Ood Lõuna-Indiale

Veel üks vana võlg. Kõigest kaks ja pool kuud hilinenud, aga mis siis eks...

Pärast minu ja H tripi Goa-osa, pidime rongiga Cochinisse minema ja siis sealt edasi paadimajja romantikale suunduma. Ei oodanud, taaskord, milliseks seikluseks üks lihtne rongisõit võib kujuneda, aga tore oli ka.

Goa rongid on hoopis teistsuguse demograafilise esindatusega kui kõik teised. Ma ei olnudki ainuke valge inimene. Isegi mitte meie vahes. Meid oli kausa pooleks. Mina ja üks paar UK-st, H ning kaks välis-hindut H vanast ülikoolist. Kõik paarid. Isegi H-l oli huvitav ja üllatav, sest sellist asja ei juhtu indias sageli, et kuuekohalises vahes kolm voodit ööseks tühjaks jääksid.

Hakkasime üsna kohe omavahel juttu rääkima ja ka alkohol tuli ruttu kotist välja, kuigi vist ei oleks tohtinud. Meie H-ga olime veidi kimbatuses, sest meil oli ligi pool Bacardi Razz'i järel, aga ei mingit Sprite'i ja justkui Murphy seadus, ei olnud seda saada ka ei jaamas ega rongi pealt. Ja alati on midagi. Vähemalt Mountain Dew'd. Niisiis ootasime kannatamatult järgmist peatust, aga enne veel juhtus üks kummaline asi. Olles vast pool tundi teel olnud, jäi rong seisma. Nimelt H ja üks sealne töötaja olid ukse peal suitsetades märganud kuskilt rataste vahelt tulevat tossu. Ei mingit põhjust paanikaks eks? Töötajad jalutasid rahulikult mööda rongi oma tulekustutitega, aga ainult meie - välismaalased - hakkasime murelike nägudega ringi vaatama ja mõtlema evakueerumisele. Kohalikele tundus põlev rong totaalse pisiasjana ja niisiis jäime meie ka paigale. Aga mismõttes meie rong öösel x-kohas põlema läheb, ah? Ainult Indias. Meid küll hoiatati, et võib tulla väääääääääääääääga pikk peatus, aga vast juba veerand tunni pärast sõitsime edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Oh, well...

Varsti saime ka oma very special Mountain Dew kätte ning jagasime ka naabritega. Oli hästi tore ööpoolik ning mingil hetkel sättisime magama.  Me H-ga ei jäänud aga kohe tuttu. Asjad läksid hoopis teisiti ja ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga rikastasime taas oma põnevate arurõõmude jagamise kohtade nimekirja. Ja Saurabh arvas, et see on rongis võimatu. Me ju pidime vastupidist tõestama:D

Esimene päev Cochinis oli üsna mõttetu. H tahtis lihtsalt hotellis vedeleda, sest ta käib seal aeg-ajalt töö pärast ning kartis, et teda võidakse märgata. Mul oli nii siiber juba sellest poole vinna puhkusest, sest me oleksime võinud ju kalli hotelli asemel kodus voodis vedeleda, kui ta seda teha tahtis. Aga ma tahtsin temaga koos uusi paiku avastada. Seega lasin võõras linnas üksi hotellist jalga ja H ei takistanudki mind. Jalutasin päris mitu tundi õnnelikult ringi, sest päike paistis, avastasin taas ilusaid asju ootamatutest kohtadest, sattusin suurepärasele juurikaturule ning leidsin koha, kus hulgimüüjad lubavad ka üks-haaval tänavalt sisseastujail endale riideid osta ning kõigel on normaalsete numbritega sildid küljes. Te ei tea, kui suur asi see on. Ostsin oma tobule ka aluspesu, sest muidu käinuks ta vist terve nädala ühe-kahe paariga ja mulle ei läinud see idee väga peale. Ise ta aga ei suutnud end poodi vedada.

Jalutasin rannapromenaadil ning kauplesin tobedate tänavamüüjatega. Üks neist - täiesti umbkeelne - hakkas mulle hennatempleid käe peale tegema. Ma mõtlesin, et las ta siis demonstreerib neid, kui tahab. Olin nagunii templiostust huvitatud, aga kuna ta tahtis mind hullu moodi röövida ja otsustas siis ka "sodimisteenuse" eest raha koorida, siis jalutasin lihtsaalt minema, sajatuste saatel. No ei ole minu süü, kui ta ei saa jutust aru ja siis omaalgatuslikult mind tembeldama kukub. Ma ei ostnud talt ju midagi ja ta ei kaotanud ka midagi.

Viimaks suundusin tagasi hotelli ega eksinudki ära. Olin veel kohanud üks väga Piyushi meenutavat tüüpi, kes kutsus mind mingile templifestivalile, kus pidid ka elevandid olema ja H küll blokkis kõvasti templi vastu, aga lõpuks siiski viis mu sinna enne õhtusööki. Kahjuks ei olnud seal enam midagi peale vantsipabulate vaadata.

Otsisime siis mingit baari, kus end lõdvaks lasta, aga olles Goa poolt ära hellitatud, ei meeldinud meile enam üksi soovitatutest, mistõttu lasime end vii aks linna teise turistikesksesse otsa viia. Vähemalt sain sealt kauaotsitud Kama Sutra õpiku, mis näeb küll välja nagu midagi raamatukogust laenutatut, aga vähemalt on ta mul nüüd olemas. See on siiski nii suur osa India kultuurist ning jäi mul eelmisel korral ostmata. Leidsime ka ühe lukshotelli, kus sai basseini ääres kalli raha eest õhtustada ning sõime seal banaalilehte keeratud kala. Kala mulle ei maitsenud ning väidetavalt ei osanud ma ka banaanilehe etiketti järgida, aga vähemalt oli huvitav. Joomisest aga ei saanudki asja ja mingil hetkel pärast taaskord rikšajuhtidega kauplemist, lasime end tagasi hotelli viia. Mul oli vähemalt huvitav jälgida, kuidas H reageerib mulle nii tuttavas tüngategeise situatsioonis ja kuidas ta viimaks hakkab vastu vaidlema, kui asi absurdsuseni jõuab.

Järgmisel hommikul pidime leidma bussi, mis viiks meid paadimajakeste külla. Sinna pidi olema vaid ca 60 kilomeetrit, kuid palavas bussis loksusime ikka paar tundi. Koht ise oli aga totaalselt ebamugavusi väärt. Mingil hetkel oli meile ka kuupäev meenunud ja selgus, et suutsime end paadimajja romantilisele rektele organiseerida täpselt Valnetinipäevaks. Nagu... mis saaks veel vingem olla? H noris mind ka, et rikkusin nüüd ta mesinädalad ära, sest tal pole nüüd enam kuhugi minna. Kohalikud käviadki seal.

Olin valmis mingiks ülehinnatud lobudikuks, kuid ees ootas üsna suur bambusmajake, kus oli antiikmööbliga sisustatud lounge, kaks ilusat magamistuba, millest teine jäi tühjaks, massaažiduššid, katuseterrass väikse basseiniga, mida ma ühelgi teisel paadil ei märganud. Sitta sellest, et seal vett vaid mõni sentimeeter sees oli. Lisaks oli paadis kolmeliikmeline meeskond, kes meile süüa tegi ja paati mööda tagurpidijõgesid juhtis ning laual ootasid meid ananass ning ülimaitsvad kääbusbanaanid.

Hakkasin kohe mõtlema, kui vinge peoäri sellega püsti panna saaks. On olemas sotsialiseerumisruum, terrass pidudeks, paar privaatset magamistuba ning normaalsed pesemisvõimalused ja toitlustus. Ma arvan, et ehk kunagi teeks äkki midagi sellist ära? Usun, et üsna paljud oleksid huvitatud sellisest ööst. Lisaks olid olemas käik päästevahendid ning võimalus paadilt vette hüpata. Oma paadile ehitaksin ka trepi tagasipääsemiseks ja nõuaksin meeskonnalt ujumisoskust, aga sellest veidi hiljem.

Mina istusin pool päeva lihtsalt kapeni kõrval vööris ning pildistasin vastutulevaid paate, millest vähemalt pooled olid asustanud samuti turistid. Olime enne teele asumist lasknud viia end veel kohalikku alkopoodi. See oli tõesti üsna ekstreemne koht, mis meenutas mulle enim suunatud liikumisega loomalauta, kus erinevate piirete vahel järjekorras seisma pidi, et ühes ilma mingit ülevaadet pakutavast omamata tellimus esitada ja raha ära maksta ning teises kaup ajalehte pakituna kätte saada. H jälle naeris, et miks ma pilte teen. Aga nii tore oli, kui paat poe juures randus!!! ning saime osta kookose ning sinna siis rummi sisse kallata. Kõrvale sõin minu jaoks ekstra ära tükendatud ananassikuubikuid ja olin kui paradiisis. Pakuti ka võimalusi randuda massaažisalongide juures, kuid nende hinnakiri tahtis pildi eest võtta ja arvasime, et me ei saa enam nii laiutada. Oli niigi ülikallis puhkus olnud. Aga ma olin nii-nii õnnelik. Olin sattunud paradiisi, kus ümber lopsakas loodus, teenindamas ülitoredad kohalikud mehed, kellega peamiselt kehakeeles suhtlesime, sest H oma hindiga ei olnud üldse edukam inglisekeelsest minust. Päike säras, vahepeal saime banaanipuude vahel turnida ning näha, kuidas need päriselt kasvavad. Ümberringi olid päris kookospalmid ning tuju laes.

Õhtul tagasi sadamasse jõudes ei pidanud ma enam vastu ning tahtsin siiski vette hüpata. Meeskonnaliikmed julgustasid mind ka seda tegema, aga ma kartsin, sest olin näinud vees piisvalt palju bambustokke ning vesi ei paistnud läbi. Nemad aga väitsid, et see on safe ja viis meetrit sügav. Aga paadil polnud ka treppi, millest tagasi üles ronida saaks ning ma kartsin. H ning teised lubasid mu üles tõmmata. Loll Harsh valmistus juba ise enne hüppama. Mida ma takistasin, sest ta ei oska ju ujuda ja keeldus minuga Goa turvalises basseinis harjutamast. Lõpuks hüppas ainus ujuda oskav meeskonnaliige karsummdi kõhuli vette ning ei uppunudki ära. Siis võtsin ma ka julguse kokku ja venitasin end kuidagi vette. Ja seal oli supermõnus. Vahepeal oli läinud pimedaks ning kumasid vaid üksikud lambid. Pidin hoidma paadi ligi, et teised veesõidukid minust üle ei sõidaks, aga ujuda oli nii kaif.

Kui siis aga tuli aeg välja tulla, läkski jamaks. H ulatas mulle käe, aga tema sõrmede vahel oli põlev sigaret, ning hirmust selle ees ning nahasikutamise valu tõttu lasin uuesti lahti. See ei olnud hea plaan. Lõpuks juhatati mind siiski mingi kaldale viiva trepini. Kui oleksin sellest enne teadnud, poleks ma üldse kartnud. Ronisin üles, puhkasin veidi ja siis juba hüppasin uuesti sisse. H ja teised naersid, et lõid sõltlase, aga mul oli tore. Laeva ilus põrand ujus, aga mis sellest. Ma sain ujuda ülimalt ägedas atmosfääris ning vesi ei tundunudki erilise keemiajõena. Juuksed ka välja ei kukkunud:D

Varsti saabus aga öö ning ma olin suutnud korjata külge mingi väikse kõhuviiruse, mistõttu romantikast ei tulnud eriti midagi välja. Tahtsin lihtsalt veidi magada arvates, et küll hiljem jõuab ka muid asju teha. Ärkasin aga keset ööd õelate moskiitode hammustuste peale, et leida H eest magamast. Ei suutnud ma teda siis ka üles ajada, kuigi ajasin selga just selleks puhuks kaasa võetud ilusa negližee. Määrisin siis end sääsekreemiga kokku ning uinusin taas.

Hommikul aga sai palju nalja. Olin kreemi unustanud vannituppa kraanikausi äärele, mõeldes korraks, et äkki H ajab selle hambapastaga segi, aga siis veendes, et ta ju teab, et meil on pruun Himalaya kaasas. Ha haa. Ta oli jõudnud ikka kreemise harjaga hambad kokku hõõruda enne, kui sai aru, et midagi on valesti ja süüdistas sisi mind naljaga pooleks, et püüdsin teda mürgitada. Vähemalt olime tasa oma tobedustega. Mina pardakaarti ära visates ja tema moskiitokreemiga hambaid pestes.

Hommikul tehti meile veel üks lühireis ja siis oligi aeg tagasi koju suunduda. Seekord oli buss eriti täis. Sattusime istuma kumbki erinevasse otsa ja nii see jäi suuremaks osaks tagasiteest. Buss oli nii täis, et kõigile ei jätkunud kohta ka kinnihoidmiseks ja ma olin jälle ainulaadses staatuses oma nahavärviga. Kohale jõudes olime sunnitud võtma veel röövrikša, et lennujaama saada ja see sõitis samuti nii kaua, et meil tekkis tõsine hirm, kas ikka jõuame lennukile.

Cochini lennujaam oli üks kummalisemaid, kuhu ealeski sattunud olen. Vaid kolm väravat ühes hallis, üks neist ka remondi tõttu suletud. Kahele lennule mindi korraga samast väravast ja oli üks paras segadus, aga jõudsime siiski õigesse kohta. Ostsin pardalt veel S-ile uue mudellennuki ning paari tunni pärast olime näinud ära suurema osa lääneranniksut ning maandunud Mumbais. Olin lootnud seal lõpuks Pratiki kohata, kuid tema oli ootamatult kuhugi mujale pulma sõitnud ja lubas nüüd minuga enne mu lahkumist hoopis Delhis kohtuda. Mina aga ei suutnud anda ära õhtegi minutit H-ga koos olemisest, mistõttu jäi kojulend hästi viimasele hetkele ja P ka ei viitsinud vist öösel minuga kohtuma tulla ning oli siis solvunud, et ma sõpradele üldse aega ei pühenda, aga ma ju andsin talle mitu võimalust. Ise ta ei tahtnud mulle Barodasse külla tulla.

Mumbais oli ka tore taas olla. Käisime sõime sidrunheina ja kana suppi, mis oli ülimalt hea ja mida nüüdki igatsen ning siis seiklesime erinevate rongijaamade vahel. Indias on riigiametnikud kuningad. Kui küsisime rongijaama infotöötajalt nõu, et kust meie rong võiks väljuda, viibati vaid ühes suunas. H leppis sellega ja seega käisime paar tiiru edasi-tagasi enne, kui julgesime teist korda tähtsat meest segada ja saime kuulda, et oleme vales jaamas ning tipptunnil teise kohale jõudmine on ka paras väljakutse.

Seega tormasime taksopeatusesse ning rallisime uude kohta. Achu, kes oli meile piletid hankinud, oli meid valesti informeerinud, aga õnneks läks käik hästi ja jõudsime järjekordsele öörongile, et minna tagasi koju. Viimane rongisõit oli eriti crazy. Kuna eelmisel ööl jäi romantika vahele, siis sekord me isegi ei üritanud süütuid sõpru mängida. Ronisime kohe ühele lavatsile ja kuna viimaks oli õnne naeratanud ning saime külgmised kohad, siis tõmbasime kohe ka kardinad ette ja saime lihtsalt kaisus olla ning rääkida, mis on meie lemmiktegevus. Me aga ei jõudnud ööd ära oodata. Ei suutnud käsi üksteises eemale saada ning sellest sai meie senise elu käige kreisim seksikogemus, kus meid eraldas ringisiblivatest inimestest vaid ühuke kardinapaar, aga ülim adrenaliinishot oli ka. Sedasi siis lõppes meie reis, millest kindlasti unustasin paljut rääkida, aga mis teha.