Massipsühhoosi püha

Keeraks nüüd aega jälle kaks nädalat tagasi öösse, mida juba kolmandat korda Tartu korporantidega koos veetsime ehk nõiapühale.

Soojendustrenni tegime S-iga kahekesi juba vägagi tuttavaks saanud toakeses. Vahepeal murdsime ka tema toanaabri kappi, kus ripuvad tema ebareaalselt väikese suurusnumbriga kehakatted ning siis õppisime nossa tantsu. Same old, same old. Aga iga kord on ikkagi huvitav olnud, sest tundub, et lolluste, mida teha ja rääkida valik ei ole piiratud.

Sel aastal oli meid tsiviliseeritud inimeste kombel isegi ühe peenema korbi listi pandud, aga pean kahjuks tunnistama, et kogu eksklusiivsuse kiuste oli seal erakordselt igav. Tore oli vaid Laurat näha ja neil oli päris kobe kodune kartulisalat, mida keskööl süüa. Ja siis oli kohal ka Sandra eks, kellele peaaegu esimese asjana otsa komistasime. Akward. Aga see oli tol õhtul alles esimene kord. More akward!!

Üsna varsti liikusime edasi Sakala ja Revelia poole - olen enda üle uhke, et viimast nime mäletan. Palun ärge värve küsige:) Tahtsime näha vanu tuttavaid ja niisama lõbutseda, kuid esialgu ei saanud neid kuidagi kätte ja niisiis alustasime Sakalast. Õigemini selle arutust sissepääsusabast, mida hoidis sissetormamast vaid oht rapiiridega fileeritud saada. Nimelt seisid kaks möögavenda valves, terad risti, ukseavas. Kogu trügimise ja ebaõiglase rahva sisenemise kiuste juhtus seal segasummasuvilas aga ka tore taaskohtumine vanade kursakatega. Esmapilgul ei tundnud ma äragi üht Saaremaa poissi, kellega tol ajal isegi suhtlesime. Teisi teadsin vaid nägupidi ja tundus kummaline, kuidas nemad otsustasid käituda nagu nad ei teaks minu nägugi. Kuidagi eriti pingutatud oli see teistest läbivaatamine. Mingi eliitkoolidest kaasa saadud erioskus, mis jääb? Ma arvasin, et sõbralik naeratus või peanoogutus, ehk isegi tere oleks olnud oluliselt normaalsem käitumine olenemata sellest, et me kooli ajal teistes ringkondades liikusime, aga patja ka ei nuta.

Igatahes, jutustasime veidi ühe mõõgakandajaga ja varsti halastas järjekorrajumal ka meie peale selleks, et teha kiire tiir majas ja leida, et Untsakad ei ole siiski meie rida. S lõi sõprussuhteid vetsujärjekorras ja mina vetsuminejate ootamisjärjekorras. Üsna naljakas ja häbi on, et mäletan vetsusaba tuttava korpi ja töökohta, aga ei nägu ega nime. Esimene vist ei maandunud lühimäluski. Olen muutunud tahtmatult valivaks inimeste osas, kes minu peas pikemalt peatuvad.

Varsti aga helistas tagasi sõber/whatever ning suutsin sundida ta meile vastu tulema, et koos praktiliselt kõrvalmajja jalutada. Arvan siiani, et ta on hästi tore inimene, aga et sellest jääb nagu natuke väheks, et leivad ühte kappi panna või nii. Erinevalt Sakalast, oli nende aias tibatilluke lõke ja selle ümber kükitas paar kohalikku. Ometi tõmbas see mind rohkem kui miski muu. Seega julgesin küsida, et kas sinna istekohti ei saaks tekitada. Lahendus tuli aga üle ootuste äge. Nimelt tuli see sõber mõne hetke pärast tagasi, kaenlas diivan:D Ja nii me siis kolmekesi pressisimegi end kitsale diivanile, mis oli nii lähedal lõkkele, et olime pidevalt kaetud tuhaga. Aga soe oli. Ja saime aastajagu mälestusi vahetada. S aga otsustas mitte vestlusest osa võtta ega otsinud endale ka muud tegevust, kuni nägin, kuidas ta torssi hakkab minema ja üsna varsti nägingi, kuidas mu kõrval otsiti üles telefonimängud. Oh well... 

Tegin siis vestlusele kiire lõpu ning suundusime peo põhipaika teisigi tuttavaid otsima. Kahjuks jäime liiga hiljaks, et saada osa poiste enda tehtud küüslauguleibadest ja soolaubadest, mida ma pikisilmi oodanud olin. Selle eest aga kutsuti meid kohe ühte lauda ning väga kiiresti saime juurde uusi tuttavaid. Alguses üsna tühi olnud pikk laud täitus varsti ääreni ning siis läks juba rebimiseks, kes neiude kõrval istuda saab. 

Sandra naabriks sai üks nunnu kuid armiline sakslane, kes veetiski ülejäänud õhtu meie seltskonnas. Minu kõrvale sattus aga üks korralik kehkenpüks, kes arvas heaks hüpata oma maailma näinud olemisega, mida polegi tegelikult eriti palju - usun, et vähem, kui mul, aga ma ei hakanud talle oma seiklustest isegi rääkima. Mina püüdsin aga viisakas olla, kuid S ei saanud aru, miks ma üldse räägin noormehega, kelle puhul polnud isegi eriti midagi vaadata. Aga ma tahtsin talle võimaluse anda. Ühel hetkel aga viskas tema kelkimine ja kõrkus külalisi teenindama mõeldud rebaste suhtes mul nii üle, et istusin mujale, kuid kui ta lõpuks pea oma peest välja tõmbas ja märkas, et isegi mind pole enam teda kuulamas, siis ta otsis mu uuesti üles ja palus tervel meestereal nihkuda, et taas minu kõrvale saada. Õnneks üsna varsti pärast seda suutsin ta siiski lõplikult maha raputada. Rääkides sellest kõigest hiljem aga Laurale, mõtles ta välja, et tegu on tema korbikaaslase isikliku mölakaga. Vaene tüdruk. Kus on enesehinnang?

Kunagi öösel otsustasime S-i, sakslase ja minu whateveriga tagasi Sakalasse minna, sest seal pidi onu Bella diskot tegema. Oli täitsa lahe. Need paar tantsu, mis vastu pidasin kleidiga, mis on ilus ja õigel kohal siis, kui ei liigutata. Seejärel suundusin WC-sse ning tagasitulles olid kõik kadunud ja ka minu mingi rebase kätte hoiule jäetud kott oli kuskil kindlas kohas. Seega ei saanud ma helistada ka. Ega mantli järele minna, sest võite arvata, kus garderoobi number oli. 

Õnneks leidsin S-i ja germaanlase varsti kollase seeliku järgi õuest üles ning peatselt oli mind otsima tulnud sõbergi jälje üles võtnud. Jutustasime seal juba valgel ajal, nähes iga natukese aja tagant S-i ekse. See oli nii sürr, kuidas neid nii palju seal kohal oli, aga ega see polnud puhas juhus ka. Juhus oli  - ja üsna hirmutav - hoopis see, kui nägin ühe te eksi kaisus üht teist oma kunagist toredat tuttavat. Ta näis õnnelik, nii et lasin tal olla. Loodetavasti saab sellest asja, kuid tüüp ei sümpatiseeri mulle üldse.

Märkamatult oligi jõudnud kätte hommik ning tuhkatriinudel aeg koju joosta. Trepist alla tormates pimestasin oma iluga üht ülimalt armsat ja silmini täis noormeest nii, et ta kohe mitu korda seisma jäi ja see oli naljakas egopai. Ning siis pidi whatever meid koju saatma. Või tegelikult küll Mc'i, sest traditsioone ei tohi kergesti lõhkuda. Oodates, kuni S oma uue sõbraga hüvasti jätab, ütles sõber mullegi järsku "massipsühhoos" ning püüdis mind suudelda, kuid tegin väga mittekogemataliku peapöörde. Ma ei vaata tagasi. Seega saatis ta meid lihtsalt kesklinna, noppides veel mingi paneelmaja peenrast meile kaks viimast nartsisse. Okei, üks vist jäi veel, aga mul oli korraga tore ja naljakas ja piinlik, sest mõtlesin, et kindlasti mõni tädike vihastab end hommikul seaks, kui tema vaevaga loodud peenralt vaid varrejupid vastu vaatavad. S aga oli lihtsalt õnnelik.

Haarasime kiirelt Mc'ist burgerid ja suundusime ühikasse, nähes teel veelkord vana kursakat, kes oli varahommikul sõjaväkke naasmas. Ühikas otsustasime süüa vannitoa põrandal. Selle asja mõistlikkust on raske seletada. Aga see tundus õige, mõeldes eelmise aasta samale hommikule. Lisaks oli dušinurga põrandal soe ja kindel.

Mõlemad tundsime seekord, et energiat jätkuks veel lõputult, kuid voodisse vajudes kadus kohe pilt eest pärastlõunani, mil ärkasime ja puhkesime naerma kujutlustest, mida võisid S-i toakaaslases tekitada meie vetsu ununeud Mc'i pakendid:D Oleme ikka parajad nõiad küll!