Kirjad Kahele Triibule 27

Täna õhtul, mu kallis, panid sa mu närvid nahka. On kulunud üle kahe tunni ja sa ikka ei maga. Sealjuures oled sa nii nunnu - lalised ja hüppad rõõmust ja jagad musisid ja roomad üle minu igat pidi. Ainus, mida sa ei tee, on magamine, mis tähendab, et mina ei saa teha midagi muud. Või ei saanud. Nüüd teeb su isa sohki ja uinutab sind Youtube'i teadusvideotega.

Viimasel ajal on jälle palju uut juhtunud. Sa läbisid edukalt oma kaheksa kuu kontrolli ja kohe pärast seda hakkasid sa tegema neid arengukohaseid asju, mida sa veel ei teinud. Näiteks 19ndal algas üks igavene bää-bää. Sa lõbustasid sellega terve pooletunnise bussisõidu võõraid. 20ndal lõikus su esimene hakkas. Eile lisandus ka tät-tää ja täna nägime sind iseendale lehvitamas. Juba eelnevatel päevadel nägime sind oma sõrmi hoolega uurimas. Ju sellest järgmine samm ongi lehvitamine.

Muidugi on arenenud edasi ka sinu püstiseismise oskused. Vahel kõõlud sa ühe käega. Vahel vedeled vaid küünarnukkide toel millalgi. Kodus sõidad sa nüüd meie Ikea laudadega mööda korterit ringi ja enam ei tohi me midagi olulist ega ohtlikku lauale unustada. Täna unustasid sa end issi sokipaari imetlema ja lasid täitsa käed lahti. Eks see lõppes ka väikese muhu ja nutuga, aga paar päeva tagasi oli sul lausa kraater oimukohas, sest sa tegid pesakiige jalamutriga tutvust. Ometi oli sellest hommikuks järel vaid imeõrn lilla laik. Beebid paranevad õnneks ruttu.

Kahjuks oled sa ka teist korda järjest veidi haige. Tatti muudkui voolab. Õnneks taskurätikud sulle meeldivad. Mul on aga nii kahju ja täielik segadus, kuidas sa taas haige olla saad. Sina, kes sa kunagi varem haige pole olnud ja nüüd siis nii. Siiamaani õnneks tundub see kergem viirus olevat. Ehk jõuame homme ujumagi. Elame - näeme.

Nüüd aga palun ole sama armas edasi ja maga ka vahel. Eelistatult oma voodis.

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 26

Mu kallis Triibu,

Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.

Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.

Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.

Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.

Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)

Armastusega,
Emme

Ootamatud mälestused

Tuli meelde üks - minu meelest - huvitav seik seekordsest Eesti külastusest. Mälestus mälestuse meenumisest. Luban, et rohkem inceptioniks see tekst ei lähe.

Nimelt, mõjutatav nagu ma olen, olin lugenud Malluka postitust sellest, kui kohutavad on Barley Bros joogid ja ei tundnud üldse vajadust omal nahal järele proovida, kui mul on kodumaal limiteeritud aeg juba teada tuntud heade asjade tarbimiseks. Siis aga võttis "väikevend" ühe sellise järsku grillpeol kotist välja koos ülistuslauluga. Ma siis lõpuks soostusin proovima tingimusel, et kui ei meeldi, joob ta ise selle ära. Aus diil!

Ja siis see juhtus.

See oli üsna vastik. Aga tuttavalt vastik. See maitses täpselt nagu vanasti Kullo limonaadimasina crap, mida me sellegipoolest rõõmsalt iga kord seal käies jõime. Ma polnud sellele vist vähemalt 15 aastat mõelnud - alates viimase joogi joomisest. Kui ma seda väikevennale mainisin, plahvatas sama seos ka tema peas. Nüüd ma mõtlengi, kas talle maitseb see nostalgia pärast ja mulle mitte, sest mul on Kulloga nõrgemad mälestused? Kes veel sama tundis? Ja kui naljakas on üks aju, et palju aastaid hiljem üks suvaline lonks võib nii täpselt meenutada teist üsna suvalist lonksu. Ma üldiselt olen rohkem selline visuaalne inimene, kes mäletab nägusid ja kus kohas mis leheküljel miski raamatus kirjas oli, aga et ka maitsemeel sama ergas on, tuli mulle üllatusena.

Jälle palju esimesi

Raske on öelda, mida lugeda su esimeseks iseseisvalt istumiseks või toe najal püsti tõusmiseks, sest istud sa ammu juba ning aina pikemalt, aga kasutad abivahendeid, et sinna asendisse jõuda ja püsti seista meeldib sulle ka juba vähemalt kuu aega, kui keegi sind püsti aitab. Viimasel nädalal on piisanud sellestki, kui sulle vaid käed anda ja neid paigal hoida, sest siis vinnad sa ise end vertikaali. 29. august aga oli see päev, kui sa esimest korda ühe eseme abil end täiesti iseseisvalt püsti ajasid. Samas sa ei ole avastanud veel, et ka paljud teised asjad on toeks sobilikud, kuid sellegipoolest polsterdasime me nüüd kõik madalad nurgad ära ning ohtlik kraam liikus kõrgemale.

29. august on ühtlasi ka päev, mil sa esimest korda haigeks jäid. Me peaksime vist õnnelikud olema, et see alles 7,5-kuuselt juhtus, sest sa oled juba suur, tugev ja nii-nii vapper. Me teised siin olime juba enne tõbised ja mina sada korda varem ka, aga sinul polnud midagi viga. Nüüd oleks sa justkui veidi kohkunud, et mis see ometi tähendab, et hingata on raske ja kurk teeb haiget, kui köhida. Kahtlustame, et kurk teeb sul muidu ka veidi haiget, sest meil ka teeb ja ühel õhtul käis sul söök ainult suus ringi ning nutt tuli peale, aga muus osas oled sa ikka see sama rõõmupall ja hea isuga tüüp. Rõõmus ei ole sa vaid siis, kui me su tatiga võidelda püüame. Ma ei saa aru, mis kasu oleks kallist ninaimurist, kui sa midagi oma nina ligigi ei luba.

Selle esimese haiguse juurde on kuulunud ka klassikaline oksemaraton, kus sa valasid oma erikastmega rikkalikult üle emme-issi voodi, minu, enda ja üht-teist veel. Seejärel vahetas su issi ära voodipesu ja umbes kohe tuli ka round 2 voodisse. Kokku viis vooru väikeste vahedega ja algas see pull une pealt, nii et mul oli ikka kohe väga hea meel, et sa olid nõudnud, et ma su kõrvale jääksin ja su und valvaksin. Sa oksendasid ilma igasuguse hoiatuseta voodi täis ja magasid ise edasi, kni ma su vannituppa tassisin. Samas sind ennast ei häirinud see oksendamine üldse, mulle tundub.

Et esimene haigus ikka eriti mälestuste väärne oleks, siis suutsid sa siin ühel hommikul kassioksega mängida. Ma tundsin end kui ülihalb ema, sest ei märganud. Minu teada mängisid sa tühja taaraga ja mulle ei tulnud üldse meelde, et Eros eelmisel õhtul samasse nurka oksendanud oli ning ma olin koristamist edasi lükanud kuni unustamiseni. Lesson learned.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa siin muhkude kallal töötama asunud. Said kirja ka oma esimese korraliku, mis ajas nii nutma kui silmaümbruse paiste, sest otseloomulikult kohtus mänguasja terav serv just silmapiirkonnaga. 

Niisiis oleme siin mõned päevad lihtsalt kodus palju kaisutanud ja täna olime pool-sunnitud end juba ka välja vedama. Tegime taas beebikunsti, kus sina ainsana tundsid mõnu erivärvilise toiduga mängimisest ja nii end kui paberit igati kokku möksisid ning seejärel vanni kraanikausis nautisid. Mulle juba nii meeldib su iseloom. Midagi ei jää tegemata. Kõike tuleb see-eest täiega nautida.

Meil on siin ka suurtele kavas mõningaid esimesi, aga neist on veel vara rääkida.