Kiire kuu kokkuvõte

Vau! Ma teadsin, et ei ole kaua siia kirjutamiseni jõudnud, aga eile avastasime S-iga, et see on juba rekordiliselt pikk aeg. Vabandused kõigilke kannatlikult oodanuile. Hetke kiire elu kiuste ei ole lihtsalt suutnud end motiveerida kirjutama siia ja ma tean, et see on üsna paradoksaalne minu puhul, sest nii ma just oma stressi välja elangi, aga seekord siis nii.

Aprillikuu sisse mahtus päris palju suuri asju. Nt pidin ühel päeval end nii palju kokku võtma, et teha ära nii IELTS, lahendada mingeid töö draamasid, mida poleks tohtinud ollagi, valmistuda üle pika aja kommunikatsiooniteemalise loengu pidamiseks ja siis Otepääle jõuda, et see järgneval hommikul ära teha. Arvata oli, et kartsin seda päeva juba ette, sest kuidas olla samal ajal mitmes kohas ja mismoodi lahendada põlevaid probleeme, kui telefonidki teises toas konfiskeerituna vedelema peavad? Ja oligi nii, et kui sain puurimise ning selja taga pidevalt löriseva kaaskannataja kiuste kuulamise, lugemise ning kirjutamise osa tehtud, sai hingamispausist tulekahjude kustutamise hetk, millest jäi ikka väheks, sest tobe läpakas ei suutnud tunni ajaga isegi disainifaili ajada ja tavaliselt on sellele järgnevad sammud need hirmus ajamahukad. See aga täielik nohu. Niisiis suulise eksami alguse ajaks olin tööasjade pärast nii närvis, et eksam ise ei lugenud enam üldse. Informeerisin oma situatsioonist ka eksamineerijat ja jutustasin talle midagi kokku, lootuses, et kontrollitakse keeleoskust, mitte general knowledge'i. Aga noh... reisimise teema võiks ju muidu tore olla, kuid tolle hetke mentaalsest blokist küll abi ei olnud, et eriti loominguliselt ja pikalt jutustada miks ma ikka Islandil ära käia tahaks. Sest et tahaks ju! Aga see selleks. Nüüd on ka tulemused käes ja nii irooniline kui see ka ei ole, siis need osad, mida enim kartsin ja tõesti ka harjutasin, sain kuidagimoodi maksimumid, avastades veel hiljem, kui keeruline on maksimumi saada. Kirjutamise ja rääkimise aga, mida ma iga päev praktiseerin ja mida polnudki võimalik eriti harjutada, keerasin persse. Eriti hämming on kirjutamise osas. Olgu, mõte ujus veidi, aga kuidas ma kaotasin tervelt 2,5 punkti? Absurd. Vähemalt kokkuvõtteks sain enam-vähem sellise tulemuse, nagu tahtsin ja mis peaks rahuldama ka kõiki koolikomiteesid ehk 8 punkti 9st.

Millalgi pärast eksamit siis pidin tulekahjudega edasi tegelema. Enamus kolleege olid küll nõus mind aitama, aga võimetud seda eriti tegema. Ja siis osutus elupäästjaks rootsi kolleeg, kes suutis kõik ära parandada ning olulise faili viimasel hetkel isegi trükikojani toimetada. Ma juba käisin talle šokolaadi viimas, aga tunnen, et sellest jäi väheks, kuigi tema ei tahtnud midagi vastutasuks saada. Ta on ülitore ja ilma tema abita oleksin raudselt jänni jäänud selle ülesandega. Aga vähemalt õppisin sellest ära paar olulist asja tulevikuks.

Niisiis tegelesin terve bussisõidu Tartuni trükijamaga selle asemel, et loenguks ette valmistuda, sest märkmed olin nagunii teise arvutisse unustanud ja seega liitusin ka kolleegide klubiga, kes pool neli öösel vastu esinemishommikut slaide teevad. Üks töökaaslane tuli mulle veel Tartusse järele ning siis läksime paintballi mängima. Ma ei julgenud küll meestekarjale sihtmärgiks minna valu hirmust, aga lasin üsna ilusti märki ning suurema osa õhtust veetsime saunas ja selle eesruumis üksteist tundma õppides ning niisama mõnusasti jutustades. Paljud seni veel võõramad kolleegid üllatasid mind oma jutukusega ning oli hästi tore, aga seega jäi tõesti slaididetegemine üsna ebatraditsiooniliseks. Jupp enne õhtusööki, jupp purupurjus olekus kella kolme paiku, jupp hommikul pool seitse, kui olin nii väsinud, et ei suutnud enne kümmet minutit dušši oma tahtele allutada ning siis oligi action. Olin üsna närvis, sest pidin rääkima endast kaks korda vanematele inimestele asjadest, mida nad ehk ei taha kuulda. Nende nõrkadest kohtadest. Aga läks üllatavalt hästi, mahtusin üsna täpselt ajagraafikusse ning sain nad isegi oma mänge mängima. Tundub, et see oli neile ka fun ning lõpuks sain kiita, et ei olnud üldse meie firmalik. Siin on kaua odoatud sellist out of the box asja ja ühtegi kasti pole ma kunagi mahtunud. On tore, kui seda hinnatakse.

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju ainult sellest rääkida. Antud kuu kõige olulisem asi oli Maamess, milleks valmistusime intensiivsemalt oma poolteist kuud, kuid esimesed asjad said kokku lepitud juba sügisel ning mõningad partnerid valmis vaadatud enne mu talvepuhkust. See oli ikka üsna karm avastus, kui palju tööd ühel messil osalemisesse võib minna. Kõik erinevad pakkumised ja partnerid ning tagasilöögid ning täpsustused. Kartsin lõpuni välja, et miski läheb valesti, kuid meie esimene katse kiideti firma parimaks ever ning jalutades ringi konkurentide bokside vahel, selgus, et nad tegelikult ei suutnud meiega konkureerida. Saavutada selline tulemus aga nii minimaalse eelarvega on asi, mille üle ise kõige uhkem olen. Tegime kõike teistmoodi ja tulemus oli ääretult ilus. Kahjuks aga ei osanud meie müügimehed seda pisiavalt hästi ära kasutada. Mina arvasin, et nad teeksid seda une pealt üliprofessionaalselt, kuid nüüd on selge, et järgmisel aastal panustame rohkem oma meeste treenimisse. Vähemalt võib loota, et kõik ületunnid ja töötatud nädalavahetused ning ööd tasusid end ära. Ma väga loodan. Sest meie andsime küll endast maksimumi ja muidugi alguses kostis ikka kolleegidelt virinat, sest asjad olid teistmoodi, kui nad harjunud olid, kuid lõpuks paistsid kõik rahule jäävat. Järgmisel aastal ehk oleme veelgi paremad.

Viimane nädal on jälle ääretult kirju olnud. Käisin Läti piiri ääres suvepäevade potentsiaalset kohta üle vaatamas, veetsin paar päeva Rootsis taaskord toredate kolleegidega tutvudes ning nüüd olen taas Tartus volbriks valmistumas. Kontorisse pole eriti jõudnudki ja suurema osa sellest kuust olengi Tartus veetnud töö pärast. Järgmist nädalat veel lahti mõtestada ei suuda, kuid eks elu näitab, mis saab. Ahjaa... esimene aasta siin firmas sai ka täis ja mul on nii hea meel, et siia tulin, sest mulle ikka veel hullult meeldib siin. Ja hetke hullumeelne töömaht aitab mõtteid eemal hoida keerulisest suhtest, mille osas me siiani mingeid lõplikke järeldusi teha ei suuda, aga tundub, et ei oska me hästi olla ei koos ega eraldi. Niisiis võtame rahulikult.