Mängime kodu

Tere taas, blogi!

Vahepeal on juhtunud päris palju asju. Olles võtnud päris suure riski, sest eelmine kord läks samalaadne ja lihtsam plaan kallimaga reisile minna valusalt vett vedama, broneerisime mu lemmikinimesega vaevalt paar kuud pärast tutvumist mitmenädalast reisi teisele poole maakera, Brasiiliasse. Ja käisime seal ka suve alguses edukalt ära.

Ei, minust ei saanud suurt fänni ega ühte paljudest Brasiilia reklaamiagentidest. Me kogesime seal palju toredat, aga ahvivaimustust seekord ei tekkinud. Oma osa mängis selles kindlasti ka üks kohutav reisi kestel aset leidnud sündmus, millel ma praegu pikemalt ei peatu. Ütlen vaid, et kogesin surma lähemalt kui kunagi varem. Saime ujuda haikalade ja kilpkonnadega ning näha päris delfiine. Samuti proovida uusi veespordialasid ja hiljem pärast lähemat tutvumist meduusiga pissise käega ringi käia. Ning ometi peegeldus mu kallima silmis ja komplimentides armastus. Samas samba jäi tantsimata, aga saime osa nii kohalikust luksusest kui ka tabudest ja vaesusest ning murdsime mõned müüdidki.

Brasiilia aga ei jäänud selle suve viimaseks seikluseks, sest lõpuks oli mul hea kaaslane, kellega uut kodumaad avastada. Või noh, mis uut, kui ollakse juba üle kahe aasta kusagil elanud, aga ometi on mul suur osa Rootsist avastamata. Nüüd küll seis vähe paranes. Teistele, kel siia kanti asja, oskan nüüd lisaks Kirunale soovitada ka Göteburgi pargis üsna vabalt elavate pingviinide külastamist, Mariefredi, mis on ideaalne näide armsatest Rootsi väikelinnadest ja üht-teist oskan nüüd kaasa rääkida ka Kesk-Rootsi teemal.

Üle mitme aasta sain ka oma sünnipäeva Eestis tähistada vanade sõprade ning tuttavatega. Samas oli mu elu õudseim ilm, mis paar pisaratki must välja meelitas, sest olin sunnitud viimasel hetkel ära tühistama pikalt ette planeeritud profimeigi ja pildistamise. Mul oli tekkinud juba üsna selge ettekujutus eesootavast ja oma soovidest ning mul on siiani kahju, sest meil ei ole lemmikuga ikka veel koos tõeliselt häid pilte. Selfied pole päris see ja kuna tema pole ka üldse selfitaja, siis on mul ka imelik kogu aeg  pilte nõuda. Mulle aga meeldivad pildid, mis kutsuvad esile toredaid mälestusi.

Suvi sai seekord päris kiiresti läbi. Enne augusti lõppu sain veel kord kolida ja kuigi seekord täiesti oma valikul, võtsid vahepeal võimust siiski hirmupisarad. Ma olen lihtsalt kinnisvara osas nii hellikuks muutunud. Nii palju haiget saanud. Õudne oli helistada isegi kellelegi, kelle puhul võisin pea kindel olla, et ta pigem rõõmustab mu korteri üles ütlemise üle praegusel põhjusel ja nii ju tegelikult läkski.

Eelmise rantimise selgituseks, otsustasin esimest korda elus hüpata üsna ohtlikus kohas pea ees vette ja lõpetada ära selle pidevalt kahe kodu vahet jooksmise, lemmiku kasside heaolu pärast stressamise ja pideva toidu raiskamise ning kolisime kokku. Riskid on ju suured, sest kui see suhe peaks ühel hetkel katki minema, siis olen ju mina jälle see, kes järsku kodutuks jääb ja see stress tapab mind iga kord. Samas aga rääkisime kõik üsna põhjalikult läbi ning praegu on hästi tore ja põnev periood.

Kuigi mul ei ole enam varuplaani ega kuhugi soovi korral põgeneda - no ok, mõne diivani ikka leiaks - naudin ma väga meie ühise kodu sisustamist. Ta ootas sellega mõned kuud, kuni ma olin valmis kokku kolima. Nüüd on mul siin oma pesa ja rõdu täis säravaid LED-tulesid. Ka magamistuba pidi olema nüüd pigem tüdruku tuba, sest kauplesin välja täispikkuses raamaturiiuli - oma kingadele. Sisse kolis ka uus lai kummut, mille sees ja peal on enamuses minu ninn-nänn, mida käik külastavad naisterahvad imetlevad. Samuti tegime suurema investeeringu ja ostsime korraliku uue voodi - minu esimese päris enda oma. Selle hind võttis küll hinge kinni, kuid pärast suuremat turul olevate voodite testimist ei tahtnud selg enam odavatest lahendustest kuuldagi ja nüüd loeme nädalaid, millal see meieni jõuab ja saan lahti praegusest muidu väga mõnusast, aga ajalooga voodist. Ma olen isegi pikalt sellega leppinud, aga ma ei taha siiski alustada ühist elu ühises kodus voodiga, mis kuulus varem mu lemmikule ja tema endisele, kes niigi päris palju me eludes siiani figureerib. Ma ei ole üldse armukade, aga see on minu piir.

Ma olen hetkel nii õnnelik, et vahepeal kipun hinge kinni hoidma. Tööl on põnev ja kodus on keegi alati ootamas (loe: kassid). Kardan vaid, et lõputult see ei saa ju kesta. Samas muretsen ma kohutavalt oma kasuisa pärast, kellel on tervisega väga kehvasti ning olen valmis iga hetk, kui vaja, lennukile hüppama, et Eestisse tema pärast lennata. Mitte, et ma teaksin, kuidas aidata või saaks siin kuidagi praktiliselt käituda. Vahepeal ei oska ma temaga enam hästi isegi rääkida ja vajun tagasi rajale, kus jutuks vaid tema enesetunne, kuigi usun, et temagi tahaks, et ta elu ei taanduks vaid sellele aspektile. Samas tundub nii kohutavalt isekas rääkida pikalt-laialt talle oma õnnest. Ma ei oska leida seda tasakaalu.

Oeh, raske on panna ligi kuus kuud kirja ühte postitusse, mistõttu vabandan ka selle hüpliku ja salapäraseks jääva stiili üle ning ehk jätkub tahtejõudu järgmine kord varem oma mõtted siia kirja panna. Ma ju tegelikult tahaks.

Disrespectful

Kas kedagi veel peale minu häirib, kui kutsud kedagi kuhugile ja vastust ei tulegi? 

Mind ajab vihale ja solvuma ja sõpruste tugevuseski vahel kahtlema. 

Ise ma vastan pea alati midagi. Ka massiürituste kutsetele. Kindlasti aga esimesel võimalusel personaalsematele asjadele. Olles ise elu jooksul omajagu üritusi korraldanud, tean ma vägagi, kui tänamatu see olla võib. Ka "ei" on palju parem vastus kui vaikus. Eriti hea põhjusega. 

Täna ongi üks neist harvadest kordadest, kui otsustasin väikese hoiatusega midagi organiseerida. Ja avastasin, et umbes pooled mu väga valitud lähedastest on kutset ignoreerinud. Fb-s on see ju nüüd selgesti näha. Ja ma olen turris juba enne, kui see midagi toredat peaks algama. Umbes sama suhe on mul hilinejate ja lihtsalt tulemata jätjate ootamisega. Ei tahagi teinekord kutsuda kuhugi. Miks mina pean vaeva nägema millegi korraldamisega, kui neile on paarisõnaline vastuse saatmine liiast? 

Ja siis igasugused ootustele mittevastamised ja virisemised. Ja asjatud kulud. Vahel tundub, et rohkem ei kunagi. Aga siis ühel hetkel saan ikka üle ja otsustan uuesti proovida. Ja enamasti on lõpuks ikka ju väga tore. Mind ümbritsevadki ju siis kõige toredikumad. Porr-porr. Torisesin ära. 

Hääled peas

Kui ma alles Rootsi kolimas olin, rõõmustasin juba ette, et mu elus saab taas uude riiki kolimisega nii palju uut, huvitavat ja erinevat olema, et kindlasti tuleb ka blogimisisu tagasi. Olin ma ju vanasti selline, kellel kohe, kui midagi toimus või tekkis tahtmine liigseks eneseanalüüsiks inspireerituna mõnest uuest mõttest/avastusest, järgnes pea et füüsiline vajadus see ka siia kirja panna. Kas siis sõpru vähem tüütamaks või rohkematega jagamaks - olgu see igaühe enda otsustada. Tihti moodustusid mu peas juba lausedki, kuidas midagi kirjeldada ja ometi on nüüdseks siin olnud 11 kuud vaikust. Ja ma pean vabandama oma väheste fännide ees, kes uusi postitusi ootasid, sest ma loen ise jätkuvalt täie hooga teiste blogisid ja otsin uusi juurdegi. Ning igavamatel päevadel muudkui värskendan readerit või külastan teatud lemmikute lehti ka otse - alati ebaõiglaselt pettudes, kui mul kõige esimene postitus juba loetud on. 

Igatahes, täna hääled mu peas hakkasid taas sõnu ritta seadma ning mõtlesin, et äkki võikski proovida mingeid killukesi oma just täitunud kahest Rootsi aastast kirja panna. 

Mul käis sel nädalavahetusel muideks külas sõber ja nimekaim ja kui kallim küsis, kes ta on ning kuidas me üksteist teame, siis sain vastata, et just tänu blogimaailmale. See on aastate jooksul mu elu siiski tohutult rikastanud ja veebibuliimikuna olen siia ka tohutult palju endast ja oma elust välja valanud. Vahel vanu postitusi lugedes enda osas tunnustavalt tagasi vaadanud ja vahel ka ajutiselt hinge kinni häbenenud. Aga ma ei hakka siit teie eest midagi peitma ega kustutama ka. See on minu pesa ja minu kasvamise lugu, kus olen lihtsalt tihti oma mõtted selgeks mõelnud. 

Selle kahe aastaga on palju juhtunud ja elu omajagu korrektuure teinud. Mu ellu on juurde tulnud imelisi inimesi ja samamoodi on neid ka ära läinud. Või olen teadlikult minna lasknud. Õppinud lahti laskma kõigest, mis võtab rohkem kui annab. Samas ei pea ma end nüüd suuremaks egoistiks. Lihtsalt püüan end ümbritseda positiivsemaga. 

Ma olen lõpuks jätnud seljataha suure ja keerulise armastuse. Selle osas aitasid mind paar inimest, kes ise jäid vaid lühiajalisteks külalisteks mu elus, aga ma olen neile oma rahu ja vabaduse eest vägagi tänulik. 

Ma olen kõrvuni armunud, tundnud end tahetuna ja samas segaste signaalide tõttu stressanud. 

Ma olen pidanud õppima orienteeruma kultuuridevahelises nähtamatute niitidega korporatsiooniniidirägastikus. 

Ma olen leidnud ja kaotanud kodusid ja elus esimest korda olnud ametlikult kodutu mõneks ajaks. Ja sellest oleks mul materjali veel paljudeks postitusteks, aga üle kuue kuu julgen hetkel taas veidi vabamalt hingata, sest ma tunnen, et olen taas kodus. Vähemalt mõneks ajaks. 

Olen kogenud reetmisi ja rünnakuid. Aga ka tunnutust ja toetust. Avastan pidevalt, kui kummalised võivad olla inimloomad ja et keegi pole asendamatu. Et on tegelasi, kes suudavad edukalt hoida muljet, et nemad on ohvrid, kuid tegelikult on tegu justkui kullatud sõrmustega, mis pärast vitriinil imetlemist oma sõrmes päeva jagu kandes, muudavad selle roheliseks ja vahel ka sügelevaks. 

Ma arvan, et ma olen kasvanud ja ma jätkuvalt töötan selle kallal, et osata enda eest paremini seista, aga ma muutun selgelt ka avatumaks ja haavatavamaks, mis tundub uute inimestega irooniliselt lihtsamgi, aga see on täiesti eraldi teema. Täna jään siiski üsna krüptiliseks. Ärge mult liiga palju ka korraga oodake :) Aga jätke mulle mu illusioon, et ma ei räägi siin päriselt vaid iseendaga eks. 

Nüüd kõik see mees lõpuks õue päikest nautima, kuni mina musta pesuga Rootsi moodi ette planeeritud korras maaden!