta ja võitjaid ei ole. See tähendab, on, aga kas mõlemad koos või mitte kumbki. Tema õnn on ka minu õnn ja loodan, et ka vastupidi.
Tänase raske päeva lõpetuseks, kui ta taas nägi, kuivõrd haavunud ma olen selle üle, kuidas ta süüdimatult mulle antud lubadusi murrab, sai välja antud jälle hunnik lubadusi. Rohkem kui küsitud. Ja selliseid absoluutseid. Aga ma oleksin õnnelik, kui ta vähemalt poolenistigi neid täita suudaks. Nt lõpetaks enda elu ohtu panemise ning pidevalt enda jalge all augu kaevamise. Ja muidugi oleks tore, kui head päevad oleksid jälle ülekaalus. Ning tundub aina enam, et oluliselt lihtsam on koos olla koos olles. Jääks ära lõviosa meie tülidest, sest peamiseks tüliõunaks ongi koosveedetud või mitte veedetud aeg. Aga aitab tänaseks enesehaletsusest. Ilm on olnud nii mitu päeva imeilus, et ega see elugi saa ainult kole olla.
Üks hea uudis mahtus ka viimasesse nädalasse. Annika helistas mulle reedel ja kutsus veini jooma ning midagi tähistama. Ta keeldus ütlemast mida nimelt, kui ma kohale ei tule. Mul aga oli juba plaan Aivariga musta ja valget koera vaadates nostalgitseda. Siis aga kolisime koos multa ning joogiga Mustamäele, sest ma olin liiga põnevil kauem ootamaks. Kahtlustasin, et ta kas saab lapse või looma. Loogiline esimene valik aga tuli tõeks osutudes minu jaoks kui pauk selgest taevast. Annika ja Veiko on pärast kaheksat aastat lõpuks kihlunud! Veiko rääkis oma hädaabiettepanekust punase tule taga ning nad mõlemad sellest, kuidas sõrmust ringi vahetamas käisid. Mulle tundus see kõik aga kuidagi liiga ratsionaalsena samas kui uudis ise ebamaisena. Aga mul on nende üle väga hea meel. Ei osanud küll algul kuidagi reageerida. Isegi kallistamiseks sobivaima hetke magasin maha, aga ma arvan, et neid hetki tuleb nendega veel:) Nüüd saab pulma oodata ja planeerida ja nii lahe, et lõpuks üks mu parimaid sõbrannasid hakkab abielluma. Ja veel noormehega, kes mulle meeldib! Ma juba nõudsin pruutneitsiks saamist ja Ann ähvardas unflattering kleidiga, aga mis siis! Mul on täiega organiseerimistuhin sees juba:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar