Mulle on alati meeldinud igasuguseid üritusi korraldada. See on ka minu töö ja ma teen seda hästi ning kui keegi teine kuskil mökutab, siis võin vabalt võtta asjade korraldamise üle. Samas võin ma omajagu ürituste kordamineku üle närveerida, mistõttu püüan ma aegsasti läbi mõelda kõik olulised ja vähem olulised detailid ja siis, kui kõik on minu poolt valmis ja jääb üle vaid külalisi oodata, võin mööda tube ringi käia nagu närviline tiiger.
Ma olen ennegi siin blogis oma peokorraldusega kaasneva viha välja oksendanud ega saa ka täna teisiti. Nimelt oleme me juba ligi aasta jagu ühe sõpradegrupiga üksteisele õhtusööke korraldanud. Ma poleks peaaegu esimesele läinudki, sest olin Rafa peale kuri. Siis ega polnud veel kellegi aimugi, et sellest tore traditsioon võiks saada.
Kui esimesel aastal tegime süüa oma päritoluriigi köögist inspireerituna, siis seekord osustasime lihtsalt loosida välja huvitavad paarid ning koos midagi välja mõelda. Mina ja Rafa elukaaslane sattusime koos esimesteks ja mulle tundus see üsna toreda mõtte ning võimalusena üksteist veidi paremini tundma õppida. Esialgu tundus see tüdruk mulle kuidagi väga võltsi ja isegi upsakana, kuigi ta on sealjuures väga viisakas. Nüüdseks tundub ta mulle juba päris tore ja olime juba otsustanud ära, et võõrustame meie kodus ning isegi menüüd arutanud.
Nüüd aga, kui jõudis kätte õige nädal, sai ta ühe kurva uudise ja nad otsustasid Rafaga kohad vahetada. Arvestades, et me olime aastaid parimad sõbrad, pidanuks ju ka see vahetus hästi toimima. Aga asjad ei ole enam endised. Iga pisiasi võib valada õli tulle ja halvasti kirjalikult väljendumine keerab vinti juurde. Kindlasti olete isegi seda vahel kogenud. Isegi veidi enne seda uudist soovis Rafa ürituse asukohta vahetada, et me kõik taas nende juurde pärapõrgusse läheksime ja seda vaid seetõttu, et tahtis kõigile oma uut hiigeltelekat näidata. See selleks, kohavahetus ei olnud minu jaoks suur probleem, kuigi vaevalt, et see telekas nii kiireloomuline on.
Rafa pruut oli tahtnud india toitu teha, aga kuna ühtegi konkreetsemat ettepanekut viimase nädalani ei tulnud, hakkasin ise retsepte otsima. Leidsin ka.
Minu põhiidee oli aga hoopis Halloweeni nädalale sobilikult midagi kõrvitsatega teha. Olime seda juba ennegi arutanud, et äge oleks kõrvitsasuppi ka pisikestest kõrvitsatest serveerida. Rääkisime sellest ja ka india toidust mitu korda ja kõik paistsid rahul olevat plaaniga.
Kui oli jäänud veel paar päeva ürituseni, siis võtsin taas ohjad enda kätte, et kontrollida, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Oma kodus ju tean, mida kust leida ja mis olemas on. Võõra kodu puhul mitte.
Enne veel, kui jõudsin üles loetleda, milliseid söögitegemisvahendeid peaks vaja olema, väitis Rafa, et neil on kõik olemas. Ma vihkan igasuguseid absoluute, sest need ei vasta pea kunagi tõele. Samas ei vastanud ta pooltele mu küsimusele ja ka korduvatele. Sain hoopis kuulda, et ma olevat bossy ja tema palunud mult vaid kahte asja. Enda vigu ta aga ei näe vist. Ega seda, et ma olin vastu tulnud nende asukohasoovile, menüüsoovidele ja lõpuks ka viimase hetke muudatustele. Ning kõik, mida ma soovisin, oli vaid kindlustunne, et kõik on läbi mõeldud, sest nende kodust juba naljalt linna tagasi ei lippa, et hankida ununenut.
Selgus, et väikeseid kõrvitsaid nende kodupoes pole üldse. Meie kodupoodides on mõlemas. Meie juurest neile aga tuleb minna 3-4 transpordivahendiga ja nii ju kõrvitsaid ei jaksa vedada. Aga me oleksime ka sellega kuidagi toime tulnud. Palusin Rafal uurida, kas nende kodupoes on teatud indiapäraseid asju. Tema aga selle asemel, et nt küsida oma elukaaslaselt või vaadata seal ringi mõne muu poeskäigu ajal, ütles, et toogu ma need kaasa. Et mul ju töötuna palju aega. Et tema poolt on nagunii kodu ja kõik vahendid. Unustades, et seda ka tema palvel. Lisaks ei teadnud ta selgelt, millest ma räägin ega huvitunudki. Erinevalt temast aga ei ela ma piirkonnas, kus oleks suurem mitte-Eurooplaste kogukond ja seega vast huvitavam toiduvalik poodides. Lisaks see distants... tundus, et tal oleks nii lihtne seda kontrollida, kuna nende pood on reaalselt maja kõrval, aga lõpuks pidin ikka mina kusagile spetspoodi reisima. Nojah.
Nende korraldada oli magustoit, sest ta pruut oli selle valmistamiseks soovi avaldanud. Kui aga mina olin proovinud kõike kooskõlastada, siis vastu sain mitmekordse küsimise peale teada vaid, mis toidu kasuks nemad otsustasid. Ei arutelu ega midagi. Plaan oli ju koos kokata. Ja lisaks valisid nad ühe vähestest magustoitudest, mis mulle ei maitse. Oleksin ka selle enda teada hoidnud, kui ta mind muude asjadega kurjaks poleks ajanud.
Viimane tilk minu karikasse oli see, kui ta järsku otsustas, et äkki ostaks lihtsalt paar suurt toidukõrvitsat - mida nagunii oli vaja. Ja kui ma proovisin selgitada oma tagamaid atmosfääri loomisega ja kuidas igaüks saaks ise proovida oma kõrvitsat lõikuda, siis pakkus ta, et võiksime ju paar pisikest hankida.
Ma andsin alla. Lihtsalt ei oska enam leida temaga ühist keelt. Mulle ei meeldi süüa teha. Ma võin vahel eksperimenteerida, aga minu rõõmuks ongi võõrustamine, oodatud külalistele mõnusa keskkonna loomine, veidi dekoreerimine ja mulle meeldivad mittetraditsioonilised lahendused. Tundsin siis, nagu minu jaoks ei ole selle ürituse juures jäänud enam midagi toredat.
Ehk dramatiseerisin üle ja ma ju teadvustasin ka hiljem ise, et sõpru on ikka tore näha ja ehk saab midagi head süüa ka. Ja kuigi kõik ei näe nii efektne välja, on ilma kõrvitsateta lihtsam. Tuju aga oli juba rikutud.
Lõpuks oligi päris tore. Sai veel nalja, kui retseptikohaselt india vürtsid õliga potipõhja lajatasin ja kõik köhides köögist põgenesid. Aga toit sai kiita ja võeti juurde.
Ma ei saa enam üldse aru, kuidas meil varem alati klappis ja nüüd pea igast asjast tõuseb tüli. Ja need negatiivsed tunded ju kuhjuvad. Vahel tahaks lihtsalt karjuda või ära jalutada. Samas teinekord ja näost näkku kohtudes on kõik hästi. Mulle ei meeldi tülitseda, aga mulle ei meeldi ka ebaõiglus. Vähemalt Lemmik on alati minu poolt ja valmis mind ära kuulama, kui taas vihast keen.
Ma olen ennegi siin blogis oma peokorraldusega kaasneva viha välja oksendanud ega saa ka täna teisiti. Nimelt oleme me juba ligi aasta jagu ühe sõpradegrupiga üksteisele õhtusööke korraldanud. Ma poleks peaaegu esimesele läinudki, sest olin Rafa peale kuri. Siis ega polnud veel kellegi aimugi, et sellest tore traditsioon võiks saada.
Kui esimesel aastal tegime süüa oma päritoluriigi köögist inspireerituna, siis seekord osustasime lihtsalt loosida välja huvitavad paarid ning koos midagi välja mõelda. Mina ja Rafa elukaaslane sattusime koos esimesteks ja mulle tundus see üsna toreda mõtte ning võimalusena üksteist veidi paremini tundma õppida. Esialgu tundus see tüdruk mulle kuidagi väga võltsi ja isegi upsakana, kuigi ta on sealjuures väga viisakas. Nüüdseks tundub ta mulle juba päris tore ja olime juba otsustanud ära, et võõrustame meie kodus ning isegi menüüd arutanud.
Nüüd aga, kui jõudis kätte õige nädal, sai ta ühe kurva uudise ja nad otsustasid Rafaga kohad vahetada. Arvestades, et me olime aastaid parimad sõbrad, pidanuks ju ka see vahetus hästi toimima. Aga asjad ei ole enam endised. Iga pisiasi võib valada õli tulle ja halvasti kirjalikult väljendumine keerab vinti juurde. Kindlasti olete isegi seda vahel kogenud. Isegi veidi enne seda uudist soovis Rafa ürituse asukohta vahetada, et me kõik taas nende juurde pärapõrgusse läheksime ja seda vaid seetõttu, et tahtis kõigile oma uut hiigeltelekat näidata. See selleks, kohavahetus ei olnud minu jaoks suur probleem, kuigi vaevalt, et see telekas nii kiireloomuline on.
Rafa pruut oli tahtnud india toitu teha, aga kuna ühtegi konkreetsemat ettepanekut viimase nädalani ei tulnud, hakkasin ise retsepte otsima. Leidsin ka.
Minu põhiidee oli aga hoopis Halloweeni nädalale sobilikult midagi kõrvitsatega teha. Olime seda juba ennegi arutanud, et äge oleks kõrvitsasuppi ka pisikestest kõrvitsatest serveerida. Rääkisime sellest ja ka india toidust mitu korda ja kõik paistsid rahul olevat plaaniga.
Kui oli jäänud veel paar päeva ürituseni, siis võtsin taas ohjad enda kätte, et kontrollida, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Oma kodus ju tean, mida kust leida ja mis olemas on. Võõra kodu puhul mitte.
Enne veel, kui jõudsin üles loetleda, milliseid söögitegemisvahendeid peaks vaja olema, väitis Rafa, et neil on kõik olemas. Ma vihkan igasuguseid absoluute, sest need ei vasta pea kunagi tõele. Samas ei vastanud ta pooltele mu küsimusele ja ka korduvatele. Sain hoopis kuulda, et ma olevat bossy ja tema palunud mult vaid kahte asja. Enda vigu ta aga ei näe vist. Ega seda, et ma olin vastu tulnud nende asukohasoovile, menüüsoovidele ja lõpuks ka viimase hetke muudatustele. Ning kõik, mida ma soovisin, oli vaid kindlustunne, et kõik on läbi mõeldud, sest nende kodust juba naljalt linna tagasi ei lippa, et hankida ununenut.
Selgus, et väikeseid kõrvitsaid nende kodupoes pole üldse. Meie kodupoodides on mõlemas. Meie juurest neile aga tuleb minna 3-4 transpordivahendiga ja nii ju kõrvitsaid ei jaksa vedada. Aga me oleksime ka sellega kuidagi toime tulnud. Palusin Rafal uurida, kas nende kodupoes on teatud indiapäraseid asju. Tema aga selle asemel, et nt küsida oma elukaaslaselt või vaadata seal ringi mõne muu poeskäigu ajal, ütles, et toogu ma need kaasa. Et mul ju töötuna palju aega. Et tema poolt on nagunii kodu ja kõik vahendid. Unustades, et seda ka tema palvel. Lisaks ei teadnud ta selgelt, millest ma räägin ega huvitunudki. Erinevalt temast aga ei ela ma piirkonnas, kus oleks suurem mitte-Eurooplaste kogukond ja seega vast huvitavam toiduvalik poodides. Lisaks see distants... tundus, et tal oleks nii lihtne seda kontrollida, kuna nende pood on reaalselt maja kõrval, aga lõpuks pidin ikka mina kusagile spetspoodi reisima. Nojah.
Nende korraldada oli magustoit, sest ta pruut oli selle valmistamiseks soovi avaldanud. Kui aga mina olin proovinud kõike kooskõlastada, siis vastu sain mitmekordse küsimise peale teada vaid, mis toidu kasuks nemad otsustasid. Ei arutelu ega midagi. Plaan oli ju koos kokata. Ja lisaks valisid nad ühe vähestest magustoitudest, mis mulle ei maitse. Oleksin ka selle enda teada hoidnud, kui ta mind muude asjadega kurjaks poleks ajanud.
Viimane tilk minu karikasse oli see, kui ta järsku otsustas, et äkki ostaks lihtsalt paar suurt toidukõrvitsat - mida nagunii oli vaja. Ja kui ma proovisin selgitada oma tagamaid atmosfääri loomisega ja kuidas igaüks saaks ise proovida oma kõrvitsat lõikuda, siis pakkus ta, et võiksime ju paar pisikest hankida.
Ma andsin alla. Lihtsalt ei oska enam leida temaga ühist keelt. Mulle ei meeldi süüa teha. Ma võin vahel eksperimenteerida, aga minu rõõmuks ongi võõrustamine, oodatud külalistele mõnusa keskkonna loomine, veidi dekoreerimine ja mulle meeldivad mittetraditsioonilised lahendused. Tundsin siis, nagu minu jaoks ei ole selle ürituse juures jäänud enam midagi toredat.
Ehk dramatiseerisin üle ja ma ju teadvustasin ka hiljem ise, et sõpru on ikka tore näha ja ehk saab midagi head süüa ka. Ja kuigi kõik ei näe nii efektne välja, on ilma kõrvitsateta lihtsam. Tuju aga oli juba rikutud.
Lõpuks oligi päris tore. Sai veel nalja, kui retseptikohaselt india vürtsid õliga potipõhja lajatasin ja kõik köhides köögist põgenesid. Aga toit sai kiita ja võeti juurde.
Ma ei saa enam üldse aru, kuidas meil varem alati klappis ja nüüd pea igast asjast tõuseb tüli. Ja need negatiivsed tunded ju kuhjuvad. Vahel tahaks lihtsalt karjuda või ära jalutada. Samas teinekord ja näost näkku kohtudes on kõik hästi. Mulle ei meeldi tülitseda, aga mulle ei meeldi ka ebaõiglus. Vähemalt Lemmik on alati minu poolt ja valmis mind ära kuulama, kui taas vihast keen.
1 kommentaar:
Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
WhatsApp: +2348122948392
Postita kommentaar