On olnud hästi pidune kuu. Esimene nädalavahetus sisaldas juba üht sünnipäeva. Kõik oleks olnud ilus ja tore, kui kõige esimese asjana ei oleks ma seal kohanud oma eksi koos neiuga, kelle pärast aastaid tagasi lahku läksime. Me ei olnud nii ammu näinud ja ma ei osanud seda kohtumist ka nüüd kuidagi oodata.
Tegelikult oleks ju olnud tore veidi muljetada ja kas või meenutada. Mina oleksin küll siiralt tahtnud teada, kuidas tal läheb, aga tal vist ei olnud mingit jagamissoovi. Seda imelikum oli, et meil tuli istuda samas nurgas ümber väikese diivanilaua. Pärast esimest "tere" ei kuulnud ma sealtpoolt enam sõnagi. Mitte ühtegi. Usute või ei. Ja see on inimene, kes lubas minu järele oodata kas või kümme aastat kunagi.
Nüüd mõeldes ma tegelikult ei saa enam hästi aru, miks me üldse kunagi koos olime. Kõik käis nii ruttu. Ta oli armas ja hea ja meil oli tore. Siis arvasin, et olen armunud, kuid see möödus ka väga ruttu. Ja siis kohe tekkiski tal teema neiuga, kellega nad siiani koos on ja kes tol ajal veel täiesti laps oli. Noormees aga on minustki aastaid vanem. Selelst kõigest võite lugeda mu blogi päris esimestest sissekannetest kindlasti. Ja kõige kummalisem oli see, et pärast kuut aastat, mis nemad koos ja meie lahus oleme, olid nad ikka veel sellised ninnu-nännukad, kes ei suuda käsi üksteisest eemale hoida. Nagu teismeliste paar. Mul oli seda tõenäoliselt veel kummalisem vaadata, kui teistel, aga pilk rändas ikka ja jälle tagasi. Aga kas keegi oskab mulle seda fenomeni seletada? Tavaliselt kõituvad nii vanad paarid juba täiesti neutraalselt üksteise suhtes avalikel üritustel.
Ja ma arvan, et ma olen kade. Ka mina liikusin ju ammu edasi. Ja ma ei tahakski teda tagasi, kuid mingil määral jäävad kõik lahkuminekud kindlasti alatiseks häirima. Alatiseks jääb õhku miks-küsimusi. Igatahes, kui ma ka ei ole armukade, siis olen kade, et minul hetkel sellist suhet ei ole. Inimest, kes rahvamassiski ei paneks tähele kedagi peale minu ega suudaks käsi eemale hoida teismeliste kombel. Inimest, kelle kaisus ärgata ja kelle kehakeel räägib tohutust hoolimisest.
Samas alles hiljuti sain ise ootamatult ühe kutse kinno - ilmselt esimesele kohtingule - inimesega, kellest pean igati lugu ning kellele ei tahaks eluski haiget teha, kuid kindlasti teeksin, kui "jah" ütleksin. Aga meelitav oli ikka.
Aga kuidas teil läheb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar