Ma ei arvanud, et minust kunagi selline naine saab. Naine, kes naudib söögitegemist ja koristamist ja aiatöid ja...
Ei, ma ei ole ikka veel seal maal. Olen kaks päeva, hambad ristis, sundinud end koristama. Igakuine motivatsioon on omaniku küllatulemise päev. Või vanemate. Või võõraste. Omad ei reageeri enam üldse ühelegi segadusefaasile:) Vahel mõtlen õudusega, et kui palju hullem oleks asi mitmekesi elades siin pisikeses pesas. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida üldse sellest.
Olen hoopis elevil ühe uue ostu üle. või kuueteistkümne. Nimelt veidi enam kui kaks aastat tagasi siia kolides, tulid korteriga kaasa sellised eriti koledad pool plastikust, pool oksüdeeruvast metallist relvad. Midagi sarnast, nagu meil ühikas olid Katsi valikul (vist), aga teist värvi. Tol hetkel olin õnnelik, sest raha oli mujalegi panna ja guess what - selles osas ei ole midagi muutunud. Raha on alati vähe. Teenin rohkem, kulub rohkem. Kui ma vaid teaks, kuidas täpselt see alati nii läheb.
Aga taas teema juurde. Ehk tõesti keeran just teemaarendusega viimasel ajal kirjatükke peesse? St teemaderingi avardamisega;) Tähelepanu, tähelepanu! Ostsin omale elu esimesed kahvlid, lusikad ja noad. Esimesed, mida sain ise valida ja mis mulle päriselt ka meeldivad. Mõte on tiksunud peas juba mõnda aega, kuid teosts on alati mõnel põhjusel edasi lükkunud. Mitmel korral olen püüdnud ka mõne Selveri kampaania ajal jaole saada, aga kas siis nood ei kvalifitseeru või jään hiljaks. Ja nüüd leidsin palju paremad. Kinkisin rõõmuga oma raskelt kokku kraabitud kleepsud edasi, sest sain sama hinnaga, mille oleksin pidanud veel 10 euro kaupa kogutud 15-le kleepsule lisaks maksma, palju etemad asjad. Ma kohe kuivatasin täna neid, et veeplekke vältida. Kuivatasin!!! Mina kes ma pesen nõusid hulgi ja kellel need tihti restilt kappi tagasi ei jõuagi enne, kui neid taas vaja on. Aga tundu, et just need säravad esemed jäid hetkel mul õnnest puudu.
Säravat õnne teilegi, kallid vaprad lugejad, keda mu kaootiline kirjutamissagedus veel eemale ei ole peletanud!
Ei, ma ei ole ikka veel seal maal. Olen kaks päeva, hambad ristis, sundinud end koristama. Igakuine motivatsioon on omaniku küllatulemise päev. Või vanemate. Või võõraste. Omad ei reageeri enam üldse ühelegi segadusefaasile:) Vahel mõtlen õudusega, et kui palju hullem oleks asi mitmekesi elades siin pisikeses pesas. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida üldse sellest.
Olen hoopis elevil ühe uue ostu üle. või kuueteistkümne. Nimelt veidi enam kui kaks aastat tagasi siia kolides, tulid korteriga kaasa sellised eriti koledad pool plastikust, pool oksüdeeruvast metallist relvad. Midagi sarnast, nagu meil ühikas olid Katsi valikul (vist), aga teist värvi. Tol hetkel olin õnnelik, sest raha oli mujalegi panna ja guess what - selles osas ei ole midagi muutunud. Raha on alati vähe. Teenin rohkem, kulub rohkem. Kui ma vaid teaks, kuidas täpselt see alati nii läheb.
Aga taas teema juurde. Ehk tõesti keeran just teemaarendusega viimasel ajal kirjatükke peesse? St teemaderingi avardamisega;) Tähelepanu, tähelepanu! Ostsin omale elu esimesed kahvlid, lusikad ja noad. Esimesed, mida sain ise valida ja mis mulle päriselt ka meeldivad. Mõte on tiksunud peas juba mõnda aega, kuid teosts on alati mõnel põhjusel edasi lükkunud. Mitmel korral olen püüdnud ka mõne Selveri kampaania ajal jaole saada, aga kas siis nood ei kvalifitseeru või jään hiljaks. Ja nüüd leidsin palju paremad. Kinkisin rõõmuga oma raskelt kokku kraabitud kleepsud edasi, sest sain sama hinnaga, mille oleksin pidanud veel 10 euro kaupa kogutud 15-le kleepsule lisaks maksma, palju etemad asjad. Ma kohe kuivatasin täna neid, et veeplekke vältida. Kuivatasin!!! Mina kes ma pesen nõusid hulgi ja kellel need tihti restilt kappi tagasi ei jõuagi enne, kui neid taas vaja on. Aga tundu, et just need säravad esemed jäid hetkel mul õnnest puudu.
Säravat õnne teilegi, kallid vaprad lugejad, keda mu kaootiline kirjutamissagedus veel eemale ei ole peletanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar