Mul on vanaema!

Mõni aeg tagasi oli mu isapoolsel vanaemal 80. sünnipäev. Sellel samal, keda ma siiani üldse vist vaid kaks korda mõnekümne minuti kaupa näinud olin. Seega helistasin talle, et õnne soovida. Fraas "tere, vanaema" ajas teda esialgu üsna mõõdukalt segadusse, aga saime sellest kiiresti üle ning lõpuks õnnestus meil kokku leppida ka uus kohtumine, mida vististi mõlemad üsna pikisilmi oodanud olime. Üllatas aga vanaema nõue kohtuda kahekesi. Ilma isata.

Mul ei olnud midagi selle vastu. Arvasin, et ehk saamegi rahulikumalt tutvuda ja ühtlasi veidi objektiivsema pildi üksteisest. Isa tavapärased šokimeetodid ei aita enamasti soojade suhete tekkele kaasa. Näiteid on juba mitmeid.

Nüüd siis eelmisel pühapäeval pidingi talle külla minema. Ostsin veel tee peale häid martsipanikomme ning siis jutustasime. Jutustasime, jutustasime ja jutustasime veel. Algul veidi kohmetumalt, aga tegelikult siiski üsna edukalt. Kuidas muidu seletada seda, et esimest korda kella vaadates oli väike osuti viie numbri võrra edasi liikunud?

Vanaema oli teinud mulle kooki - nii soolast kui magusat. Ja jõime tema lemmik gurmaaniteed - puhtalt! Ta rääkis mulle oma elust ja vanaisast ja sellest, kuidas too kõigepealt üldse talle ei meeldinud. Ja sain isa juttude kõrvale alternatiivseid nurki. Selgus ka, et tema elus on asju, millest mina ülejäänud perest rohkem tean.

Ja selgus, et mu vanaema on täiega lahe! Pidin naerma purskama, kui ta väitis, et on tegelikult juba paras lubjakas. See sõnakasutus ise näitab, et pole see mõistus veel üldse tundlik teema. 

Tema elu on üsna kirju olnud. Selgus, et segased emade-isade-laste suhted said alguse juba seal. Nimedemängust ma ei räägigi. 

Alguses ol ivanaema juures ka mu tädipoeg - samuti varem nägematu tegelane. Selline algklassiealine ja kergelt häbelik. Aga nii lahe oli, kui tuli välja, et minu mänguraamat on jõudnud nende koju ning pälvinud seal heakskiidu. Kõige ägedam moment oli see, kui talle ka raamat meelde tuli ning ta tulistas, et nad kasutasid seda tema sünnipäeval ja ta kiirgas rahulolust.

Kõige kummalisem oli see, kui selgus, et isa sõnul tugevalt tabu teema - hindust peikad - ei ole tegelikult üldse mitte tabu. Vastupidi. Üks selline on väga tublisti pereringi integreerunud. Ka pärast lahutust ja naise traagilist surma kasvatab tublisti last ning käib talle emamaad ning vanavanemaid tihti näitamas. Vot siis! Ja isa räägib mulle vajadusest laps ära tüüa. Vanaema pakkus, et see võis olla mõeldud minu hirmutamiseks, et paigal püsiksin ning pilgu kitsalt kohalikel isastel hoiaksin.

Mis veel? Pärast topiti taskud kommi täis ning saadeti ilusti bussi peale. Kallistasime veel ning loodetavasti kohtume pea jälle:) Nii tore on omada normaalset vanaema. Kuigi kuna ta on mu ainuke vana - ever - siis ma vist oleksin kõigega leppinud.