Eilse päeva valguses mõtlesin nii oma bioloogilisele isale kui ka kasuisale. Ma ei teagi, kumba selleks "päris isaks" pidada. Vist viimast, sest just tema oli see, kellele ma helistasin nii murede kui ka rõõmude korral. Lõpupoole küll vähem, aga siiski usaldasin teda rohkem.
Oma bioloogilisest isast olen siin varemgi kirjutanud. Sellest, kuidas me lõpuks kohtusime ja kaua ma seda ootasin. Samas, ega ka neil aastatel pole teda kuigi palju minu jaoks olemas olnud ja ega ma teda enam väga vajagi, aga ikkagi oleks ja mõnes mõttes on ka praegu tore isa omada. Vahel ta isegi käitub isalikult - uhkustab minuga või püüab mind aidata või ostab mulle süüa :) Teisalt aga püüab vahel mind kritiseerida või sundida kuidagi teisiti käituma. Mis õigusega1?
Ma ei hakka vist kunagi mõistma, kuidas üks isa saab rahuliku südamega kahekümneks aastaks ära jalutada ja ilmub välja alles siis, kui ise otsima hakkan. Ma aga ei ole kunagi osanud konfliktsituatsioonis hästi käituda, teiste peale karjuda ja oma negatiivseid tundeid näost näkku väljendada. Võib-olla ta ei teagi, et mu sees on temaga seoses väga erinevad tunded koos?
Mul on väga hea meel, et ma sain tuttavaks tema ema - oma vanaemaga - ning et olin eelmisel aastal nii tark, et nõudsin meist koos mõnda fotot. Need jäid esimesteks ja viimasteks ja sealt poolt perest ei hakka keegi mulle midagi muud mälestuseks kinkima. Vanaema aga enam ei ole.
Samas mul on siiani väga kahju, et meil ei ole tekkinud mingeid suhteid mu poolõe ja -vennaga. Kui vend veel varem oli suhtlemisest huvitatud, siis eelmisel aastal oli haruldane moment, kui olime mõlemad Eestis külas samal ajal ja ühel õhtupoolikul lausa ühe krundi peal mõned tunnid, aga toast välja tere ütlema ta ei tulnud. Nojah siis. Ega ma ei nuta.
Isa ise aga on selline mees, kes muuseas pole mulle ühtegi sünnipäevakingitust teinud ja sel aastal, kui ma kolmkümmend sain, leidsin mõned päevad hiljem alles häälsõnumi, mis ütles Palju õnne, laps! Isal võiks ju vähemalt oma lapse juubel meelde tulla. Kingitused kingitusteks. Sel aastal oleksin peaaegu kingituseks hoopis tema tõttu trahvi saanud oma seisva auto eest. Minu tehtud kingitused on ta jällegi õnnelikult vastu võtnud.
Aga sel isadepäeval ma otsustasin, et ma ei võlgne talle midagi ning ära jäi ka poolkohustuslik õnnitlussõnum, rääkimata kingitustest. Realistlikult ei peaks ma end isegi süüdi tundma. Reaalelus ega siiski veidi tunnen, nagu oleksin pidanud ühendust võtma. Me pole taas kuid rääkinud. Ju jõulu ajal taas näeme ja kuigi ma üldiselt naudin meie kohtumisi, kuigi olen väsinud tema seiklusjuttudest ja muinasjuttudest, siis ma loodan, et seekord ta ei ütle mu ema kohta midagi kohatut või ei püüa temaga kohtuda, sest ma tean, et mu ema ei ole huvitatud sellest mehest oma elus.
Sellised isamõtted siis. Vähemalt ei ole ma kasvanud üles mõne vägvaldse joodikuga, vaid vapra emaga. Ega mu isagi selline pole, kuigi usub viinaga haiguste ravimisesse ja sellesse, et mõni naine ise küsib peksa. Aga ma ei hakka end praegu neil teemadel üles keerama.
Oma bioloogilisest isast olen siin varemgi kirjutanud. Sellest, kuidas me lõpuks kohtusime ja kaua ma seda ootasin. Samas, ega ka neil aastatel pole teda kuigi palju minu jaoks olemas olnud ja ega ma teda enam väga vajagi, aga ikkagi oleks ja mõnes mõttes on ka praegu tore isa omada. Vahel ta isegi käitub isalikult - uhkustab minuga või püüab mind aidata või ostab mulle süüa :) Teisalt aga püüab vahel mind kritiseerida või sundida kuidagi teisiti käituma. Mis õigusega1?
Ma ei hakka vist kunagi mõistma, kuidas üks isa saab rahuliku südamega kahekümneks aastaks ära jalutada ja ilmub välja alles siis, kui ise otsima hakkan. Ma aga ei ole kunagi osanud konfliktsituatsioonis hästi käituda, teiste peale karjuda ja oma negatiivseid tundeid näost näkku väljendada. Võib-olla ta ei teagi, et mu sees on temaga seoses väga erinevad tunded koos?
Mul on väga hea meel, et ma sain tuttavaks tema ema - oma vanaemaga - ning et olin eelmisel aastal nii tark, et nõudsin meist koos mõnda fotot. Need jäid esimesteks ja viimasteks ja sealt poolt perest ei hakka keegi mulle midagi muud mälestuseks kinkima. Vanaema aga enam ei ole.
Samas mul on siiani väga kahju, et meil ei ole tekkinud mingeid suhteid mu poolõe ja -vennaga. Kui vend veel varem oli suhtlemisest huvitatud, siis eelmisel aastal oli haruldane moment, kui olime mõlemad Eestis külas samal ajal ja ühel õhtupoolikul lausa ühe krundi peal mõned tunnid, aga toast välja tere ütlema ta ei tulnud. Nojah siis. Ega ma ei nuta.
Isa ise aga on selline mees, kes muuseas pole mulle ühtegi sünnipäevakingitust teinud ja sel aastal, kui ma kolmkümmend sain, leidsin mõned päevad hiljem alles häälsõnumi, mis ütles Palju õnne, laps! Isal võiks ju vähemalt oma lapse juubel meelde tulla. Kingitused kingitusteks. Sel aastal oleksin peaaegu kingituseks hoopis tema tõttu trahvi saanud oma seisva auto eest. Minu tehtud kingitused on ta jällegi õnnelikult vastu võtnud.
Aga sel isadepäeval ma otsustasin, et ma ei võlgne talle midagi ning ära jäi ka poolkohustuslik õnnitlussõnum, rääkimata kingitustest. Realistlikult ei peaks ma end isegi süüdi tundma. Reaalelus ega siiski veidi tunnen, nagu oleksin pidanud ühendust võtma. Me pole taas kuid rääkinud. Ju jõulu ajal taas näeme ja kuigi ma üldiselt naudin meie kohtumisi, kuigi olen väsinud tema seiklusjuttudest ja muinasjuttudest, siis ma loodan, et seekord ta ei ütle mu ema kohta midagi kohatut või ei püüa temaga kohtuda, sest ma tean, et mu ema ei ole huvitatud sellest mehest oma elus.
Sellised isamõtted siis. Vähemalt ei ole ma kasvanud üles mõne vägvaldse joodikuga, vaid vapra emaga. Ega mu isagi selline pole, kuigi usub viinaga haiguste ravimisesse ja sellesse, et mõni naine ise küsib peksa. Aga ma ei hakka end praegu neil teemadel üles keerama.
1 kommentaar:
Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
WhatsApp: +2348122948392
Postita kommentaar