Täna öösel me ei maga

Kell on 5.47 ja kõigist aegadust just nüüd näete mind taas blogimas, sest ma ei saa magada ja, et üldse kuidagi olla, siis otsin meeleheitlikult tegevusi.

Ma ei tea, kuidas Murphy küll mind nii palavalt armastab, aga selle väite õigsuses pole küsimustki. Üks neist põhjsutest on inimesed, keda ta mu teele suunab - kui erinevad oodatust ja millistes tingimustes - aga selleks ehk mõni teine kord. Täna istun juba poole kolmest ärkvel kahe tunni uenga ning täiesti virgena, sest Murphy arvates on mulle vähe üks haigus korraga. Või isegi kaks. Või kolm. Teeme ikka neli akuutset probleemi. Siis on kindel, et ma ei saa neid enam lihtsalt ignoreerida ja jooksu pealt põdeda.

Vundamendiks oli tavapärane sügisene külmetus, millega juba varsti kaks nädalat maadelnud ning mõned päevad isegi kontorist puudunud olen, aga hakkaski juba igav. Siis lisandus mingi minu jaoks esmakordne igemejama. Õhtul viimase asjana ei olnud ja hommikul esimesena oli. Üks esihammaste vaheline koht oli punane, paistes, hambaharjaga pihta minnes väga valus ning on nüüd vahelduva eduga hambapesul veritsenud. Ma mõtlesin, et mis siis ikka. Mingi väike põletik eks. Küll ta ise paari päevaga üle läheb. Aga paarist peävast on saanud juba poolteist nädalat ja kuigi hetkel teiste tegurite kõrval ma ei märkagi seda pakitsust, siis käisin lõpuks apteegist abi otsimas ja sealne onkel tulistas mind alustuseks herpesediagnoosiga. Ma ehmatasin ikka korralikult ära. Pole ju võimalik. Mul ei ole kunagi varem esinenud ning mingite kärnas tegelastega ma ka amelemas ei käi. Hoolin selleks oma tervisest liiga palju. Seega vaidlesin talle vastu nagu jaksasin muidugi ning hiljem igaks juhuks veel googeldasin üle ja ikka ei usu, et minu lokaalne ainult igeme probleem saab herpes olla. Igatahes tulin sealt ära mingi antibakteriaalse kuristamislögaga, mida nüüd paar päeva kasutama pean. Ega rohkem ei jõuakski, sest juba paari päeva pärast on ju araabiasse minek. Yay. Ma kavatsen, nui neljaks, esmaspäevaks vormis olla.

Eile lisandus minu kompotti üks eriti kuri punn nina limaskestal. Pakitses mis ta pakitses, aga nüüd on mul pool nägu kange ja mokk paistes, nagu oleks peksa saanud. Mul on oli nädalavahetuseks nii palju plaane, aga kuidas ma niimoodi kõik tehtud saan ah? Ma ei julge kodust välja minnagi, aga isegi, kui ma end oma koletislikust välimusest segada ei laseks, ei saaks ma kuigi kaugele minna.

Nimelt kirsiks tordil on üks vana ja peaaegu unustatud sõber - kuri põiepõletik, mis mu üles keset ööd ajas ja nüüd nihelemas hoiab. Sunnin end kümne lonksu kaupa vett jooma ja see on minu jaoks tõsine eneseületus. Võtan vanne ja sain ühtlasi pediküüri tehtud. Tagumikul on vist juba prillaua vorbid, kuigi seal istumine on pigem sümboolne ja kõige hullem on see, et meil on ju nädalavahetus just alanud ning ma ei tea, kust abigi küsida. Googeldasin küll välja mõned telefoninumbrid, aga siinkandis soovitatakse esimesed päevad omaette põdeda. Ma aga ei jaksa rohkem kui ühe öö üleval passida ning mul pole tänu puhkuseplaanidele ju ka võimalik pärast kolmandat päeva tunde kuskil arsati ukse taga passida.

Et siis ving ja hala! Tänud tähepanu ja 15 minutise distractioni eest!

Doggy daycare

On üsna palju põhjusi, miks on Rootsis hea elada. Mõnes mõttes aga ehk liigagi hea - vähemalt meie, "ida-eurooplaste" arvates. 

Näiteks loomade heaolu. Minu meelest on väga ilus ja hea, et siin lehmadele seadusega kolm kuud päikesevanne ette on kirjutatud. Kuigi see teeb farmerite elu veidi keerulisemaks, tundub see mulle loomade seisukohast ainuõigena. 

Samas aga on mul kummaline kuulda, et pisiloomi ükshaaval ei müüdagi siin. Pead vähemalt paari ostma, et neil kurb ei oleks. No ok. Ka täitsa mõeldav ja tehtav ju kuigi Eestis vaevalt keegi looma valides sellele mõtleb. 

Minu jaoks on aga absurdsuse tipp siinne doggy daycare ehk lemmiklooma päevahoid. Mulle räägiti, et kui sul just oma maja ja aeda ei ole ning sa ise päevast päeva loomaga kodus ei istu, siis on daycare ainuke ja üldse mitte odav võimalus. Üle nelja tunni nimelt ei tohi sa oma lemmikut üksi jätta, sest seda peetakse tõeliseks julmuseks ning selle vältimiseks on loomaomanikud nõus sadu eurosid kuus välja käima. Samas loomi on siin palju. Tulles kohast, kus paljud lemmikud heal juhul korra päevas süüa saavad, on see ikka meeletu kontrast. Kui nüüd veel mõelda, siis oleks rootslastel odavam oma lemmikud eesti lasteaeda panna. 

Ka maailma lõpus me nälga ei jää

Otsustasin, et kuna mult üsna tihti küsitakse erinevuste kohta Rootsis ja Eestis elamise vahel ja minul siis tavaliselt midagi meelde ei tule, et on tagumine aeg kirja panema neid hakata. Täna räägin toidust. 

Ka pärast viite kuud ei oska ma siin hästi süüa osta ja teha. Toorained on erinevad ning minusugune mugav tegelane, kes on harjunud valima mingi kanamarinaadi ja selle siis timeriga ahju viskama, võib nälga surra või siis restoranidega püsikliendi hindu kauplema hakata. Lihtsalt siin ei müüda praktiliselt eelmarineeritud asju. Samas võid osta eraldi purgi kokku segatud marinaadi ja liha, aga see on ju juba keerulisem ja aega võtv protsess. 

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida tuubitoidust. 

Selliseid kirjade järgi juustulisi on siin vabalt ja suures valikus saadaval igal pool. Tõsi, ma ei tea, kas seda peale kosmonautide keegi ka sööb. Igatahes ostsin oma esimese kreveti ja vist krabi maitselise ära ning õhtul teen proovi. 

Ilusat reedet kõigile!

Asjad, mis ei pidanud juhtuma

Ma olen juba pikemat aega kohas, kus ma tunnen, et blogimine on muutunud kohustuseks. Ja miks ma nii tunnen? Ei tea... Ei ole mul mingit tohutut lugejaskonda, kes näljaselt uusi postitusi ootaks ja kelles pettumust valmistada. Ei sõltu sellest minu sissetulekud ega töö. Ei ole see minu jaoks ka ebameeldiv. Vastupidi. Mulle ju meeldib kirjutada. Ja rääkida. Mind painavaid ja mõjutavaid asju lausa korduvalt, kuni saan end tasakaalu uuesti. Tihti on mul lausa pealkirjad valmis mõeldud teemade kohta, mida tahaksin kajastada, aga vähesed neist leiavad kunagi kasutust, sest vähesed neist teemadest jõuavad viimasel ajal tegelikult siia. Mulle lihtsalt ei meeldi see mõte mu peas, et peaks blogima. Kuidagi automaatselt saab sellest siis midagi sama ebameeldivat kui näiteks koristamine. Praegugi blogin vast seetõttu, et peaksin midagi teist tegema - peaksin juba magama. Järelikult väldin sedasi kõige pakilisemat. Oh whatever...

Sel suvel on juhtunud päris palju asju, mida ma aasta aega tagasi ette ennustadagi poleks osanud. Vähe sellest, asju, mida poleks osanud isegi minuteid ette ennustada. Osa neist on head ja teine osa halvad, nagu ikka elus. Loodame siis, et olen neist üllatustest ja elumuutustest midagi kasulikku õppinud ja, et need on mind paremaks inimeseks muutnud, aga whatever. Ei lähe siinkohal rohkem deepiks.

Olles veetnud aasta kõige ilusama kuu aja kodus voodis peamiselt, olen nüüd tagasi Rootsis. Algus oli üsna raske. Paar tundi istumist oli piisav, et mind terveks järgmiseks päevakski veel rivist täiesti välja lüüa. Ostsin omale joogamati, et vahepeal tööl veidigi seljale puhkust anda ja kogusin kummalisi pilke. Aga õnneks oli hea rahulik kesksuvi, mil kontor oli rohkem kummituslinn kui sipelgapesa. Samas ikkagi on see kummaline aeg, kus ühest küljest pead veel asju kergemalt võtma ja teisest küljest järgi jõudma. Nii vist ennast lõhki tõmmataksegi!? Õnneks nii hullusti ei läinud, aga üsna ruttu võis näha mind taas 13+ tunniseid päevi tegemas, varahommikul ärkamas, et üle tunni aja kontori poole tiksuda, pärastlõunal varem ära põgenemas, et rootsi keelde jõuda ja siis juba pimenevas suveõhtus lõpuks koju laekuda.

Paar nädalat töörütmis ja väike värin, kas ma ikka olen piisavalt heas vormis, et võtta ette päris puhkusereis Maltale, mille olin ostnud kingituseks endale ja Sandrale just õnnetusele eelneval õhtul. Ei tahtnud nagu ära ka jätta ja muudkui üritasin end veenda, et Malta on väike. Seal on lihtne rahulikult võtta ja rannas vedeleda. Tegelikkuses aga, kui see õige aeg kätte jõudis, siis pigem oli tavaline mitmetunnine linnamatk ja tuhandeid samme kõrvetavkuuma päikese käes. Vedelesime me muidugi ka mingil määral, aga tõenäoliselt taas mitte nii palju, et vastata sellele, mida arstid minu take it easy puhul silmas olid pidanud.

Anyway, ma kujutasin selgelt ette, kuidas Malta esimese päeva blogiposti nimeks saab Malta pimedam pool. Aga nähes, kui edukalt, mul viimaste pikemate reiside kirjeldamine siin on läinud, siis ma parem ei hakka. Me jõudsime kohale ühel soojal õhtul, kui päike just loojuma hakkas. Igatahes sihtpunkti jõudmisel oli väljas kottpime ja vedasime Sandta gpsi juhtimisel oma kohvreid mööda kitsaid pimedaid ja üsna hirmuäratavaid tänavaid pidi hosteli poole. Väljas oli päriselt kottpime, aga me mõtlesime vaid, et ehk nii väikeses riigis ei olegi tänavavalgustust. Eriti vanemates linnaosades. Kohalikud liikusid taskulampidega ja tänasin oma õnne, et mu telefonis ka selline funktsioon olemas on. Alles kohale jõudes selgitati meile, et see on erakordne, et terve riik on pime. Eranditeks olid siis vaid vähesed õnnelikud restoranid, kel oli oma generaator. Ja neil oli muidugi järjekord ukse taga. Meie aga olime olnud palju tunde söömata ja tahtsime siiski vastu ööd midagigi hamba alla saada.

Lõpuks maandusime imekauni lahevaatega kohas, kus teenindajad olid toredad, aga läks mitukümmend minutit enne, kui isegi meie tellimust võtma tuldi ja siis veel tükk aega, et jookegi saada. Pasta, mis oli üsna vastik lausa - miks ma ikka ja jälle loodan, et sealkandis on pastad imelised alati? - jõudis meieni ehk poolteist-kaks tundi pärast lauda istumist, kui enamik restoranist juba tühjenenud oli. Ja siis hakkasid teenindajad koristama. Arve toodi lauda nii ruttu, et me ei jõudnud äragi süüa. Lõpuks oli juba tõsine ralli, sest taha taheti ka ikka väga ruttu kätte saada ning ilmselgelt tahtsid teenindajad lihtsalt juba koju. Tundus kuidagi eriti irooniline, et meie ootasime absurdselt kaua ja saime selle tulemusena mingi crapi, mida meil isegi rahus ära süüa ei lastud. Sinna me mõistagi rohkem ei läinud. Aga tegelikkuses oligi vaid kaks kohta, kus korduvalt käisime. Ülejäänud aja katsetasime.

Teisel päeval plaanisime rahulikult võtta ja aklimatiseeruda. millalgi öösel tuli elekter tagasi ja ventikad tegid olemise inimlikumaks. Samas tundus, et meil ei ole kusagile kiiret. Seega pärast väljamagamist otsustasime lihtsalt oma piirkonnas ringi jalutada. Head kaarti me kümne päeva jooksul leida ei suutnudki ja netiga olid ka üsna kehvad lood, nii et suuresti ekslesime lihtsalt ringi. Jalutasime ilusal rannaäärsel promenaadil, kuhu meie hotellist oli vaid paari minuti tee ja mille katuselt lausa lahevaade, mida õhtuti jahedust otsides nautima õppisin. Sel päeval tegime päris palju poosefotosid üksteisest kohaliku floora ja ehitiste taustal. Ühtlasi rüüstasime üht imeodavat ehtepoodi, tegime alguse supisoolases vees ujumise ja kuumaastikul käimise harjutustega ja ajasime Sandra varsti kaduma läinud uute ehete jälgi - kahjuks tulutult. Olles käinud uuesti läbi kõikvõimalikud kohad, kuhu tema ehtekotike jääda oleks võinud, olime juba üsna väsinud ja ainus mõte oli mööda rannikut tagasi jalutada päeval leitud söögikohani. Kõik tundus ju nii mugavalt lähedal olevat. Arvasin, et see ei saa kuigi raske olla. Aga oi, kuidas ma eksisin.

Olime unustanud, et meie linnake on poolsaar ja selle tipus on veel üks pikk kitsas osa, mida me siis kogemata vallutama asusime. Suur viga. SUUUUUUUUUUUUUR viga! Mitte, et see poleks ilus olnud, aga sealt ärasaamine tundus täiesti võimatu. Ükskõik, mis teed pidi me läksime, see kas lõppes veega või siis ühe totaka kaubanduskeskusega. Mulle tundus päris tõsiselt, et see keskus püüab meid alla neelata, sest meie katsetel sealt läbi minna jõudsime me igale poole mujale peale väljapääsu. Kaasa arvatud pimedasse parklasse kuhugi räpaste prügikastide juurde. Kas suudate ette kujutada üldse keskust, kus klient jõuab enne sinna kui mõne suure särava sissepääsuni??? No me leidsime selle üles ja hiljem hoidsime kohe kaarega eemale. Lõpuks siiski, olles küsinud teed ikka päris mitmetelt inimestelt ja lõpuks siiski sisetundele tuginedes, leidsime oma otsitud söögikoha, kus kõik asjad olid nimetatud vist kuulsate jalgpallurite järgi. Valisin lõpuks selle, mille enne kõige kindlamalt välistasin, kuigi siin teadjamad rääkisid, et tegu olla väga hea mängijaga. Igatahes, me sõime Sandraga kakat. Raske tunnistada, aga mulle väga maitses. Hästi tehtud mereannipitsa oli. Sandra oma mulle eriti ei meeldinud. See oli selleks liiga sai, millele loobitud üht-teist. Aga kohta iseenesest julgen vabalt soovitada nii toidu kui ka hinna poolest. Olles marssinud sel päeval vist kümme kilomeetrit kui mitte rohkem, naasesime kohe pärast sööki hostelisse, kus Sandra jäi kõige täiega magama. Minul aga ei olnud kõigest hoolimata veel und, mistõttu lõpetasingi katuseterrassil omaette merevaadet nautides.

Edasi ehk teinekord...

Voodis vangis

Esimene kuu ja rohkemgi möödus Rootsis justkui lennates. Olen leidnud uusi toredaid tuttavaid nii kohalike seast kui ka Brasiiliast, Šveitsist, Peruust, Ghanast, Makedooniast, Pakistanist, Nepaalist, Soomest, Argentiinast, Hollandist, Türgist jne jne. Kindlasti unustan kedagi ära. Ning minu uute imelike tuttavate hulk on ka suurenenud, aga värsked muljed on nüüdseks kahjuks hajunud ja ma enam/ikka ei viitsi neist kirjutada. Kirjutan hoopis esimesest planeeritud Eesti lühipuhkusest.

Nimelt olin lubanud Sandra lõpetamisele tulla. Kuna see ja Rauno lõpetamine jäid mõlemad jaanipäeva kanti ja mul tuli nagunii ära teha ka kingitud langevarjuhüpe, siis planeerisin oma vabale kuuele päevale kõik need tegevused ja rohkemgi veel. Kasuisa laenas veel oma autot, et saaksin oma hullumeelse logistikaga hakkama ning tundus, et kui kõik õigeaegselt toimub, siis peaksingi hakkama saama ja õigeks ajaks tagasi lennule ka jõudma. Aga saatused olid oma plaanid...

Sain veeta ühe õhtu ema juures kodus, käia korraks vanadel kolleegidel külas ning Rauno lõpetamisel. Jõudsin ka hüppe koolitusele ja kuigi ilm oli väga kahtlane, sest üle ühe tunni oli sadu ja selge taevas, siis tundus, et saame siiski ära hüpata. Mul ju ei oleks teist võimalust tekkinud.

Meie grupis oli peale minu veel üks tüdruk ja üks poiss ja meie instruktor oli tõeliselt humoorikas kuju. Kuna enamik sealsetest asjapulkadest ei rääkinud eesti keelt emakeelena, siis tuli meil veidi enam pingutada kõigest arusaamiseks, aga seetõttu sai ka rohkem nalja. Kuni tuli aeg esimest korda multikalikult kirjusse ja vanaaegsesse lennukisse ronida ning välja hüppamist harjutada. Minu jaoks oli see kõige õudsem koht. Nimelt oli ukse alläär veidi põrandast kõrgem. Meid aga oli hirmutatud põhjalikult, kuidas peab õigesti hüppama ja mis juhtub, kui takerduda. Mul tuli hüpata vast poolteist meetrit ja mind halvas hirm. Ja just selle ääre mitte kõrguse tõttu. Aga hüppasin siiski.

Kuna ma olin veel parasjagu nohune ka, siis maandumise järel asusin kohe nuuskama, mille peale instruktor mind haletseval häälel hüüdis, et mis nüüd siis juhtus. Ja see haletsemine on see, mida ma kunagi ei talu. Natuke oligi ju hirm ka, kuigi ma ei kavatsenud sellele alla vanduda, aga nüüd haletsusväärsesse tähelepanu keskpunkti sattudes, hakkasid pisarad vaikselt voolama ja ma ei suutnud neid kuidagi takistada - olenemata sellest, kui piinlik mul oli. Ma ei plaaninud ju see nõrgim lüli ja piripill olla. Aga õnneks kõik olid mõistvad ja üsna varsti suutsin end taas kokku võtta. Treening läks edasi ning viimaks avanes võimalus päriselt hüppama minna. Olime vahepeal juba omavahel sõpradeks saanud ning tegime grupipilte. Mul oli veel hea meel, et minu langevari sobib stiililt isegi mu riietega. Sidusin kõvemini kinni oma põrutuskindlad tossud ning sain pähe kiivri. Ja ronisimegi taas sinna multikalennukisse koos proffidega, kes pidid palju kõrgemalt hüppama.

Kuna olime juba pool päeva koolitusel veetnud, siis oli meil kõigil nälg ning aina kõrgemale tõustes ka suurenes hirm, sest pidime ju kohe täiesti üksi 1300 meetri kõrguselt alla hüppama lootes, et kõik läheb nii, nagu me harjutasime. Me olime nii palju kordi simuleerinud varuvarju avamist ja mitmel moel tõendanud, et teame, mida hüppe järel millises järejekorras teha. Aga ma ei kavatsenud nüüdki araks lüüa - hirmust hoolimata. Kuni tuligi hetk rohkem kui 1300 meetri kõrgusel, mil mul uksest välja hüpata kästi. Mul ei ole aimugi, mis asendis ma sealt lüpuks väljusin, aga olin uhke enda üle, et ikkagi hüpata julgesin. Ma ei olnud ju kunagi tahtnudki seda üksi teha, aga kuna elu sellise variandi välja käis, siis otsustasin ikka järele proovida. Järgmisena tegin asju ikka instinktiivselt ja mitte päris selles järjekorras, nagu oleksin pidanud, aga kõik toimis. Suutsin tuvastada ka maandumisala asukoha ning siis püüdsin nautida, nagu meil oli käsitud. Proovisin korraks pärituult lennata, nagu meil oli soovitatud. Ja edasi langesin paratamatu katastroofi poole, mida püüdsin siiski igal võimalikul moel vältida.

Tegin ühe väikese pöörde metsaserva poole, aga keerasin üsna kohe tagasi teisele poole, sest ei julgenud metsa kohale minna. Ega ma ei teadnud ju ka täpselt, kui kaugele me lennata võime. Teadsin vaid, et metsa maandumist koheldakse seal kui kuritahtlikku tegevust ja seega ma igaks juhuks ei läinud sinna ka rohkem kui kilomeetri kõrgusel. Aga siis... avastasin end metsa servast vastutuult sõudmast. Ja kuidas iganes ma ka ei proovinud, ei liikunud ma edasi. Ja siis avastasin, et liigun hoopis selja taha. Varsti olingi hirmuäratavalt suure metsa kohal. Mets oli all, paremal, vasakul ja seljataga. Ainus suund, kuhu ma minna tahtnuks, oli kättesaamatu. Ei aidanud tippkiirus ega külgedele vingerdada proovimine. Hakkasin vaikselt närvi minema.

Mõtlesin korra, et kas samamoodi jätkudes maandun hoopis metsast teisele poole jäävas Rapla linnas, aga see ei tundunud ka hea plaan olevat. Seega rabelesin muudkui edasi. Sõna otseses mõttes elu eest. Ja needsin end, et oma halba sisetunnet ei kuulanud ja ikka hüppasin. Et miks ma uskusin teooriaosas, et kui ma teen nii ja nii, siis kõik nii lähebki. Ma olin olukorras, millest väljumiseks ei teadnud ma ühtegi lahendust. Ma olin kartnud ka, et kas ma ikka jõuan kõrgusemõõdikut jälgida, aga mind oli korduvalt lohutatud, et muidugi jõuad. Nüüd siis lõpuks meenus seda piiluda ja vastu vaatas kusagile 150 ja 200 meetri vahele jääv nooleke. Nüüd oli paanika täies hoos, sest 300 pealt kästi meil juba ju maanduma hakata. Mina aga olin ikka metsa kohal ning tuul kandis mind aina kaugemale. Oli selge, et tuleb teha hädamaandumine. Viimaks tegin otsuse, et püüan jõuda vasakule jäävasse väikesesse külasse. Ma ei olnud üldse kindel, kas mul on selleks aega, aga see tundus parem mõte kui ilma telefonita kuskil metsa keskel maanduda.

Imekombel jõudsingi sinna väikeste kortermajade kohale. Lootsin maanduda suuremale platsile majade vahel, aga ei õnnestunud. Juba lendasin napilt üle ühe katuse. Selle maja ja puuderea vahel oli ka paar meetrit muru ja ma nii lootsin, et ehk õnnestub sinna maanduda, aga siis puudutasid mu jalad esimest puud ja ma vist karjusin. Ma ei mäleta, kuidas ma täpselt läbi puu tulin, aga järgmise asjana maandusin selili seal puu kõrval ja korraks oli väga valus.

Kui suutsin uuesti end liigutada, siis avastasin, et olin maandunud otse mingite inimeste kõrvale ja nemad olid nüüd üsna paanikas. Mina olin üsna rahulik, kui jälle liigutada sain. Küll ehmatanud, aga üsna okei, sest ma arvasin, et olin pääsenud põrutusega. Nemad muidugi helistasid kohe kiirabisse ja rääkisime juhtunust. Kiirabi pidi jõudma paari minutiga, sest me alles rääkisime dispetšeriga, kes ei lubanud mul istumast üles tõusta. Mina mõtlesin, et kohe varsti saan sõimata meedikute aja raiskamise eest, et kuidas ma nüüd auto ja asjad sealt Raplamaalt pärapõrgust kätte saan ja mis kellaks ma nii Sandra lõpetamisele jõuan. Ja siis pabistasin, et kui kalliks see kõik mulle maksma läheb nüüd, kus ma enam Eestis ei ela ega tööta. Aga ei saanud sõimata. Sain lihtsalt kanüüli kätte ning mind pandi mingi keha järgi vormitama raami sisse ning siis algas südant pahaks ajavalt kiire sõit Tallinnasse kiirabihaigla poole. Mulle tundus see jälle totrusena. Mul ei olnud ju midagi hullu viga. Möödaminnes viskasime teelt mind otsivatele teistele langevarjuritele mu varustuse ära ning edasi nägin vaid katuseaknast puid ja pilvi ning kannatasin, hambad ristis, kuidas iga teekonarus sellise kihutamise juures mulle haiget teeb. 

Tilkuvast valuvaigistist ei tundunud sittagi kasu olevat ja samas arvestades, et olin just taevast alla sadanud ning kahekordse maja kõrguselt puu otsast alla kukkunud, oksterida taga, oli mul ju igati okei olla. Kusjuures kehal oligi vaid paar millimeetrist kriimu. Teised ehmatasid vist rohkem kui mina, sest mulle oli Tallinnast lausa reanimobiil järgi kutsutud ning see tühistati alles siis, kui Rapla kiirabi omad veendusid, et ma istun ja naeran ja räägin üsna mõistlikku juttu. Aga nagu keegi ütles - ega siis iga päev tüdrukud taevast alla saja! Alistusin ja lasin end siis paljakäsi Mustamäele sõidutada. Minu jaoks oli kõige suurem probleem siis veel tühi kõht, millest kõigil savi oli. Ja see, kuidas ma ilma telefoni, raha ja ühegi dokumendita jaaninädalavahetusel tagasi Raplamaale autole järele mindud saan.

Ma ei tea, mitu meedikut pidasid mind vajalikuks teavitada, et olen sel päeval juba teine hüpanu, kes Mustamäele toodi, kuigi tema hüppeliiges oli vast köömes minu selja kõrval. Samuti uuriti korduvalt, kas tahan veel hüppama minna. See tänitamine aga on vist midagi, millest enamik ei suuda hoiduda. Aga võiksid. Oli näha, et nende meelest peab töökorras lennukist vabatahtlikult välja hüppav inimene paras idioot olema. Aga näkku nad nii otse seda öelda ei julgenud. Oh well...

Me jõudsime haiglasse väga ruttu. Pidin end uuele voodile vingerdama ning siis jättis tore kiirabibrigaad mu maha sinna keset koridori. Ma ei viitsinud väga mõelda. Ju oli veidi šokk ka. Mingil hetkel igatahes tean, et mingid meedikud vaidlesid, kes mind röntgenisse saadab. Selgus, et noored ilusad neiud on nõutud kaup. Mul aga oli kahju, et üks tore vanem onu pidi lihtsalt tühja passima, kuni mina ukse taga järjekorras unepiiril vedelesin. Röntgen sai üsna ruttu ära tehtud ja siis lükati mind mingisse muusse koridori ilma edasise infota. Mul oli külm ning minu palvet helistada lähedastele ei võetud kuulda. Suutsin seal vist natuke magada, aga minu jaoks on ikka müstika, miks ma ligi kaks tundi keset koridori pidin veetma. 

Viimaks viidi mind EMO osakonda, kus sain oma kardinaga nurgakese ning oma piiksuvad masinad, aga jõudsime vaevalt parkida, kui tuldi mulle taas järele, et minna kompuuteruuringut tegema. Ilgelt ebamugav oli selleks lahti riietuda, kuna veenist rippus vooliku otsas ju kobakas toitevedeliku pakk ning olin vist veidi ärevil ning käed ei tahtnud koostööd teha nii hästi, kui võinuks.

Pilt tehtud, sain oma piiksunurga tagasi. Ning järgmine tore sanitar? kes mind ühest kohast teise voodiga lükkas, halastas ning lubas mul oma isiklikult telefonilt emale helistada. Minu jaoks on siiani mõistatus, miks ma seda ametlikke kanaleid pidi tunde teha ei saanud ja miks öeldi, et küll sa pärast jõuad. Ma arvasin, et mul on vaja keegi endale järgi või vastu kutsuda. Aga kuidagi sain sanitari venekeelse telefoniga siiski selle ühe kõne tehtud.

Järgmine probleem oli ootamatult tulnud pissihäda. Kuna ma taas ei teadnud, kaua või mida ma ootama pean, siis küsisin, kas võin wc-sse minna. Lubati uurida. Aga pissihäda süvenes ning vastust ei tulnud. Küsisin uuesti ja kordus sama. Lõpuks toodi mulle siiber. Ma ei saanud aru miks. Ma olin täiesti kindel, et suudan ise WC-ni kõndida ja samas paanika, et siibriga ei saa asjad hästi lõppeda. Küsisin, paanikas, õdedelt, et mis siis saab, kui ma kõik täis pritsin. Nad vist juba teades, et see pole eriti tõenäoline, lubasid lahkelt siis lihtsalt linad ära vahetada. Ikka tundus ebameeldiv ja riskantne, aga ma ei suutnud kauem teadmatuses kannatada. Ja seega ületasin taas ühe piinliku piiri. Olin ikka kindel, et varsti tuleb keegi arst, kes ütleb, et ma olen lihtsalt hellik ja hädapätakas ja peaksin nende edasise aja raiskamise asemel koju kasima.

Esimese osa suhtes oli mul õigus. Varsti tuligi arst. Taas vanem meesterahvas. Kes ilma sissejuhatuseta teatas täiesti neutraalsel toonil, et mul on lumbaardiski murd ja mingid varasemad seljavigastused ning, et mind jäetakse haiglasse, kuniks korsetiinimesed tööle tulevad. Ja kõik. Minu jaoks oli see ikka paras üllatus ja šokk, et mul on selgroomurd ja et sellise hirmuäratavalt kõlava vigastuse juures on mul nii hea olla. Sai selgeks, et ma Sandra sünnipäevale/lõpupeole ei jõua, kuigi jalgade tõstmise testi läbisin vist edukalt ja mingeid surinaid kusagil ei tundnud. Ja siis varsti jõudis ema ning mind kärutati läbi mingite pimedate koridoride oma tuppa. Selleks hetkeks olin alistunud olukorrale ning muretsesin vaid ees ootava haiglaarve üle ning rõõmustasin, et lubati vähemalt, et operatsiooni ei tule.

Haiglaelu oli naljakas. Üle aastate. Sai päris palju sõpru hirmust kangeks ehmatada ning kuigi käis palju külalisi ja mul oli üks tore naabritädi, siis ikka oli üsna igav. Siibrikasutamisest sai norm. Sain teada, kuidas on, kui keegi teine sind söödab ja su tagumikku pühib. Ja selle kõige juures olin õnnelik, sest olin oma toas kõigest hoolimata kõige noorem ja tervem ning võimeline vähemalt külili olema. Istumised-tõusmised keelati järgnevateks päevadeks täielikult ära, kuigi mind üllatas, kuidas iga järgnev palatisse astuv töötaja mind jälle kõigepealt istukile tõsta üritas, et ma siis saaksin hädakisa teha, et ma ei tohi ju. Mul on selgroomurd. Et halloo!? Kuidas te ei tea? Miks ma mittemeedikuna pean igal sammul oma ohutuse eest ise seisma, kui nemad on seal eriharidusega ja tööl just selleks, et minu paranemisele kaasa aidata? Riskides kõlada nagu maailma kõige enesekesksem tegelane, arvan ma ikkagi, et haiglapersonal võiks kõik olla patsiendi olukorraga nii palju kursis, et nad seda hullemaks ei teeks.

Üks päev oli ka üsna kummaline. Ma ei räägi sellest, kuidas personal seal - eriti vanainimetega - kärkis ja kuidas igaühel olid oma erinevad nõudmised ja eelistused ning ühe korralduste täitmine võis vabalt tähendada pahandust järgmise vahetuse omadega, aga ühel päeval... meie nelja voodihaigega palatis ei töötanud päev otsa hädakutsungi kellad. Mitte ükski. Ning kui ka keegi personalist käis, siis minu küsimusi selle kohta ei tehtud kuulmagi. Me spekuleerisime, et ühe palatikaaslase vahet pidamatu ja põhjendamatu kellatinistamine viskas neil lihtsalt üle ja nad lülitasid kellad välja, aga alles õhtul, kui ma juba päris kuri olin, sest ma ei saanud endale ju pissihädagi korral abi kutsuda, selgus, et tegelikult lihtsalt ühe voodi juures oli kell seinast välja tulnud ja tänu mingile idiootsele tehnilisele lahendusele tähendas see, et terve tuba oli ilma kelladeta. Samas õde pani siis lihtsalt selle kella ka seina ega näinud selles suuremat probleemi, et patsiendid päev läbi täiesti abitud olid olnud. Brr... Not cool. Me ei olnud minu meelest eriti nõudlikud patsiendid ning kolm meist üritas ise endaga hakkama saada, kui vähegi õnnestus. Aga meil reaalselt oli vahepeal kiiresti abi vaja ja sel päeval läks lihtsalt õnneks. Korduvalt oli ka minu külalistest meile abi probleemide lahendamisel. Samas pean ütlema, et seal töötas väga toredaid sanitare ja õdesid, kui välja arvata see üks kord, kui valu kurtmise eest röögatati mu peale, et ma ei valetaks, sest õde arvas end paremini teadvat, et minu jaoks väga suur valu saab olla vaid väike kipitamine kõige rohkem. Kust tema võtab õiguse defineerida, kuidas mina end minu kehas tunnen? Aga see selleks...

Kuna olid pikad pühad, siis suurem osa personalist oli puhkusel ning mina pidin muidu ehk asjatult veetma ligi 100 tundi haiglavoodis, et siis lõpuks märksõnade alusel võltsinguid täis epikriisi ning märkusega vasaku puusaproteesi kohta koju saadetud saada. (P.S. Ei, ei pandud mulle sellist riistapuud ka nüüd ühelgi teadvusetusehetkel.)

Kõige rohkem aga olengi pettunud selles, kuidas ja kui vähe patsientidega Eestis ka veel 21. sajandil suheldakse. Kuidas keegi ei võta aega, et meile rahulikult seletada, mis meiega täpselt toimub, mis on plaanis jne. Kuidas joostakse eest ära enne, kui jõuad küsida enda jaoks väga olulisi küsimusi. Ma saan aru, et osa asju ongi tingitud närvilisest tööst ja sellega kaasnevast stressist. Et koormused on suured jne. Aga kas siis on nii raske endas seda inimlikkust säilitada? Püüda end patsiendi kingadesse asetada. Me kõik oleme ju inimesed, aga kui juba hommikul alles tööd alustanud inimene kohe ja põhjuseta nähvab niigi hirmunud ja õnnetu patsiendi peale, siis millega see õigustatud olla saaks?

Igatahes, mul on nüüd korsett ja teine sünnipäev - õnneks ka suvel, 21. juunil. Paljud asjad ajavad naerma. Näiteks see, kuidas mu kodust ekstra ära toodud pürutuskindlad papud kunagi maad ei puudutanud. Ja et ma kõnnin ning mul ei ole valus. Eriti. Aga samas nagu arst ütles, suvi on nüüd mokas ning pärast kuuajast ainult voodirežiimi läheb veel teine kuu taastumiseks, mil pean rahulikult võtma, aga ma siiani ei tea täpselt, mida see tähendab. Kõige keerulisem on aga äsja välisriiki kolinuna see meditsiiniasjade kahe riigi vaheline keelebarjääridega paberimajandus.

P.S. Langevarjuklubi oli kohe saatnud järelpäringu mu mailile, aga millegipärast mitte helistanud mu hädaabikontaktile - emale. Milleks nad neid siis korjavad? Igatahes, selgitasin neile pärast telefoni kätte saamist, mis juhtus. Vastus tuli ligi nädal hiljem, kui ootuspärase kiirelt paranemist soovimise ja ehk viisakusest abi pakkumise asemel teavitati mind, et harjutamine teeb meistriks. No aitäh! Mitte nii pea.

Aga jah... nädalakese olen veel Eestis, kui keegi igatseb. Siis saab kuu aega täis ning kavatsen, nui neljaks, Rootsi tööle ja tavaellu naasta.

Kodus kõik on kõige parem

Aeg lendab siin Rootsimaal meeletult. Minu päevad agavad megavara - pool seitse ei ole vara enam ju ainult minu standardite järgi - ja koju jõuan parimal juhul 12 tundi hiljem. Olen nüüdseks täpselt nädal aega omaette elanud ja ei saaks oma uuest kodust rohkem vaimustuses olla - kui välja arvata, et tööleminek võtab parimal juhul täpselt tund aega ja mu kodu on lumivalge - ka kergelt määrduvad osad sellest. Aga see selleks.

Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?

Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!

Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.

Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.

Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.

Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.

Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.

Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.

Muutuste aeg

Minu elus on suurem muutuste aeg. Ma nii vajasin seda ja hakkan lõpuks jõudma oma eesmärgini. Mu imelike üksikute tähemärkide kasutuse järgi vist juba aimate, et eesti klaviatuurist on saanud ajalugu. Eks ma annan endast parima, et jutt siiski arusaadavaks jääks. Aga toimunust siis.

Millalgi jaanuari lõpus sain telefonikõne Rootsist ühelt üsna võõralt kolleegilt. Ta oli kusagilt kuulnud, et mõtlesin peakontori peale ning kuigi mina arvasin, et ka omad jätsid mu õhku rippuma, siis selgus, et ei ole nii. Igatahes, sain huvitava tööpakkumise ja palve kandideerida koos infoga, et oleksin üks nende esimestest valikutest. Ma ei tea, kes teised olid, aga pakkumine oli avatud nii firma sees kui ka avalikult tööportaalides.

Kuna pakkumine tundus põnev, aga ka üsna hirmuäratav, siis mõtlesin selle üle paar päeva ning otsustasin siis, et miks mitte proovida. Isegi, kui tegu on tähtajalise lepinguga. Esiteks saaksin ära üsna ebameeldivaks kujunenud keskkonnast, teiseks kõva kogemuse ja uhke tiitli võrra rikkamaks ning kolmandaks annaks see mulle natuke aega, et oma edasise elu üle otsuseid langetada. Umbes samal ajal kandideerisin ka paari kohta Eestis ning tegin igasuguseid intervjuusid ning proovitöid ning jõudsin aina lähemale, et siis lõpuks ikka pettuda. Ja ühel päeval, kui minu kolmest väga potentsiaalsest tulevikuvariandist kaks olid viimases voorus ära kukkunud, olin juba üsna masendunud ning otsustasin uurida, kas oma firmaga juhtub ka sama, kuid sain üsna kiirelt vastuse - ja see oli positiivne. Vahepeal oli möödunud veel üks kuu ning mul tuli oodata teinegi enne näost näkku asjade arutamist ja lõpliku otsuse langetamist. Ning samal ajal ju käis kodu remont, mille mõte aina hägusemaks ja ulatus suuremaks muutusid. Kestis see ju kokku 2,5 kuud ja koristasin ma ehituse järel veel kolimise ajalgi. Aga see selleks.

Kohtumine läks hästi ning mind toetasid ka kõik minu ülemused ja ülemuste ülemused. Pärast kohtumist tuli kõik ka teistele kolleegidele välja rääkida ning aeg hakkas lendama. Veidi enam kui kuu ajaga tuli mul ju leida endale asendaja ning ta ka välja õpetada, samuti kodule uus usaldusväärne asunik leida ning mitmed tähtsad projektid eesotsas minu esimese tootekataloogiga ära lõpetada. Vähemalt sama raske oli ka Rootsi uue kodu kaugjuhtimise teel välismaalasena otsimine ja see ongi reeglina Stockholmi puhul väga keeruline, võin ma nüüdseks teile kinnitada. Ja otseloomulikult ei tulnud midagi välja plaanist kuu aega koos uue inimesega õppida. Sellest sai hoopis 4,5 väga intensiivset päeva. Ja olles nüüd istunud tööintervjuudel ka teisel pool lauda ning analüüsinud nii isiksusi kui oskusi kui ka kodutöid, võin öelda, et kummalgi pool ei ole eriti tore. Eriti otsustamise hetkel. Aga jah, selle osaga saime vähemalt kõik korda, kuigi ma oleksin võinud olla tõenäoliselt palju ükskõiksem endale hea asendaja otsimisel ja ometi kaevusin ma sellesse täiel rinnal. Sest teisiti ma ei oska.

Raskem aga oli koduteema. Tahtsin oma värskelt korralikult renoveeritud üürika edasi anda kellelegi usaldusväärsele koos täisvarustusega, sest ma ei oleks nagunii suutnud kõike Rootsi kaasa tuua ning samas tahtsin jätta endale võimaluse soovi korral aasta pärast sinna naaseda. Ja see ei olnud lihtne ka väga mõistliku hinna juures, kuigi omanik tuli vastu tingimusel, et ise sinna kellegi asemele leian. Ta oleks vast olnud nõus ka ise otsima, aga siis ei oleks ma nii naljalt oma asju julgenud sinna jätta ja samas ei olnud neid ka kuhugi mujale panna.

Huvi korteri vastu näitasid üles nii mõnedki, aga ma ei tea, mille taha see jäi. Hind oli tegelikult ikka väga hea ja sama hästi varustatud korterit ei saaks kusagilt, kuid ma usun, et paljudele jäi ette siiski vana mööbel ja maha panemata põrand esikus ning köögis. Mina aga ei näinud mõtet köögiremonti ka ette võtma hakata kuigi laminaat juba ootas kodus maha panemist. Olin juba päris mures, kui Riin halastas mu peale ja otsustas ise sinna elama jääda kuniks ma tagasi tulla tahan ja mõned nädalad elasimegi seal koos. Igatahes tean, et mu asjad ei saaks olla paremates kätes ja süda on rahul - mul, kes ma pabistan iga asja purunemise ja kahjustamise üle.

Rootsi koduga aga oli nii, et firma uuris ametlikke kanaleid minu tarbeks, kuid suutis leida vaid hiigelelamuid; samuti tehti mulle ühte kuulutusteportaali tasuline konto. Suur töö ja vastutus aga jäi siiski mu enda kanda. Nii et sain ligi poolteist kuud närviliselt mööda portaale ja huvigruppe surfata ilma erilise eduta. Suure osa ajast otsisime kodu koos ühe ka hiljuti töö asjust Stocki kolinud türklasega, kuigi väga paljud olid skeptilised selle suhtes ja osaliselt ma isegi, kuigi ei tahaks nagu rahvuse põhjal ebaõiglaselt suuri üldistusi teha. Samas saime ikka üsna mitu korda uuesti defineerida sõpruse mõistet. Või mina pigem selgitada.

Huvitav oli see, kuidas üürileandjad päringutele reageerisid. Küll sain värskele kuulutusele vastates omakorda vastuse, et praegu üldse tegelikult ei renditagi midagi. Küll esitati kummalisi lisatingimusi. Samuti reageeris mõni tegelane täiesti erinevalt minu ja türklase päringutele minu kasuks ja on raske öelda, kas asi oli rahvuses, soos, keelebarjääris või milleski muus. Igatahes mingil hetkel teavitati mind, et üks kolleeg hakkab just oma kesklinna moodsat kodu välja üürima ja ehk saame kaubale. Muidugi otsustasin võimalust uurida. Türklane vist näga ainsa variandina võimalust koos minuga midagi üürida, aga samas ta on siiski üsna võõras inimene mulle ning ma otsustasin siiski igasuguseid variante proovida, et siiski võimalikult ruttu siin rasketes tingimustes kodu leida ning mitte kuuse alla jääda. Kuigi kohale jõudes pakkus nii mõnigi kolleeg mulle veel ajutist ulualust, oleks mul sellest palju rohkem kasu olnud kuu aega varem kuuldes. Oleksin vähem stressanud. Aga igatahes, suhtlus selle kolleegist üürileandjaga muudkui venis ja venis ja läks vist nädalaid enne, kui talt täpsemat infot ning hinna teada sain. Odav see ei ole, aga ta tuli mulle isegi kõvasti vastu ning ma otsisin paralleelselt ikka teisi variante ka, et võtta lihtsalt esimene sobiv. Samas ei tahtnud ma türklast asjatult mingi võimalusega ärritada ning venitasin talle rääkimisega, kuni olin korterit näinud ja kolleegiga näost näkku kohtunud. See aga juhtus alles kolimise järgselt.

Igatahes, reedel veetsin veel üle poole päevast Tallinna kontoris, jätsin hüvasti kolleegidega ja õhtupoolikul juba lendasin. Ülemus tegi mulle veel peolaua välja ja nagu sellest vähe oleks - tehti mulle mitu kingitust. Sain Pipi paruka ning midagi eriti hullu. Nad olid mind pinninud, et no mida ma tahaksin. Vasikat, koera või kassi. Ma tahtsin sebra või kaelkirjakut. Aga päris soove mul polnudki. Eriti kuna ma ei saanud enam rohkem midagi oma kohvritesse ka peal istudes pressida. Lõpuks tuli pähe, et kui nad nii väga tahavad midagi kinkida, siis võib-olla mõne seikluse ja mainisin, et langevarjuhüpe oleks lahe aga kallis. Aga kui siis ülemus viimasel päeval ümbriku ulatas ja kõrget lendu soovis, sain aru, et minu enda poolt utoopiliseks peetud idee, mis oli rohkem nali, võibki tõeks saada. Ja saabki! Aga ma kardan nagu hull, sest olen alati tahtnud seda proovida, aga mina kujutasin vähemalt esimest korda ette tandemhüppena. Nüüd aga pean üksi lennukist välja astuma. Huh. Minu oskusega jamadesse sattuda ei ole see kõige kindlam kombinatsioon, aga proovin kindlasti ära.

Aga jah. Nüüd olengi juba teisel pool lahte mõned päevad ja ilge isu on blogida, aga pole olnud veel aega või siis arvutit. Nüüd siis tegin taas algust. Esimesed päevad veetsin hotellis ja nüüd nädalakeseks jään ühe abi pakkunud kolleegi juurde, et seejärel kolida päris oma koju, sest see teise kolleegi kesklinna korter saab siiski minu omaks kohe, kui ta oma asjad kokku pakitud saab ning kohtumisel oli selge, et variant sobib meile mõlemale hästi ning ei olnudki enam küsimust, kas võtta või mitte. Loodan vaid, et tulen rahadega välja. Igatahes tema rääkis juba "meie" kodust ning hakkas mulle kõike vajalikku tutvustama.

Kartsin muidugi, kuidas see uudis türklasele mõjub, sest ta on ju üsna tore ja nägi kõvasti vaeva, et meile midagi sobivat leida, aga me lihtsalt ei leidnud siiani midagi paremat. Ja muidugi ta solvuski, kuigi algul tegi head nägu. Aga eks näis, mis saab, kui ta maha rahuneb. Mul on vähemalt kodu ja ka hetkeks katusealune. Nagunii on kõik uus ja palju väljakutseid ees. Aga kodu on püha ja kodu peab mugav olema.

Teinekord täpsemalt. Päriselt:)

P.S. Murphy seadusena oli mul muidugi tõsiseid raskusi kohvrite ja lennujaamadega ning ärasõidupäeval sain ka uue tööpakkumise ühelt neist kahest teisest eesti firmast, mis mulle talvel ära ütlesid. Iroonia tipp noh.

Eriti sinine esmaspäev

Ma täitsa ootasin, et 2013 läbi saaks, sest kuigi seal oli väga põnevaid ja toredaid hetki, jääb see meelde mulle kui üks elu raskemaid aastaid. Nagu arvata võiski sellise numbriga aasta puhul. Aga hetkel tundub, et ka 2014. aastal ei paista tunneli lõpust valgust. On üksikud petlikud hetkel, kui võib arvata, et näe, enam ei lähe kaua, aga siis näen, et see valgus kumas kusagilt läbi seina või akna. Nagu metroos, mis sõidab 99% ajast maa all ja siis on üks hetk, kui näed heledat taevast. Või võib-olla ei näe ka, sest pilgutasid just sel hetkel.

Aastavahetus on tulnud remondituhinas. Minu plaan midagi lõpuks ette võtta eksootiliselt haiseva vannitoa ja vähese hallituse vastu kasvas tohutusuureks ja nüüd tundub, et pisikõpitsemise asemel tuleb ette võtta ka koridor ja köök, sest esimese puhul paljastas remont ebameeldivaid saladusi ja ka köögiseinas on nüüdseks üks plaaniväline auk. No tore on! Ühest küljest on põnev enam-vähem esimest korda elus mõelda oma kodu sisustamisele - isegi, kui see päriselt mulle ei kuulu ja tohutult aega ja raha neelab - aga teisalt tundub see olevat üks lõputu tegevus. Samuti, on äärmiselt tore, et isa mind sellega aitab ja seal iga päev millegi kallal mässab, aga temaga on nii raske läbi saada või isegi suheldes rahulikuks jääda. Nii-iiiii raske. Aga te peaksite seda ise kogema, mõistmaks. Mitte, et ma teda mõistaksin. Aga olen teda paari nädalaga rohkem näinud kui paari viimase aastaga kokku. Küsisin ka emalt, mida ta temas leidis ja emps ei osanud vastata. Need I say more? Ehk mõnel hetkel räägin ka.

Ja Laekaga olen üsna palju tegelenud. Ning võtsin ette mõned netipõhised erialaks kasulikud kursused maailma tippülikoolidest ning üritan ise juurde lugeda, sest iga artikli juurest jõuan jälle millegi uue huvitavani. End aga kokku võtta, et kas või 5-minutilisi loenguid tähelepanelikult vaadata-kuulata, on tohutult raske ja pingutust nõudev.

Aga tänasest... ma ei teagi, mis juhtus ja mis mu nii emotsionaalseks tegi, kuid kõikusin enamiku päevast vihavärinate ja nutu vahel. Midagi eriti hullu nagu ei juhtunudki. Kuigi juhtus täpselt see, mida ma kartsin ehk nägin, et kevadine tihe ja vajalik koostöö härra bullshitteriga osutub võimatuks. Ja mul on tunne, et ma hulbin halvas kohas ilma kindla väljapääsuta. Tulla ära või mitte. Kuhu edasi? Kas mujal oleks parem? Mida ma olen nõus ohverdama. See, et sain täna juhuslikult teada, et mu palka on natuke tõstetud, ei teinud mind isegi korraks õnnelikuks ega ajanud elevile. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli ikka see, kuidas saaks ära. Kogu hing kisendab viimasel ajal selle järele. Muidugi on rahulikke päevi ka. Aga need kuuluvad rohkem nagu kategooriasse vaikus enne tormi. Igatahes mu shoppamisstiil on muutunud. Täna ostsin kleitide ja kingade asemel oma palgatõusu eest ukse ja seina. Nii naljakas kui see ka ei kõla. Ja õpin iga päev remondi kohta midagi uut. Ja seda, et kuigi isa läheb närvi, kui ma iga tema sõna raudkindla tõe pähe ei võta, siis üsna suur osa neist ei ole ligilähedalgi ja ma suudan need ise mõne klikiga kummutada. Igatahes, kuna mu enda kodus on nüüd avatud vannituba-koridor ja vetsupott vedeleb köögiakna all, siis olen juba nädalakese elanud ristiema juures ja nautinud hellitamist. Nii tore on, kui keegi teeb sulle võileivad valmis. Või tervisliku salati. Eriti sellises hapras kohas, nagu ma praegu olen. Eraelust ma ei jaksa täna rääkima hakatagi, kuigi juba suvest alates mõlgub mõttes vajadus meestekokkuvõttest ka analüüsist. Ei jaksa. Over and out.