Igapäevased õppetunnid

On olnud üsna raske nädal - vaimselt - ja ka tänane ei olnud just tavaline päev. Kuna jõudsin teisipäeva hommikuks punkti, kus ei suutnud enam kogu kolleegide poolt tulevat sitta alla neelata, siis nad olid üsna šokeeritud mu reaktsioonist. Armas oli näha, kuidas ootamatud inimesed tulid kallistama ja lohutama ning isegi täna pakuti, et iga kell, kui mul on vaja end välja elada, siis ollakse nõus mind kuulama. Igatahes, täna pidi minema sõjaks. Ülemus korraldas mahaistumise ja ootasin seda huvi ja hirmuga, sest ei osanud ennustada, kas saan ühisrünnaku osaliseks või kujuneb sellest hoopis midagi ootamatut.

Täna siiski ei karjutud, kuid ega nad ise vist siiani aru ei saa, et nad minuga kuidagi ebanormaalselt käitunud oleksid. Või üldse kuidagi valesti. Maksimum, mida tunnistati, oli stressiolekus ülereageerimine. Eriti huvitav oli selle kolleegi, kellega rohkem kaklen, taktika, kus ta pakkus ka välja, et võib ära minna ning loopis justkui kusagil lasteaias ette õpetatud lauseid oma tegevuse parandada püüdmise kohta. Ning siis seletas pikalt-laialt, kuidas ta mind aidata püüdnud on. Kuuldud vabandused aga ei olnud kuigi veenvad. Kuid nad vähemalt väidavad, et neil ei ole minu vastu midagi.

Ja muidugi küsiti aina uuesti ja uuesti näiteid. Ma siis püüdsin nii detailselt kirjeldada, kui suutsin. Palju sellest kohale jõudis - ei tea. Aga ma oleksin nii tahtnud vahepeal karjuda, et ma ei usu hästi seda juhuslikult võib-olla enda minu peal väljaelamise juttu ja seda, et nende enda meelest nad ei ole karjunudki. Ja siis huvitav oli näha, kuidas see üks võttis üle ohvrilikud käitumismaneerid ja hoidis kahe käega peast kinni, aga keeldus rääkimast, mis ta probleem on. Ja siis seletas suurelt-laialt, kuidas ta igat pidi mind aidata püüdnud on. Muidugi on tore, kui teised aitavad vajadusel, aga kui seda neilt palutud ei ole? Kui nad oma algatusel midagi sinu valdkonnast ära teevad ja siis käituvad, nagu neile oleks liiga tehtud? Või kui lausa sinust mööda minnakse millegi sinu valdkonda puudutavaga? See ei ole ju aitamine!

Igatahes selgelt on siin mängus palju stressi ja ületöötamist ning ka ambitsioone. Pärast seda rõhuvate vaikusepausidega koosistumist oli meil ka üsna vaikne lõuna, kus suutsin sundida end vaid mõne ampsu sööma. Ja ilmselgelt kedagi neist ma lähiajal veel kallistama ei kipu. See, kui suudan end sundida nendega vajadusepõhiselt rääkima, on hetkel juba suur asi. Aga usaldust nii kergelt ei taasta. Pluss nägin selle lõunasöögi järel samuti mõningaid pisiasju, millest võiks järeldada, et neil ei oleks sugugi kahju, kui ma kusagil jalus ei oleks. Seda on raske seletada. Ja ju meil on veidi erinev kodune kasvatus. Aga vahel mulle tundub, et mõni mees on siiski ainult kena siis, kui ta oletab, et sellest kasu saab.

Nüüd saab vaid oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Kuigi nad väidetavalt ei tahaks mind kaotada.

Igatahes, selle hullumaja nädala keskel ostsin emotsiooni ajel ära portsu odavlennupileteid. Lähen esimest korda elus Ryanairi ja kümne kiloga seiklema. Marsruut: Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn. Kõik kuidagi klappis. Kui nüüd rahad ka kokku klappima hakkaks.

Aga täna on ka muidu kummaline päev. Olen mitmel põhjusel Tartus ja ööbin taas meie uhkemas hotellis. Kolmest korrast kolmel olen siin mingi kummalise ja pigem ebameeldiva kogemuse osaks saanud. Üllatav on see, et meie odavamas hotellis neid probleeme ei esine. Ei ole ma seal hommikusöögilauas musti nõusid puhaste seas näinud ega oma voodist pikki musti lokkis jõhve leidnud. Seekordne üllatus aga sisaldas seda, et mind broneeriti tuppa, kus olid juba ees kaks inimest. Usun, et nemad ehmatasid isegi hullemini, kui järsku oma uksekaardiga sinna sisse astusin. Läksin siis naerdes alla ja ütlesin, et meil läheb kolmekesi arvatavasti kitsaks. Selle peale ei kostnud receptionist piiksugi. Algsele arusaamatuse ilmingule järgnes toavahetus, kuid ei mingit vabandust. Nojah, vähemalt on mul nüüd vist üks parima vaatega tube. Näen aknast ujutavat emajõge, ilma voodist püsti tõusmata ning silda ja üle selle vuravate autode tulesid. Seinad aga värisevad siin jätkuvalt hullemini kui minu vanal kodumajal ja kuulen sõna sõnalt tänaval asuvate inimeste juttu. Olen jälle see nohik, kes istub reede õhtul üksi hotellis.

Ja siis tänase päeva kolmas nali oli eriti karm. Sain teate, et meie tööreis Madriidi tühistatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil. Seda alles nüüd, kui kõigil oli lubatud teha ära kõik broneeringud ja kõik oligi välja ostetud. Minu korstnasse kirjutamine kujuneb umbes 800-900 euro suuruseks. Ja see on nii tobe, sest mitte ühe asja eest ei saa raha tagasi ja mida kuradit nad nii enam koku hoiavad? Loodan siiski veel kõigest hingest, et saame midagi ära päästa. Mulle lihtsalt ei meeldi selline raiskamine. Me hoiame kokku, valides kõige säästlikumad lennud ja hotellitoad ning siis, kui keegi kusagil kõrgel järsku viimasel hetkel otsustab kulude nimel pidurit tõmmata täiesti, siis nende arust on mõistlikum lasta juba väga suur summa rahast vastu taevast, kui maksta natuke juurde ehk. Jaburlus!