Integratsioon isemoodi

Töötan ühes vägagi rahvusvahelises firmas. Selle Põhja-Euroopa osas ja omakorda tolle Baltikumi grupis - üllatus missugune eks? Kuna peame päris tihedalt üksteisega koostööd tegema, siis oleme nüüdseks juba kahel korral Riias sealsete kolleegidega vaba aega veetmas käinud. Oma kulude ja kirjadega, aga see on end ilmselgelt ära tasunud. Alati on tore ning abi võin küsida ja saan ka nii töö- kui vajadusel muudes küsimustes.

Mismoodi käib aga meie team building? Seekord tähistas see reedel pärast tööpäeva lõppu lõunasse kihutamist, et kõigepealt hotell üle vaadata ning siis linna peale minna. Olime valinud taas uue ööbimiskoha ja kontrast eelmisega oli nii suur, et võinuks istuli kukkuda, kuid lõunanaabrid kirtsutasid ka selle peale nina. Meie jaoks oli aga ka eelmise korra aastakümnete taguse remondiga korteri-tüüpi koht rohkem kui vaja.

Seekord tegi nalja see, et olime võtnud kaks ühesugust tuba. Ometi pidid poisid kahekesi üsna pisikesse pugerikku ära mahtuma samas, kui mina sain vaata et juunior sviidi, kus ruumi nii, et tapab ja mööblit mitmetele igasugusteks elujuhtumiteks. Seega kutsusin ka teised enda tuppa... ee... ütleme: juttu ajama.

Pärast tassiti meid traditsiooniliselt Lidosse, mis mulle iga korraga aina rohkem vastu hakkab, ning siis ootas meid Baltikumi pealinna - võib vist nii öelda - ööelu. Ometi ei viidud meid ka seekord päris klubidesse, vaid uhkematesse lounge'idesse, kus uksel hirmuäratavates mõõtmetes kobedad turvad, kes ainult mind alaealisuses kahtlustasid ja hiiglasuured kokteiliklaasid, millega siis hiljem kiusu pärast turva nina all lehvisin.

Meil oli väga tore. Jõime erinevaid shote ja kokteile vaheldumisi. Mina olin üpris korralik, millele aitas kaasa ka korraks käest ära pandud kokteilide haihtumine. Meie - tüdrukute - õhtu eesmärk oli saada omale DJ tähelepanu, kuid toda ei loksutanud kohe mitte miski. Ka mitte see, kui üks ülemeelikuks muutunud kolleegidest juba riideid seljast kiskumisega ähvardas.

Nalja sai aga ka muidu. Kaasa võetud isased kadusid ikka ja jälle kuhugi ära. Arvatavasti julgusjooke juurde ostma. Meie aga ei lasknud end sellest häirida. Kui kolleeg tegi avastuse, et meid on kolm ja kõrval tantsib kolm vastassoo esindajat, siis polnud mul vaja pikalt mõelda, et nad meie seltsi kutsuda ja see oli ka fun seltskond. Tantsisime veidi ja kui siis ütlesin ühele: show me what you've got, mõeldes, et ehk hakkab too rohkem elusolendi moodi liigutama, siis üllatas ta mind ikka tõsiselt. Puusade asemel hakkasid hoopis riided liikuma ja seljast eemale ikka. Püksivöö juures pidurdasime ta hoo igaks juhuks kinni, aga naerukrambid olid juba garanteeritud.

Õhtu jooksul näitas mulle kohalik neiu veel muudkui meelepäraseid isaseid ette ja ma siis mängisin asjalikku kupeldajat või wing (wo)manii, kes neid omavahel tutvustas, kuni teele sattus üks, kelle pärast neiu enam meiega edasi tulla ei olekski tahtnud. Enne veel aga sattusime poiste paari peale, keda tundusid kaks end vallatuks joonud neiut nii külmaks jätvat ja kellest üks siis tegi nii rõveda žesti teise suunas, et väänlesime taas maas, suutmata sõnagi lausuda. Aga mehed ongi imelikud. Olen täiesti kindel, et asi ei olnud meis, aga ka meie meessoost kolleeg jäi ühe kohaliku tugemava soo esindajaga nii vestlema, et ei pannud tähelegi, kui talle kahekesi korraga kiusu pärast sületantsu tegime.

Käisime veel ühes juba varasemast tuttavas pubis ja siis naasesime McDonaldsi ringiga hotelli, kus sai veel palju pulli. Nüüd ei saanud ka meie isased enam riietel end kammitseda lasta ja särgid lendasid pärast paari tiiru pea kohal kus seda ja teist. Seejärel hüppasime kõik vooditel nagu väikesed lapsed, kuni raksud käima hakkasid ja poisid ennast ohverdavalt remonti tegema asusid. Järgnes meeskolleegi (mitte nii) seksikas tants tooliga, millelt ta maha lükkasin, et ette näidata, kuidas asi parem välja näeks, aga tema arvas, et kõige parem mõte on mulle kaksi-raksi sülle istuda ja ega seegi nali enne lõppenud, kui tool praksatas. Ma ei ole veel julgenud oma krediitkaardi väljavõtet vaadata, aga loodan, et need asjad siiski päriselt ära ei lagunenud ning see seal ei kajastu.

Üks õhtu naljakamaid momente oli see, kui meil tekkis rummi isu ja tahtsime sinna ka sidrunit sisse saada. Sidruni olime juba tee pealt hankinud - mulle nii meeldib, et nende R-kioski aseaine on ööpäev läbi selliste esmatarbekaupadega varustatud - kuid nuga mitte. Ja siis läks mu kolleeg koos kollase ümara kaunitariga pimedasse vannituppa to screw the lemon. Seda ei tohi lihtsalt tõlkida. Järgmiselgi päeval veel sain mehehakatisi norida, et üks neist kiitles, et jõudis 82 kohalikku naisterahvasse ära armuda ja teine samal ajal ahistas vaest sidrunit, aga maitse küsimus eks;)

Teinegi päev lõunamaal oli tore. Pooltel meist oli päris paha olla õhtuni välja. Teisel poolel aga polnud midagi viga. Mind tundes võiksite juba teada, kummal poolel mina olin. Päike paistis, päev tundus perfektne ja kui uhke aga täiesti maitsetu hotelli hommikusöök välja arvata, siis rohkem kaebusi ei olegi. Suundusime - vist üle kümne aasta - Jurmala veeparki. Ma plaanisin küll mullivannide, saunade ja baaribasseiniga piirduda, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et sealsel baarmanil polnud aimugi, mida ta teeb, mida iseloomustas hästi seik, kus minu kokteil ei näinud välja isegi selle moodi, mis pildil oli ja selle peale vaid õlgu kehitati.

Plaanidest hoolimata müttasime terve päeva mööda igasuguseid atraktsioone, jõime kõhu kloorivett täis ja andekamad meist (loe: yours truly) suutsid vist korduvalt ootamatult tekkinud väga paljastavatel hetkedel ka pargi ametliku fotograafi kaamerasse jääda. Muide, üks selge kultuuriline erinevus veel lisaks sellele, et lõunanaabrid paistavad olevat oluliselt pirtsakamad oma hotellide, kuid palju leplikumad selle toidu osas, mida nad endale näost sisse ajavad. Jätkuvalt kordan - Lido ei ole kvaliteetrestoran. Aga erinevuste nimekirjale lisandub see, et saime kolleegi käest tõreleda, et julgesime tulla sinna ilma oma rätikuteta, sest selgus, et seal ei saagi laenutada. No tere hommikust! Kuhu poole tsivilisatsioon jääb? Nüüd olen ühe kalli kuid odava kollase käterätiku omanik.

Kui olime ligunenud ligi viis tundi ja olin oma uusi ripsmeid ikka korralikult loputanud - mitte, et nad enam ei kipitaks või nii - läksime veel viimast korda sauna. Mina keeldusin end auruga piinamast ja läksin oma teed. Täis leiliruumis tegi üks noormees kohe kiiresti mulle koha enda kõrvale. Ja siis alles algas nali. Millist naisterahvast üllataks meeste skänneerimine kohtumisel pealaest jalatallani ja tagasi!? Mitte ühtegi vist. Aga kui seda tehakse teiega kord minutis ja nii ikka väga mitmeid kordi? Hetkel, kui olete uurija kõrval bikiinides end kerra tõmmanud? Mind hakkas juba närvi ajama, et ise ju täitsa kena poiss, aga suud lahti teha ei julge. Samas oli selge, et ta tahaks nagu midagi öelda. Lõpuks siiski saime jutule kuidagi. Aga see ei jäänud tema ainsaks kummalisuseks. Kas te olete kunagi kuulnud mõnda lätlast oma eesti päritolu kohta "vau"-kommentaari andmas? Mina nüüd olen. Pani muigama. Muidu aga olen nüüdseks kursis, et baarmanina töötav noormees nimega Martin elab siinsamas piiri lähedal. No palju sinna ikka maad on? Kakssada kilomeetrit?

Läbi une - sest öö jäi kolmetunniseks - ja absurdselt kiiresti muutuva ilma suutsime veel keskööks tagasi kodulinna jõuda. Olin oma elu esimese hiina õnneküpsise seest mõni päev varem tõmmanud teate, et mul on aeg proovida uusi asju. Üks esimesi oli mustasõstra Riia balsami joomine koduteel. Palju ma puhtalt ei suutnud ja kuigi mu peas mõlkus idee selle ja marjamahla kokteilist, siis roosa Schwepps? ajas ka asja ära.

Samaks õhtuks oli mind ka Katsi sünnipäevale kutsutud ja mõte vanu sõpru näha üle pika aja tundus päris tore, aga ma ei teadnud, kuidas nad suhtuvad üle viie tunni hilinejatesse ning lisaks olin konditsioonis, kus jäin Roxette'i loo ajal mitmeid kordi magama. Aga hästi suhtusid ja niisiis vedasin end, jalgu järgi lohistades, keset ööd veel kõrvaltänavasse ja ei jäänudki keset pidu magama. Oli hoopis mitu toredat tundi, kuni kenad noormehed mu kodu juurde ära viskasid. Võitsin oma kakssada meetrit enne, kui keelumärk vastu tuli;)

Aga vanade heade sõprade nägemine oli omamoodi kummaline. Olen nüüd taas sellele teemale mõelnud. Ja ikka veel on natuke kahju, et meie suhted sassi läksid põhjusel, mille oleks kergelt lahendanud kas või üks väike vestlus ja vabandus. Aga kas ikka peaks olema kahju, kui on antud veel mitmeid võimalusi ja ometi piisas sellest, et aastaid kestnud sõprus üles öelda? Et mitte selle nimel korraks alandlikkust näidata? Mitte keegi meist. Kuigi ma enda meelest vähemalt proovisin. Nüüd aga on palju aastaid juba ka sellest mõttetust tülist möödas ja olime kui võõrad. Oh, well...