Hea, et pokri ei pandud

Kõik sai alguse sellest, et vabal päeval oli ilus ilm. Saime sõbrannaga üle hulga aja kokku ning käisime rannas jalutamas ning piknikku pidamas. Päris huvitav oli süüa krevetisalatit, kindad käes. Vähemalt olime kindlad, et loomakesed ei olnud soojaga pahaks saanud minna. Käisime veel jää pidavust testimas ning kuidagi arenes sellest edasi plaan õhtul kuhugi tantsima minna.

Mõned tunnid kodus lebotamist vahele ning algaski päeva teine pool. Tegime end ilusaks ja hävitasime juustu-veini-viinamarju, et siis, hirmuhigiga kaetuna kõrgetel kontsadel trollipeatuse poole uisutada. No mis teha, kui ükski teine papupaar riietega ei sobinud:D Plikade värk.

Üsna kohe jõudsime Panoraami ja seekord oli seal täitsa talutav muusika. Kohe jäid silma ka kaks valgetes särkides sulgkaallast, kelle tantsuliigutused tegid ära kõigile lõunamaalastele. No sellist puusaliikumist ei suudaks meiegi järgi teha ilma ennast vigastamata. Ja see oli raudselt esimene kord, kui eesti mehed - lisaks neile üks veel - tantsuplatsil temperamentsematest tõmmudest tüüpidest paremini liikusid, ilma häbenemata totakad näida. Muidugi kohati nägid ka, aga meile meeldis see julgus just. Katsu ütles kohe: pane tähele, täna me veel nendega tantsime.

Siis me veel ei teadnud, et meil nii hästi klapib, et tüübid kes terve õhtu kõigi tüdrukute meelt lahutasid lausa meie järel hiljem vanalinna pubidesse tulevad ning meid hommikul koju viivad. Ja alles siis algas suurem seiklus.

Sattusime mingi eriti nõmeda juhiga Marabu takso peale. Kahjuks juhi enda nime ei taibanud vaadata, aga teistele ka hoiatuseks, et selles firmas töötab vähemalt üks totaalne jobu. Ta küsis, kuhu me minna tahame ning andsime umbkaudse asukoha, olles valmis sealt mõned sammud vajadusel jalutama, kuid poisid tahtsid meid ikka ilusti koju ära viia. Sellepeale kostis taksojuhilt juba vingu ja hala, et otsustagu me ära, kuhu minek ja nüüd ta peab ringi tegema, kuigi tegelikult oleks vägagi sujuvalt saanud õigesse kohta sõita. Lihtsalt ta ise valis ringiga minemise ja me isegi ei pahandanud temaga selle pärast.

Katsu koju viidud, oli minu kord ja asjad läksid juba hullemaks. Saime näiteks suure eraldussaarega eraldatud magistraalteel vastassuunavöndis veidi sõita, sest tüüp taaskord otsustas ingoreerida normaalset teed. Kuna selle vangerduse tagajärjel oleks oodanud meid ees veel üks tasuline pööre, siis otsustasin veidi varem maha minna ja mõne maja jagu edasi jalutada. Taksojuhil polnud minu mingis hoovis maha panemise vastu midagi. Kuid tasulise pöörde tegi ta selegipoolest hetk hiljem ära.

Me olime kõik end tagasi hoidnud, et mitte öelda midagi sellist, mis oleks küll õigustatud, kuid võiks lõppeda meie lampkohas keset tänavat jäämisega. Tüübid veel tegid enda kulul nalja, et neil pappi jätkub ja ärgu taksojuht muretsegu, et ta kogu tee eest makstud ei saa.

Alles hiljem kuulsin, kui hullult see seiklus lõppes. Nimelt oli juht lõpppeatuses püüdnud ebanormaalset rahasummat välja pressida ning meie kaaslased avastasid, et ta polnud taksomeetrit töölegi pannud. Tundes oma õigusi, püüdsid tüübid ka enda eest seista, lõpetades politsei kutsumisega. See aga lõppes täiesti ootamatult. Nimelt oli juht hakanud neid kahte sulgkaallasest tüüpi süüdistama endale kallaleminemises. Mul tekkis kohe küsimus, kas tõesti politseinikud ei kontrolli üldse, kas on märke kaklusest? Igatahes pandi nad puhuma ja nad olevat puhunud välja 0,... numbrid ehk siis üllatavalt kerge joobe. Aga mida tegi Eesti Politsei? Viis pärast alkoholi tarbimist korralikult taksoga liigelda otsustanud väga kerges joobes ausad kodanikud arestimajja!!! Ja seal veetsid nad suurema osa oma pühapäevast. Õnneks võtsid tüübid seda huumoriga. Neilgi ju esimene selline kogemus. Aga kuidas selgitada politsei käitumist? Kas teie meelest on normaalne, et usutakse mingit aferistist taksojuhti, kui seaduski ütleb, et kui taksomeeter ei tööta, siis ei pea üldse maksma ja kui ta süüdistab kahte endast poole õhemat valges triiksärgis ja täiesti mittevägivaldset tüüpi kallaletungis? Vägivallas, mille märke ei saa lihtsalt olla. Ja kui tüübid on käitunud täiesti ideaalselt antud olukorras. Kõik ju pidutsevad vahel. Aga nad ei olnud sügavas joobes, nägid välja täiesti korrektsed, ei istunud purjus peaga rooli ning püüdsid vaid koju saada. Mis siis kaitseb tavainimest? Hirmuga mõtlen, et kas meid oleks ka haisvasse ühiskongi ööd veetma viidud, kui oleksime veel tol hetkel nendega koos olnud? Kõike seda mingi eriti nõmeda taksojuhi pärast, kes üritas joobes inimesi ära kasutada.

Urisen siiani selle nädalataguse ebaõigluse pärast.

Maria viimaste päevade seiklused

Pange tähele, et ma kirjutasin päe-va-de, sest ma ei tea kedagi teist, kellega sama lühikesel ajavahemikul sama palju kummalisi asju juhtuks. Kohati on kahjugi, et kõik enam siia kirja ei saa, kuid suudan end vist tööl nii ära väsitada või tühjaks kirjutada, et blogisse kirjutamisest mõtlen kordades rohkem kui ellu viin.

Niisiis, reedel oli naistepäev eks. Ma olin veidi nukker, sest oma kallim nagunii lilli ei too/saada, meeskolleegid pidid aga kõik õigeaegselt eestist ära olema. Ja siis oli eriti tore, kui sõsarfirma kolleeg oli juba varahommikul enne naiste kontorisse jõudmist igaühe lauale roosikimbu tekitanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et selle päeva hommikul pole mingi naljaasi Viru tänavalt mitte tühjade kätega tagasi tulla.

Õhtu osas olin ka hästi kahtlev. Annika oli kutsunud mind mingisse kokteilikasse, öeldes, et nemad Birgitiga otsustasid sel aastal asjade korraldamise enda kätte võtta ning meestel lihtsalt lõbu kinni maksta lasta - kõigile vähem närvesööv eks. Vale! Mina kartsin, et tunnen end seal poolvallalisena eriti imelikult iseendale jooke ostes, kuid päev möödus kenasti. Sai päikest, lunda ja viis minutit hiljem rahet - ainult natukene üllatab naistepäeva puhul selline ilmakarneval. Käisin isegi trennis ära ja siis oli järsku uni ja kõik läinud. Lisaks sain teada, et ei olegi vaid naistekas, vaid ees ootamas heterogeensem ca 10-pealine seltskond nii et mind suunati koju end korda tegema.

Kokteilipaaris ootas mind väga palju rahvast, omapärased WC-valgustid (kolmeliitriste purkide sise torgatud pirnid varre otsas) ja meeletu lillekuhi. Aus olles, oli sellest täpselt mu nina alla jäävast ja kergelt vaadet piiravast iluvõsast vaid üks osa minu oma, aga siiski. Mitte üks noormees ei tulnud paljakäsi. Vahepeal vahetasime baari teise vastu ja ma ei saa ikka mööda vetsuteemast. Kas kujutate ette asutust, kuhu tullakse jooma ja kus on WC-l koodilukk? Koodi teadasaamiseks tuleb aga end legendist läbi murda. Mainin veelkord, et tegu on aina enam purju jäävatele inimestele mõeldud asutusega. Huvitav, kes see geenius oli? Ja kas ta mõtles ka, et kutsub ise nii õnnetust esile? Nende õnnetuseks pääseb wc-sse otse peatrepikojast, mis tähendab, et rohkem joonud eksemplarid tõenäolsielt oma häda seal rahva keskel ära ajama peavadki. No kes siis enam luikedest ja järvedest aru saab ja kokku loeb!?

Ühel hetkel jäi meid alles vaid kolm. Minu uni oli aga jädäavalt läinud ja siis ma ei hakanud ka solidaarsusest koju minema, vaid jäin kahe meessoost sõbraga sinna edasi. Olin selleks ajaks joonud ära ka oma elu esimese Püha müristuse ehk absindi-stroh 80 kokteili, mida võltsvahukoor üldse ei leevendanud.

Siis kuidagi veeres jutt väga isiklikele teemadele. Poisid tunnistasid, et nemad on purjus ja see põhjustab üliausust, kuid mulle tundus siis ja tundub ka nüüd, et selles ei olegi midagi imelikku, kui oma heade sõpradega ka seksiteemadel räägitakse. Iseasi on muidugi teha seda oma ühe parima sõbranna teise poolega. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas asi on ainult minu seltskonnas või on see mingi üldreegel, et poisid omavahel ja mina ka võin poistega vabalt seksiteemadel rääkida, kuid tüdrukutega detailidesse ei laskuta. Haruharva tõesti tulevad ette hetked, kui mõni neiu välja purtsatab kommentaari meeste suurima hirmu kohta - kellel kui suur oli ja võrdlevas versioonis. Üldjuhul aga on igasugune voodielu ja selle kohta käiv statistika püha. Võime küll pikalt lahata lapsesaamisplaane ja probleeme, kuid mitte kunagi seda, kas ja mida selleks paar ise teeb. Ilma välise abita siis.

Igatahes, see õhtu läks veel avameelsemaks ja lõpptulemus oli isegi minu jaoks üllatav, kuigi H ütles, et teda ei üllata see, mida tegime või kus käisime, üldse. Hoopis šokeerivam pidavat olema see, kui kodus istun.

Ehk siis... tähistasime naistepäeva stripiklubis! Poistel tekkis mingil hetkel kindel soov seal ära käia ja kuigi ma sellest ideest samavõrra vaimustuses ei olnud, siis ei tundunud see mulle ka maailma kõige õudsema mõttena. Kuulutasin neile lihtsalt, et kuna minu huvides see käik ei ole ja kasutegur on minu jaoks nullilähedane, siis mina selle käigu eest ei maksa. Neile sobis. Kui tehti muu välja, siis tehti ka see:D

"Hommikul", kui kõik ärganud olime, sain kontrollkõne algusega: meile tundus õhtul sinu sinna kaasavõtmine hea ideena, kuid enam ei ole me nii kindlad... Kui ma siis suutsin neile selgeks teha, et ei ole ma midagi šokeeritud, siis aitasin neil veel puslet kokku panna. Tükke nagu see, kuidas üks neist oli stripparitele kuulutanud, et mina tema naine olevat ja siis selle eest gasjoliks (kitseks vist)  sõimata saanud. Ja see, kuidas nad vennastusid seal mingi šotlasega, kellel olevat olnud üleval müstiline arve, kuid kes tegelikult omamoodi sealseid ärikaid pügas suitsetades seal samade bosside teisest urkast varastatud sigarillosid (tema väide). Ja see tükk, kuidas kohe uksest sisseastumise järel tervitati ühte mu sõpra nimepidi. Või see, kui selgus, et seesama neiu olla ühe vana sõbra tüdruk ja ühtlasi selgelt oma töös käige osavam. Talt ja baaridaamilt sai igasuguseid küsimusi ka rahulikult küsida. Või see hetk, kui mõlemad mehepojad oma kaasasolnud kaardid tühjaks olid kulutanud ja anusid, et ostaksin neile stripdollareid juurde - ainult laenuks. Ühesõnaga jälle on käes mõned uued kogemused - nagu hiina küpsis ennustaski selle aasta kohta - ja murtud mõned barjäärid. Kes oleks võinud arvata, et leian end kunagi paljaste neidude pükste vahele käivat kiletatud raha ostmas? Aga muidu oli päris huvitav. Kui minu jaoks mitte nii erutav, siis lihtsalt hämmastav, millise ülehelikiirusega seal neiud lae alla tikkkontsadega platvormkingades ronisid ja üldse millises füüsilises vormis nad olid. Seal taga on ikka jõhker väljaõpe, valu ja vaev. Muide, välja pidi neid õpetama seal ikka ja jälle silma jäänud väike tõmmu mees, kellele see koht kuuluski. Poisid igatahes pidid tagasi minema:D

Ahjaa... kuigi ma ei tundnud õhtu jooksul kordagi, et oleksin liiga purjus, siis koju jõudes oli ikka kohutavalt keeruline hambaharja suhu pista ning riideid ära võtta. Samas ei olnud mind kolekõrged kingad nt öö jooksul kordagi seganud.

Eile aga sain ka huvitava kogemuse osaks. Pähe tuli kohe mõte, et küll naised on ogarad, et lasevad endal ise silmad kinni liimida ning siis praktiliselt võhivõõral oma ripsmed teravate kääridega taas lahti lõigata. Sellist õnnetust pidi muidugi üliharva juhtuma, kuid kellega siis veel kui mitte minuga!?

Ja tänane hommik on loodetavasti selle nädala seikluste tipp. Jõudsin järele Sandrale, kes ammu räägib, et isegi mikrolaineahjus söögivalmistamine ei pruugi alati välja tulla ning vahel võib lausa ohtlikuks kujuneda. Kui nõrgemat plastikut olen seal ennegi kogemata üles sulatanud, siis täna selgus, et mõnel ikka veab rohkem kui teisel. Minu hommikupudrul näiteks, mis otsustas pool minutit ettenähtust kauem uunis olemise järel niimoodi ära põleda, et sain seda justkui sünnipäevaküünalt mitmeid kordi puhuda ning õhtul otse prügikasti visata. Ju ta lihtsalt ei tahtnud üldse minu kõhtu sattuda.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Kui aus olla on (liiga) keeruline

Tahtsin teile rääkida veel mõnest kummalisest-huvitavast-varem ununenud Poola reisi seigast. Te ei tea, kui mitu korda saime end välja vihastada sel lihtsalt põhjusel, et meil ei võimaldatud teenuse eest tasuda. Olgu siis jutt avalikest tualettidest, mille sissepääsu kontrollisid enamasti masinad ja kuhu tuli sisestada õige summa väärtuses münte. Ei taha tegelikult Poolale liiga teha. Hiljem, kui olime end korduvalt kergelt alandanud kohalike ees, et vahetada WC-st üsna kaugel asuvast kohalikus keeles suhtlevast vahetusmasinast saadud mündid veel väiksemate vastu kohalikega tehinguid tehes ja sealjuures tihti võõrastele meestele seletades, et ilge pissihäda on, selgus, et siiski see masin annab raha tagasi. Aga mitte samas majas asuv teine masin, mis pakkide hoiustamise eest raha tahab ja üldse ei hoiata "jootraha" kasseerimise eest.

Lätis oli normaalsem. Bussijaamas võttis tädi vastu ka eurosente hädalistelt. Kuid kuivõrd normaalseks saab pidada nö Baltikumi pealinna peamises bussijaamas asuvat stagnaaegset ühis-WC'd, kus voolab külm vesi ning paberivajadust tuleb õigesti prognoosida juba kassatädi leti juures. Jumal hoidku ootamatu number kahe eest!

Kõige suurem komöödia oli aga hoopis Vilniuse bussijaam, kus WC-d piirab maast laeni paksudest risttorudest koosnev loomaaia värav. Päriselt ka. Minge piiluge, loomaaias on peasissepääsu kõrval samasugune monstrum. Ju siis on neil piisaval arvul kordi jäänud hädalistelt, kes üle piirde hüppavad, kas lõikamata vms. Aga see ei ole normaalne. Millisel transiitreisijal on kohalikke sente? Ja kuidas reageerida kui infoletid raha ei vaheta ning saadavad su hoopis jaamas paiknevasse pangaesindusse? Ja kui leiadki tolle üles ning avastad, et nad vahetavad sulle raha küll WC-sse minemiseks teatud teenustasu eest, kuid nemad sente vastu ei võta. Mis siis teha, kui pole parasjagu taskus paberraha? Õnneks emal siiski oli natuke. Kuid pakun, et nii suuremad hädalised, haiged inimesed kui lapsed oleksid selle tralli peale ammu püksi teinud. Täiesti ebanormaalne olukord.

Poolas polnud probleeme aga mitte ainult WC-dega vaid ka ühistranspordiga. Metroojaamad on varustatud uhkete piletiautomaatidega, mis paluvad valida piletiliigi ja siis täpsustada, mis tsoonide jaoks seda vajad. Infot tsoonide kohta aga me selle kahe päeva jooksul ei leidnudki - ei jaamadest, ei bussipeatustest, ei turistivoldikutest. Kui küünitasin võimalikult kaugele teisele poole piirdeid, sain teada, mis on meie valitud metroosuuna lõpppeatus vähemalt, aga pileteid ju ikka osta ei osanud. Õnneks töötas seal kusagil peidetumas kohas ka mingi ajaleheputka, mille umbkeelne müüja meile siiski kohanime kuuldes mingid piletikesed väljastas. Selgus, et kolme kvartali jagu edasiliikumiseks tuleb läbida kolm peatust ja jõuda selles ainsa metrooliiniga linnas tõesti mõlemad tsoonid läbida. Kas mainisin, et me ei väljunudki tegelikult kesklinnast?

Kahjuks aga selgus sihtpunktis, et olime siiski jõudnud liiga kaugele ja mõistlikum on sõita bussiga tagasi enam-vähem meie hotelli juurde, kus me juba käinud olime. Bussiga aga olime sunnitud jänest sõitma, sest jälle oli seal masin nende kuradi tsoonidega ja väljas sildid, et bussijuht müüb pileteid vaid äärmisel juhul ja täpse raha eest siis, KUI masin ei tööta. Nii me siis seisime seal nõutult. EI julgenud enam võõraid tülitada ka, sest nagunii olime seda juba kõvasti teinud metroojaamast õiges suunas väljumiseks ja õigele bussile jõudmiseks. Kaardi abil ei olnud seal enam võimalik orienteeruda. Ja nüüd võin öelda, et olen Poolas jänest sõitnud. Ka kolm peatust.

Muidu aga... alates eilsest söön siin rõõmsalt katkurohtu - uskuge või mitte. Rääkimata siis kõigist peenetest suguhaigustest ja muust sellisest, mille vastu see ka lisaks minu probleemile aitama peaks. Polegi varem ühelgi tabletikarbil nii huvitavat infolehte näinud. Ja kui ma nüüd neeru- või maksapuudulikkuse kätte sattuma peaksin, siis te teate, miks.

Ei ole veel põhjust politseid kutsuda

Märkamatult on veebruar mööda saanud. Endalegi oli praegu üllatuseks, et ma siia kohe sõnagi veel kirjutada pole jõudnud. Mis ma siis tegin?

Tööd palju. Ja siis valisime välja pruutneitsite kleidi stiili ja pruutkleidi ja käisime proovides ja siis jagasime ka peiupoisid omavahel ära ja kuigi kartsin kõige hullemat, siis seekord pääsesin. Minu paariline on täiesti aktsepteeritav ja selles mõttes pean ühele Eestist põgenevale pruutneitsile aitäh ütlema. Muidu oleksid nemad by default koos olnud. Nüüd aga on mul talutav poiss, kelle kõrval võib ka kontsi kanda. Vaadake, kui vähenõudlikuks ma muutunud olen:D

Siis käisin töö põhikursusel, kus õpetatakse A ja O'd ning mis tuleks tegelikkuses läbida enne tööleasumist, et uus inimene teaks, millesse ta end segab ja saaks ülevaate tootesortimendist ning seadmete toimimispõhimõtetest. Oli üsna aju kokkujooksutav, kuid hariv ja better two years late than never eks:) Nüüd tean isegi, kuiduas vaakumpump vaakumit teeb.

Kitkusin ka Murphyga kana. No kes teine peale minu suudab uhiuue tööjope jätta niimoodi pagasnikuluugi vahele, et see ei saa mitte lihtsalt mustaks, vaid õliseks ja sellest läheb lukk läbi, jättes järele suure augu. Ja muidugi on tegu riideesemega, millele ei või keemiaga üldse läheneda. Igatahes, tehtud! Ja oi, ma olin kuri. Kogu maailma peale. Ja võitlesin nii kuis oskasin selle vastu, kuid kuna keemiline puhastus võttis lihtsalt raha vastu, aga isegi ei vabandanud, et plekid heledamakski ei läinud, siis lõpetasin ikka Vanishiga, mis tegi asjad talutavaks. Üleüldse, mis mõte on keemilisel, kui nad ei võta millegi eest vastutust ja kasseerivad raha ette?

Üks tore veebruarikuine hetk oli ka see, kui tulin õhtul trennist ning avastasin, et mind jäitab mingi tüüp. Ta oli mulle juba Solarises toidupoest tulles sappa haakinud ning jälitas mind teisele poole Islandi väljakut bussipeatusteni. Võiks ju arvata, et meil oli lihtsalt sama tee, kuid selleks käitus ta liiga kummaliselt. Kõigepealt ronis mulle keskuse eskalaatoril peaaegu selga, kuni nägu mu näo ära. Siis püsis minust pidevalt paari meetri kaugusel, midagi arusaamatut pomisedes ning muisuhääli tehes. Püüdsin teda ignoreerida, kuid tema justkui püüdis pidevalt leida nurki, kust mu nägu näeb. Iga kord, kui ma liikusin, liikus varsti ka tema. Lõpuks oli mul juba paras paanika ja tänasin õnne, et oleme rahvarohkes kohas, sest metsas ma temaga peitust mängida ei julgeks. Õnneks ühel hetkel ta vist hüppas mingi teise bussi peale. Ei tea, kas tüdines või oli minu piinamine tema tavaline bussi tulekuni aja parajaks tegemise viis? Kuidas ma küll troppe nii ligi tõmban, ah!?

Eelmine nädalalõpp käisime aga emaga Poolas. Jõudis kätte see jõuluks kingitud bussireisi aeg ja nii me siis loksusimegi rõõmsasti ca 20 tundi Varssavisse ja sama palju tagasi, et veeta kohapeal kaks toredat päeva. Kui kohutav külm välja arvata. Tänapäeva bussid kõigi ekraanide ja võimalustega on päris lahedad, kuid magada on seal öösel peaaegu võimatu. Eriti, kui södaööl tulevad peale mõned jutukad neiud, kes vadistavad milleski hiina keele laadses hetkegi puhkamata, kuni mul kahe tunni pärast kannatus katkeb. Ärge saage valesti aru, nad ei kisanud, kuid mul tekkis kahtlus, et äkki hiinlased ei saagi sosistades rääkida ja nad ise ei taibanud, et ehk on siiski ebaviisakas vadistada kell kaks öösel, kui osa kaasreisijaid peab nelja tunni pärast maha minema ning nende väheste kehvade unehetkedega terve päeva läbi ajama. Ma siis tuletasin neile seda meelde ning siis jäid kohkunud neiud momentaalselt vait. Kuni kella poole neljase Poola passikontrollini, misjärel jutuvada taastus mõneks ajaks.

Varahommikune Varssavi oli ilus. Koperdasime kudaigi jaamahoonesse ja maandusime mingis kohvikus kummalist kakaod ja spinati-lõhe võileibu süües. Ei olnud eriti hea kombinatsioon, aga mõtlemisvõime oli siis veel hangunud. Aga kui siis teadvus taastus, suutsime isegi lahendada ära müsteeriumi, kus me täpselt asume, kus suunas vaatamisväärsused on ja kuidas jumala eest avalikesse WC-desse sisse saab. Ja õues ootas ees päike. Kuna ikka veel oli kell väga vähe, siis tegime jaamahoone endale hästi selgeks ning siis marssisime turismiinfosse, et leida mõni bussituur, sest niiiiiiiiiiiiiiiiiii külm oli ja kusagil ei olnud inglisekeelset infot. Olime juba ostnud hea poolakeelse linnakaardi, kuid ühtegi arusaadavat guide'i müügil ei näinud.

Muideks, seal linnas oli üle igasuguste ootuste - ja meil olid need sovietilikult madalad - teenindus. Meid juhatati ühe hop on-hop off'i peale, kus saime kaks tundi külma veidi trotsida ning päris hea ülevaate sellest sõjast vaevatud linnast. Kogu kurbuse kiuste on see taastatud tõeliselt kauniks kohaks ja nüüd on mul plaan seda kunagi ka suvel külastada, sest see on täis ilusaid parke ja puskkaeve - asju, mida tahaks suvel näha. Lisaks suurepärasele arhidektuurile. Nägime väga palju ilusaid ehitisi, kuid ärge küsige, mis täpselt mis oli. Jääme häbiväärselt vastuse võlgu. Aga tore oli ikka. Ja kohvikust kohvikusse hüppamine oli lõbus. Sööki oli palju ja see maitses hästi. Ja saime isegi veidi ema-tütre shoppingut teha, mis ei ole kuigi tavaline meie puhul.

Kogemata komistasime ka ühte karamellkommi poodi, kus kohapeal sai näha, kuidas meisterdatakse ülikeeruliste mustritega maitsvaid lutsukaid, mida siis ka hulgem kaasa ostsime. Kahjuks on väga raske kodus teistes samasugust vaimustust tekitada, kuna nad ei näinud seda magusalõhnalist töökoda, kus onu üliinimliku kiirusega karamellitriipe hakkis ning kus loodi erinevaid kujusid ja maitseid ja mustreid.

Ülihea üllatus oli veel meie hotell. Asusime kõige keskel. Vaid moe pärast sõitsime korra metroo ja teise bussiga, kuid kõik oli käe-jala juures ja hotell oli suurepärane. Eriti hinda arvestades. Küll veidi vana, kuid isegi üle mu ema ootsute puhas, ja uskuge  ta nihutas voodeid ja radikate turvakatteid ning käis isegi riidekapi otsa piilumas. Professionaalne kretinism noh. Ja hommikusöök oli väga rikkalik. Kuigi krimpsus ploomid ja shotiglaasidesse serveeritud keemiamaitseline morss tegid veidi nalja. Ma kukkusin ära juba kell seitse õhtul - kui mitte varem.

Ise kartsime poole puhul suuresti keeletõkkeid, kuid noortega ei olnud pea üldse probleemi. Nemad rääkisid vabalt inglise keelt. Vanemad inimesed aga üllatasid oma umbkeelsusega. Mulle tundub, et neil on lihtsalt veel suurem vimm venelaste ja nende keele vastu kui eestlastel. Arusaadavatel põhjustel. Lugege veidi Poola ajaloost.

Tagasitee oli ka seiklusrikas. Nimelt otsustas üks neidis vaevalt pärast Riiast väljumist, et tal on vaja hädasti suitsu teha ning pöördus selleks vetsuuberikku bussi keskel, kust siis kiirelt lõhnad levima hakkasid. Ja levisid ka juhtideni. Üks juht siis vestles selle kohukesega vaikselt ning meile tundus, et piirdutakse hoiatusega, kuid veidi enne Eestit teatati üle bussi, et teeme nüüd peatuse ja ootame politseid. Viimased tulidki neiule järgi ja me ei mõelnudki välja, kuidas ta sealt pärapõrgust koju saab. Aga noh, mõni on kirkam kriit kui teine ja veidi võiks ikka teiste inimestega ka arvestada. Kuigi mul oli temast natuke kahju. Kodus kukkusime vist mõlemad taas kohe oma voodisse.

Ahjaa. Riin käis ka korraks külas oma kahe pika Aasia eluperioodi vahel ning teda oli muidugi tore näha. Püüdsin talle sünnipäevakooki teha ja see osutus minu rõõmuks isegi söödavaks, aga jah. Ka valmis pulbri ning kohupiimaga opereerides suudan ma kummaliste tulemusteni jõuda.

Et siis selline kuu...