Eelmisel nädalavahetusel viisin oma lähimad sõbrad Stockholmi kruiisile. Tahtsin, et nende esimene reis oleks eriliselt tore, aga eks nad peavad selle üle ise otsustama. Alustasime aastate järel karaoke laulmisega. Laulsime purjus peaga hoos olles lausa kolm laulu ja vist ei läinudki väga halvasti. Seal muidugi oli üks paarike, kes tegi meie aastatetagusele kaelakeehäälele pika puuga ära. No kohe kumbki ei osanud üldse häid helisid õigel ajal kuuldavale tuua. Seega oli juba ette teada, et me pole kõige hullemad.
Muidu oli ka tore. Otsustasime hakata tähistama Annika viimast vallalisuseaastat ja saatuse tahtel aitasid seda teha naaberkajuti poisid. Rääkisin kõik nõusse tõde ja tegu mängima ning sai jälle piire nihutatud. Sandra kui ainus vallaline neiu meie seltskonnast sai ka kõige rohkem vallatusi ära teha, aga eks ta räägib sellest ise. Minu kõige karmim punkt oli korra väiksele seltskonnale pesuväel esinemine. Aga sületantsud ja huvitavad shotid ja kondoominaljad said kõik ära tehtud. Lisaks veel natuke tantsida okselõhnalises klubis ning mõne tunni undki nähtud, kui kõige sõbralikum naabripoiss oma võbiseva vorsti meie abil ära söönud oli ning ta viimaks lahkuma soostus.
Stockholmi päev oli ka tore. Istusime lõvide seljas, vaatasime korralikult ära vahtkonnavahetuse üle vääääääääääääääääga pika aja, tegime kassat vabameelsetele kohvimüüjatele, sügasime üht nunnut huskyt ning kiirshoppasime. Kuna S ja Aivar ei tahtnud shopata, siis me Anniga üritasime hästi ruttu teha. Ega ma ka tegelikult ei tahtnud, aga juhtus nii, et jäi ette paar asja, mille panin selga, kohe sobisid ja koju ka tulid.
Sain jälle näha, kui korralikud on rootslased. Pidin külastama ühe kaubamaja wc-d. Seal olid automaatsed uksed, mis avanesid raha sisestamise peale aga ka väljumise peale. Kuna vetsu soovijaid oli palju, siis tihtipeale väravad ei sulgunudki. Sellegipoolest sisestas igaüks palutud summa ning ootas korrektselt järjekorras. Eestis kasutaks vist kaks kolmandikku inimestest vähemalt võimalust veidi raha säästa. Kusjuures seal oleks päris palju säästnud. Euro enda kergendamise eest tundub ikka röögatult palju olevat.
Mingil hetkel jäi Ann üksi shoppama ja me läksime keskväljakule sööma. Istusime seal trepi peal oma burgeritega ning vaatlesime inimesi. Tüüpi, kes poolpaljalt varbavaheplätudega ja kinni seotud silmadega külmas linnas ringi tuigerdas, kuni kellegagi kokku põrkas. Noorte neiude kampa, mis ühendas plaatinablonde beibesid harjapäiste sookaaslastega. Vist kodutut onu, kel oli seljas midagi para-delta-misiganes plaani taolist või õigemini selle isetehtud presendist koopia. Ja mõtisklesime, kes küll on Eric, kes suure postriga megan Foxile armastust avaldanud oli. Taustal mängisid minu üllatuseks juba Tallinnastki tuttavad indiaanlased minu hingemuusikat. Täiesti lõpp, kuidas see mulle sobib. Sundisin teisigi neid pikalt kuulama ja praktiseerisin oma roostes hispaania keelt ühe nende saatemeeskonna liikmega. Tore oli!
Teine õhtu algas väikse uinakuga, mille järel käisime toetasime Tallinki poodi. Avastasime oma rõõmuks uue rohelise likööri, millega mu lemmikkokteil täitsa maitsev välja tuli. Kusjuures see uus on vanast tuntust kordades odavam. Yay! Ühel hetkel tuli tahtmine siiski kaasa võetud kleit selga ajada ning tantsima minna. Teadsin, et näen välja vapustav ja selle võrra lihtsam oli paika panna nõme naabripoiss, kes ei pidanud paljuks meid kuivanud ploomideks kutsuda. Kusjuures oleks siis olnud midagi, millele see enesekesksus saanuks tugineda. Ainult õhku täis poisike.
Sel ööl tantsisin kiiresti kingad jalast ära ja jalad villi. Tantsisin omade ja võõrastega, üksi ja grupis. Õppisin ladina tantse bändilt ning huilgasin kaasa lapsepõlve lemmikhittidele. Hommikul tuli jälle liigagi ruttu ning kodumaal ootas kevadise Stockholmi asemel masendav novembriilm. Ega siis ei olnudki muud varianti, kui koju magama kerida.
Selle nädala lõpp oli aga ka tantsuline, kuid omamoodi eriline. Pidime minema kolleegidega Lätti sealset messi kaema ning lisaks olid sealsed kolleegid lubanud meid välja viia. Oli ka aeg, sest olles peaaegu terve aasta iga päev kirju ja sõnumeid vahetanud tööasjus, ei teadnud me siiani teineteisest mitte midagi. Vaevalt nägusidki. See aga tundus nii vale ja tahtsime vea parandada.
Olime ühe kolleegiga juba enne hotellitoa valmis vaadanud, et ei peaks muretsema purjus väsinuna tagasisõitmise eest ning meie planeeritud kahe magamistoaga sviidist sai mõnus peopesa. Tegelikkuses ootas siiski ees meid üks magamistuba ja elutuba - mõlemad imeilusad ja suurepärases asukohas, kuid seal ei olnud juuksekarvgi liikunud vähemalt paarkümmend aastat pärast eelmist remonti. Meie jaoks oli see okei, kuid läti neiud ehmatasid ikka korralikult ära.
Igatahes pärast õhtusööki ning toas vahuveini-Vana Tallinna kokteilide sissekummutamist suundusime linna peale. Käidi välja hullumajanimeline koht ja see tunduski kõige sobivam tolle õhtu seltskonnale:D Mina aga arvasin peaaegu õhtu lõpuni, et maandusime mingis soojenduskohas ja õige klubi alles tuleb. See aga ei seganud meil pubiski tantsuplatsi okupeerimast ning shottide saatel jalga keerutamast. Ma ei mäleta, millal end viimati nii tühjaks ja nii mõnuga tantsisin, aga meeletult tore öö oli ning muutusime oluliselt ühtsemaks seltskonnaks. Kohe sai otsustatud ka, et peame sama võtet oma kohalike rakukeste peal samuti testima.
Ainus häiriv asi oli see, et minu toanaaber ja üks kohalik kolleeg avastasid selle õhtu jooksul üksteist. Üldjoontes oleks see ju tore sündmus, aga seekord ma ei tea, kas ma olin armukade tüdruku peale, kes paistis iga kulmukortsutuse peale suutvat panna poisid nahast välja pugema, sest mina seda kunsti ei valda või milles täpselt asi oli, aga ma ei tundnud end enam eriti mugavalt. Mida enam see tõmme neil süvenes, seda imelikum oli. Pakkusin toakaaslasele ka korduvalt võimalust terve tuba omale saada, kuid mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus ootamatult viiendaks rattaks muutun. Ta keeldus iga kord. Aga jah... kui ma ehk teadlikult mõne paarikesega välja läheksin, siis oleks ehk kergem, kuid kui minust ootamatult saab see kõrvalosatäitja, kelle roll ehk filmist väljagi kirjutatakse, siis on üsna ebameeldiv. Samas saan ju aru ka, et ükski kirehoos paar ei suuda ega peagi panema teiste tundeid esikohale. See lihtsalt ei töötaks. Ja lisaks oli mul endal üsna kummaline nädal, sest... rahvas, rõõmustage nüüd, ütlesin H-le, et mul on vaja võtta aeg maha, sest nii see enam edasi kesta ei saa. Põhimõtteliselt oleme lahus ja ma suutsin terve nädala mitte nutta ka. Jälle nii, et kui võiks, ei nuta. Kui peaks tugev olema, olen nagu haavaleheke.
Mingil hetkel sai see õhtu veel ühe vindi otsa. Kõik peale meie kolme läksid ära. Juhhuu eks. Ma jätsin neile küll nii palju ruumi, kui suutsin, aga kui nad siis mind ka tantsima tirisid, et siis üsna varsti jälle üksteise külge liimuda, siis oli ju väga nõme tunne. Nähtamatu ja tähtsusetu. Isegi mingi võõras mees, kelle poolehoiu oma tantsumaaniaga võitsime nii, et ta meile joogid välja tegi, ütles, et otsigu ma endale keegi ometi. Nemad olid ju nii selgelt rohkem kui sõbrad. Keegi aga ei paistnud mind märkavatki, kuigi olen üsna kindel, et nägin hea välja. Mõned korrad ikka tekkis ka tahtmine lihtsalt jakk haarata ja ära tulla, aga ma ei oleks osanud tagasi hotelli minna ning lisaks oli ainus uksekaart toanaabri käes. Sellegipoolest läksin paar korda välja õhku hingama ehk tegelikult lihtsalt eemale. Viimasel korral leidsin õuest ka uue sõbra, kellega vene keelt harjutada sai ja siis sai ka teistel peost kõrini. Olime ju päeva alustanud juba kell viis ning ligi 24h jutti asjalikud olnud. Kuulsin veel armunud neiu kõnet sometime somehow somewhere we should meet again... kui tuli ootamatu püänt.
Neiule pidid sõbrad järgi tulema, aga ma päris ehmatasin, kui mingi tüüp tuli tema selja tagant ja tal ümbert kinni haaras, neiu siis oma põlvele painutas ja teda paar korda järjest kohmakalt suudles. Meil kolleegiga olid mõlemal suud lahti üllatusest. Ka läti kolleegi nägu ei väljendanud just suurimat rõõmu ja seega ma pärast arutasime, et mis see siis oli? Tasu kojusõidu eest? Neiu ei näinud ju üldse õnnelik, aga ei öelnud midagi. Samas oli ta terve õhtu ju minu vist juba sõbraks muutuva kolleegi külge justkui liimitud olnud. No pole ka ime. Ilus neiu, šarmikas noormees. Üsna loogiline ju eks. Kuigi see koos töötamise värk teeks asjad keeruliseks. Ehk neiule lihtsalt meeldib vahel piire katsetada? Ah, ei tea.
Igatahes leidsime isegi oma kesklinna hotellikese üles, pugesime mõisapreililike kuid kummaliselt lõhnavate linade vahele ning magasime mõned tunnid, et siis Tartu poole liikuda. Alles millalgi poole hommiku ajal avastasin, et olin oma lemmiksaapad üsna ribadeks tantsinud. Täna ootangi, et kingsepp nendega imesid teeks, kuigi ta oli küll pigem seda nägu, et viskaks need pigem ära. Küsis isegi, et kas on mõtet. On! Need on mu lemmikud, krt võtaks!
Muidu oli ka tore. Otsustasime hakata tähistama Annika viimast vallalisuseaastat ja saatuse tahtel aitasid seda teha naaberkajuti poisid. Rääkisin kõik nõusse tõde ja tegu mängima ning sai jälle piire nihutatud. Sandra kui ainus vallaline neiu meie seltskonnast sai ka kõige rohkem vallatusi ära teha, aga eks ta räägib sellest ise. Minu kõige karmim punkt oli korra väiksele seltskonnale pesuväel esinemine. Aga sületantsud ja huvitavad shotid ja kondoominaljad said kõik ära tehtud. Lisaks veel natuke tantsida okselõhnalises klubis ning mõne tunni undki nähtud, kui kõige sõbralikum naabripoiss oma võbiseva vorsti meie abil ära söönud oli ning ta viimaks lahkuma soostus.
Stockholmi päev oli ka tore. Istusime lõvide seljas, vaatasime korralikult ära vahtkonnavahetuse üle vääääääääääääääääga pika aja, tegime kassat vabameelsetele kohvimüüjatele, sügasime üht nunnut huskyt ning kiirshoppasime. Kuna S ja Aivar ei tahtnud shopata, siis me Anniga üritasime hästi ruttu teha. Ega ma ka tegelikult ei tahtnud, aga juhtus nii, et jäi ette paar asja, mille panin selga, kohe sobisid ja koju ka tulid.
Sain jälle näha, kui korralikud on rootslased. Pidin külastama ühe kaubamaja wc-d. Seal olid automaatsed uksed, mis avanesid raha sisestamise peale aga ka väljumise peale. Kuna vetsu soovijaid oli palju, siis tihtipeale väravad ei sulgunudki. Sellegipoolest sisestas igaüks palutud summa ning ootas korrektselt järjekorras. Eestis kasutaks vist kaks kolmandikku inimestest vähemalt võimalust veidi raha säästa. Kusjuures seal oleks päris palju säästnud. Euro enda kergendamise eest tundub ikka röögatult palju olevat.
Mingil hetkel jäi Ann üksi shoppama ja me läksime keskväljakule sööma. Istusime seal trepi peal oma burgeritega ning vaatlesime inimesi. Tüüpi, kes poolpaljalt varbavaheplätudega ja kinni seotud silmadega külmas linnas ringi tuigerdas, kuni kellegagi kokku põrkas. Noorte neiude kampa, mis ühendas plaatinablonde beibesid harjapäiste sookaaslastega. Vist kodutut onu, kel oli seljas midagi para-delta-misiganes plaani taolist või õigemini selle isetehtud presendist koopia. Ja mõtisklesime, kes küll on Eric, kes suure postriga megan Foxile armastust avaldanud oli. Taustal mängisid minu üllatuseks juba Tallinnastki tuttavad indiaanlased minu hingemuusikat. Täiesti lõpp, kuidas see mulle sobib. Sundisin teisigi neid pikalt kuulama ja praktiseerisin oma roostes hispaania keelt ühe nende saatemeeskonna liikmega. Tore oli!
Teine õhtu algas väikse uinakuga, mille järel käisime toetasime Tallinki poodi. Avastasime oma rõõmuks uue rohelise likööri, millega mu lemmikkokteil täitsa maitsev välja tuli. Kusjuures see uus on vanast tuntust kordades odavam. Yay! Ühel hetkel tuli tahtmine siiski kaasa võetud kleit selga ajada ning tantsima minna. Teadsin, et näen välja vapustav ja selle võrra lihtsam oli paika panna nõme naabripoiss, kes ei pidanud paljuks meid kuivanud ploomideks kutsuda. Kusjuures oleks siis olnud midagi, millele see enesekesksus saanuks tugineda. Ainult õhku täis poisike.
Sel ööl tantsisin kiiresti kingad jalast ära ja jalad villi. Tantsisin omade ja võõrastega, üksi ja grupis. Õppisin ladina tantse bändilt ning huilgasin kaasa lapsepõlve lemmikhittidele. Hommikul tuli jälle liigagi ruttu ning kodumaal ootas kevadise Stockholmi asemel masendav novembriilm. Ega siis ei olnudki muud varianti, kui koju magama kerida.
Selle nädala lõpp oli aga ka tantsuline, kuid omamoodi eriline. Pidime minema kolleegidega Lätti sealset messi kaema ning lisaks olid sealsed kolleegid lubanud meid välja viia. Oli ka aeg, sest olles peaaegu terve aasta iga päev kirju ja sõnumeid vahetanud tööasjus, ei teadnud me siiani teineteisest mitte midagi. Vaevalt nägusidki. See aga tundus nii vale ja tahtsime vea parandada.
Olime ühe kolleegiga juba enne hotellitoa valmis vaadanud, et ei peaks muretsema purjus väsinuna tagasisõitmise eest ning meie planeeritud kahe magamistoaga sviidist sai mõnus peopesa. Tegelikkuses ootas siiski ees meid üks magamistuba ja elutuba - mõlemad imeilusad ja suurepärases asukohas, kuid seal ei olnud juuksekarvgi liikunud vähemalt paarkümmend aastat pärast eelmist remonti. Meie jaoks oli see okei, kuid läti neiud ehmatasid ikka korralikult ära.
Igatahes pärast õhtusööki ning toas vahuveini-Vana Tallinna kokteilide sissekummutamist suundusime linna peale. Käidi välja hullumajanimeline koht ja see tunduski kõige sobivam tolle õhtu seltskonnale:D Mina aga arvasin peaaegu õhtu lõpuni, et maandusime mingis soojenduskohas ja õige klubi alles tuleb. See aga ei seganud meil pubiski tantsuplatsi okupeerimast ning shottide saatel jalga keerutamast. Ma ei mäleta, millal end viimati nii tühjaks ja nii mõnuga tantsisin, aga meeletult tore öö oli ning muutusime oluliselt ühtsemaks seltskonnaks. Kohe sai otsustatud ka, et peame sama võtet oma kohalike rakukeste peal samuti testima.
Ainus häiriv asi oli see, et minu toanaaber ja üks kohalik kolleeg avastasid selle õhtu jooksul üksteist. Üldjoontes oleks see ju tore sündmus, aga seekord ma ei tea, kas ma olin armukade tüdruku peale, kes paistis iga kulmukortsutuse peale suutvat panna poisid nahast välja pugema, sest mina seda kunsti ei valda või milles täpselt asi oli, aga ma ei tundnud end enam eriti mugavalt. Mida enam see tõmme neil süvenes, seda imelikum oli. Pakkusin toakaaslasele ka korduvalt võimalust terve tuba omale saada, kuid mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus ootamatult viiendaks rattaks muutun. Ta keeldus iga kord. Aga jah... kui ma ehk teadlikult mõne paarikesega välja läheksin, siis oleks ehk kergem, kuid kui minust ootamatult saab see kõrvalosatäitja, kelle roll ehk filmist väljagi kirjutatakse, siis on üsna ebameeldiv. Samas saan ju aru ka, et ükski kirehoos paar ei suuda ega peagi panema teiste tundeid esikohale. See lihtsalt ei töötaks. Ja lisaks oli mul endal üsna kummaline nädal, sest... rahvas, rõõmustage nüüd, ütlesin H-le, et mul on vaja võtta aeg maha, sest nii see enam edasi kesta ei saa. Põhimõtteliselt oleme lahus ja ma suutsin terve nädala mitte nutta ka. Jälle nii, et kui võiks, ei nuta. Kui peaks tugev olema, olen nagu haavaleheke.
Mingil hetkel sai see õhtu veel ühe vindi otsa. Kõik peale meie kolme läksid ära. Juhhuu eks. Ma jätsin neile küll nii palju ruumi, kui suutsin, aga kui nad siis mind ka tantsima tirisid, et siis üsna varsti jälle üksteise külge liimuda, siis oli ju väga nõme tunne. Nähtamatu ja tähtsusetu. Isegi mingi võõras mees, kelle poolehoiu oma tantsumaaniaga võitsime nii, et ta meile joogid välja tegi, ütles, et otsigu ma endale keegi ometi. Nemad olid ju nii selgelt rohkem kui sõbrad. Keegi aga ei paistnud mind märkavatki, kuigi olen üsna kindel, et nägin hea välja. Mõned korrad ikka tekkis ka tahtmine lihtsalt jakk haarata ja ära tulla, aga ma ei oleks osanud tagasi hotelli minna ning lisaks oli ainus uksekaart toanaabri käes. Sellegipoolest läksin paar korda välja õhku hingama ehk tegelikult lihtsalt eemale. Viimasel korral leidsin õuest ka uue sõbra, kellega vene keelt harjutada sai ja siis sai ka teistel peost kõrini. Olime ju päeva alustanud juba kell viis ning ligi 24h jutti asjalikud olnud. Kuulsin veel armunud neiu kõnet sometime somehow somewhere we should meet again... kui tuli ootamatu püänt.
Neiule pidid sõbrad järgi tulema, aga ma päris ehmatasin, kui mingi tüüp tuli tema selja tagant ja tal ümbert kinni haaras, neiu siis oma põlvele painutas ja teda paar korda järjest kohmakalt suudles. Meil kolleegiga olid mõlemal suud lahti üllatusest. Ka läti kolleegi nägu ei väljendanud just suurimat rõõmu ja seega ma pärast arutasime, et mis see siis oli? Tasu kojusõidu eest? Neiu ei näinud ju üldse õnnelik, aga ei öelnud midagi. Samas oli ta terve õhtu ju minu vist juba sõbraks muutuva kolleegi külge justkui liimitud olnud. No pole ka ime. Ilus neiu, šarmikas noormees. Üsna loogiline ju eks. Kuigi see koos töötamise värk teeks asjad keeruliseks. Ehk neiule lihtsalt meeldib vahel piire katsetada? Ah, ei tea.
Igatahes leidsime isegi oma kesklinna hotellikese üles, pugesime mõisapreililike kuid kummaliselt lõhnavate linade vahele ning magasime mõned tunnid, et siis Tartu poole liikuda. Alles millalgi poole hommiku ajal avastasin, et olin oma lemmiksaapad üsna ribadeks tantsinud. Täna ootangi, et kingsepp nendega imesid teeks, kuigi ta oli küll pigem seda nägu, et viskaks need pigem ära. Küsis isegi, et kas on mõtet. On! Need on mu lemmikud, krt võtaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar