Kes mind on viimasel ajal näinud ja vähegi rohkem tunneb või teab, on kindlasti paratamatult märganud, et minuga ei ole kõik okei. Täna vastasin näiteks küsimusele selle kohta, kuidas mul läheb, sõnaga "alive", sest ei suutnud isegi vanale juhututtavale üle internetiavaruste suuremat naeratust ja õnne teeselda. Sest ma olen kurb. Nii kurb, et asi pole isegi mitte naljakas enam. Nii kurb, et ma ei mäleta, kas või millal viimati selline aeg oli. Nii tohutult ebastabiilne, et piisab sekundilisest välkmõttest, et mu nägu jälle emotsioonide kontrollimise eesmärgil väänlema hakkaks. Ja kogu aeg ajab nutma. Täiesti valimatult ja kontrollimatult ka avalikes kohtades ja seltskonnas. Ja kui hakkab endast hale, siis asi ju muidugi eskaleerub veelgi. Ja mul on nii kõrini kõigest. Ja kahju. Ja peaaegu kõik see on töö pärast. Töö, mille alustamisest saab paari päeva pärast täis kaks aastat ja millest pea terve aja olen ka seda tema vaheldusrikkuses armastanud. Isegi siis, kui on raske. Isegi siis, kui on liiga palju tööd. Tegelikult - millal ei ole??? Ja mul on tunne, et kogu oma ebatäiuslikkuse juures olen andnud endast palju rohkem, kui keegi oodata võiks. Aga saada selle kõige tipuks viimasel ajal praktiliselt regulaarselt ja igati ebaõiglaselt sõimata; saada süüdistuste ja rünnakute osaliseks ning hoolivamate inimeste käest kuulda soovitusi stiilis asjadest mitte välja teha, mitte isiklikult võtta, ennast kehtestada või rohkem "EI" öelda. Kuid mitte üks neist ei suuda praegu mind siit august välja tuua. Kõige vähem minu ülemus, kes on küll igati tore inimene, kuid ei pea paljuks rehmata siis, kui tõesti viimases hädas ütlen talle, et ma ei ole võimeline midagi tegema; et küll ma hakkama saan ning kuulda veel, et ma saavat väga head palka.
Ehk siis tulles tagasi põhiteema juurde. Ma olen kurb. Ja vihane. Nii vihane, et olen jõudnud isegi ühe seni vägagi sümpatiseerinud inimese vihkamiseni, sest ta käitub nii ebaõiglaselt viimasel ajal. Ma tahaks konkreetset karjude ja ulguda nii tihti. Ja see kõik on nii frustreeriv, et ma tõesti ei tea enam, mida teha... kuidas edasi minna. Kas tõesti alla anda ja lihtsalt lahkumisavaldus lauale panna või veel alla neelata ebaõiglust, mis mind rohkem kui miski muu häirib? Üks asi on lihtsalt ülekoormus, aga hoopis midagi muud on see, kui samal ajal sind korraga ja korda-mööda rünnatakse ja tundub, et ilma põhjuseta; sinu peal end välja elatakse täiesti absurdsetel põhjustel ning sinu peal jalgu trambitakse. Ma. Ei. Jaksa. Enam! Mulle aitab sellest poiste egoklubist. Pidevast tähelepanuvajadusest ning ärapanemisest. Silmakirjalikkusest ja sitakeeramisest. Selja taga sepitsemisest. Enda võõraste sulgedega ehtimisest ja topeltmängudest. Mitte kunagi vabandades ja alati end õigustades.
Aga kõige rohkem häirib mind see, kuidas ma ei saa ikka veel aru, mis kurat järsku juhtus? Mis muutus või miks? Ja miks siis keegi otse ei ütle, kui mingi probleem on? Ja ma ei taha rohkem nutta ega kakelda. Ja miks ma peaksin end pidevalt kaitsma ootamatute rünnakute eest!? Miks ma ühest küljest pean suutma tuua taevast alla tähed ja kuu ning teisel hetkel leppima sellega, et mõni ego kohtleb mind nagu idiooti? Kas nad ise ei näe, et ma ei saa ju olla korraga olla andekas idioot? Või saan? Loll olen ma kindlasti. Naiivsuse seisukohast. Aga mul on ka oma piirid ja hetkel on need selgelt ületatud. Nii aga edasi minna ei saa. Ja kui ma kunagi tööle minnes ka ütlesin, et mind motiveerib tunnustus, siis ma ei mõelnud seda, et keegi ütleb mulle vahel nii suusoojaks "tubli". Sitsivale poerale öeldakse ka tubli. Laps saab kiita, kui mähkmed kuivaks jäävad. Ma tahaks kuulda oma hea töö eest midagi konkreetsemat. Ja kui olen midagi halvasti teinud, siis ka konkreetset ja konstruktiivset kriitikat, mitte igal teisel teemal alusetuid süüdistusi.
Nii et you tell me... kas see on liiga palju tahetud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar