Pärast meie uhket jääauguüritust, plaanisin nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta. Tahtsin siiski ühe vana sõbra juubeliürituselt läbi astuda. Pluss väike jõuluüritus ristiema perega. Aga see sünnipäev võttis sellised tuurid üles, et jõudsin koju alles jõululaupäeva hommikul. Valges. Olles enne saanud pisarateni naerda korduvalt. No ega teiegi vastu ei peaks, kui seltskonnas kaklevad lõbusad noormehed selle üle, kes tellitud kana suled endale saab. Lots of colourful coctails helped:) Nägin ka mitmeid vanu tuttavaid ja tundsin end kui imetletud kalliskivi - which is always nice.
Magasin siis jõulupäeva maha. Ärkasin napi tunnikese enne starti peokoha poole ning sain end elukiirelt valmis sättida. Ma ju tahtsin ära kasutada ainsa võimaluse aastas, mil saan Eestis oma tagasihoidlikus Indias kantud pulmakomplektis särada. And... succeeded. Oli tõeliselt tore õhtu. Veetsin enamuse sellest väikese sugulasega mängides. Alustame me ju iga kord võõrastamisega, kuid aina kiiremini taassõbruneme. Seekord sai tädi Aiast nii oluline tegelane, kellele osutati vabatahtlikult piparkoogi toomise au, kelle süles istuti pea terve õhtu mandariine ideaalselt koorides ning kellega käidi suurte poti peal pissil ning kraanikausis pladistamas. Keegi teine kaasa tulla ei tohtinud. Ainult meie - kaks printsessi. Ja ta on lihtsalt nii adorable. Need jõulud jäävad meelde, kui aasta, mil kõik mind joodikuks pidasid ja alkot kinkisid.
Plaanisin ülejäänud jõulud ema juures veeta, kuid ta pidi olema tööl ja siis ei olnud mul mõtet seal olla. Seega võtsin vastu isa järjekordse pakkumine enda juurde maale tulla. Kuna ta oli ise linnast sinnapoole minemas, siis oli üsna hea ajastus ka. Boy, do I regret giving in. Mõningaid ebameeldivusi võisin ette aimata. Sisetunne ju ütles, et ma ei ole seal tegelikult oodatud. On alati öelnud, tema praeguse elukaaslase puhul. Aga muutus tugevamaks, kui eelmisel aastal korraks nende tüli keskele sattusin. Enam ta isegi ei püüa head nägu teha ja samas see on naine, kellel ei tohiks midagi minu kohta öelda olla. Ta on ju ise see teine naine. Võisin aimata ka seda, kuidas minu ümber pidevalt suitsetama hakatakse. Nii oligi. Autos. Elutoas vaheldumisi terve õhtu vältel. Keegi ei lasknud end minu kohalolekust segada. Isegi ei kaalunud varianti, et mittesuitsetav laps, kes oma arvamusest ka mingit saladust teinud ei ole, võiks end ebamugavalt tunda, kui teda pidevalt mürgitatakse. Aga nende territoorium ju. Seal oli ka meeletult külm. Isegi ettenägelikult kaasa võetud mitmes kihis soojades riietes ja hiljem veel lisaks mitme teki all. Ometi olin hiljem mina see bad guy, kes ei vaevunud nende kodus isegi riidest lahti võtma. Mis oli vale. Vahetasin lihtsalt õeriided lisakihtide vastu ja külmetasin valikides nii kaua, kui suutsin. Aga noh, ei olnud asja, milles see tädi mind süüdistada poleks suutnud või proovinud. Lisaks kaotasin oma lemmiksalli ära.
Tulemuseks oli see, et olen üle nädala korralikult haige olnud. Oli ju isa ka. Kombinatsioon jõuluperioodi tegevustest jättis korraliku jälje, mistõttu olen nüüd lausa kahel järjestikusel aastal üsna harukordses köhas-nohus vaevelnud. Siiski hetkekski aega maha võtmata. Polnud aega, noh:D
Ainus positiivne osa maal käimise juures võimalus terve see ööpäev nende koertega mängida. Need kaks diivanihunti on nii lahedad tegelased, et mul ei ole üldse kahju neid kogu aeg sügada ja paitada. Ja nad teavad seda. Nurinat kostis kohe, kui julgesin korraks peatuda. Söömine ja wc-külastamine ei olnud eriti aktsepteeritavad vabandused:D
Aasta lõpus tähistasime veel tõsise veiniõhtuga ristiema vananemist, uhasime Sandraga mu uutest kokteiliklaasidest barbarissiviina üle kogu mu korteri, tegime Katsuga valmis elu esimese piparkoogimaja, kuhu hiljemalt aasta pärast koos pikkade meestega sisse kolime ja tegime igasugust muud pulli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar