Kirjad Kahele Triibule 35

Mu kallis,

Sinuga on nii huvitav.

Me jälgime koos sinu issiga heldinult, kuidas sa muudkui uusi asju teed ja oskad. Näiteks sööd sa aina edukamalt ise lusikaga. Sa kåll keerad lusika enne suuni jõudmist tagurpidi, aga üllatavalt tihti jõuavad viskossemad asjad ka suhu.

Sul on uus lemmikmäng, kus sa ulatad meile mõne soki või kinda, et me selle sulle kätte tõmbaksime. See teeb sulle nii nalja. Ja siis sa tõmbad selle taas käest ning kõik kordub taas.

Sa ronid igale poole - peale ja sisse.

Sa oled hakkanud meile rohkem päris musisid tegema, kuigi me peame ka alati su hammaste kogemiseks valmis olema.

Sa tuled vahel hetkeks kaissu.

Sa jooksed palju ringi oma käimisraamiga ja manööverdad vabalt, ise suurest õnnest hüsteeriliselt naerdes.

Sa matkid meid hoolega. Nt üks päev võtsin ma su ees laualt tolmu ja tõstsin hetkeks üles selle peal olnud klouni, et ka tema alt pühkida. Seejärel oli sinu kord tolmulappi valitseda ja ka sina tõstsid klouni, sest olid just näinud mind seda tegemas. Küll aga ei saanud sa vist veel päris hästi aru, milleks seda vaja oli.

Sa lased aina rohkem ja kauemaks tugedest lahti.

Sa mängid vapralt päev läbi issiga ja alles siis, kui ma koju jõuan, läheb sul kiireks minu sülle ja tisside juurde saamisega. Ma olen õppinud enne töölt lahkumist seal pissil käima, sest kodus sa mulle selleks aega anda ei raatsi. Sinu maksimum on see, kui ma saan saapad ja mantli ära pandud. Siis sa tuled mulle juba järgi nutuga. Usu, mina igatsen sind ka!

Täna hommikul üllatasid sa meid täiesti iseseisvalt diivani peale ronimisega ja premeerisid end mu kosmeetikakotis tuuseldamisega. Enam ei saa me sind üksi elutuppa jätta, sest lilled ei ela seda üle.

Ja täna õhtul... tegid sa iseseisvalt järjest 4-5 sammu. Su issi seda kahjuks ei näinud, aga me usume, et ju sa varsti teed neid rohkemgi. Ehk hakad sa Kuubal kõndima!?

Uhked emme ja issi - armastusega

Suur sünnipäev

Triibu saigi üheseks. Mõne jaoks see ehk ei ole midagi erilist, aga kui sul pole kunagi varem sünnipäeva olnud, siis on ikka eriline päev küll. Samas, see päev ei kujunenud üldse selliseks, nagu ma olin vaimusilmas ette näinud. Mitte, et mul oleks olnud väga konkreetne visioon, aga see polnud kohe kindlasti selline nagu tegelikkuses olema sai. Samas ehk oligi sellevõrra huvitavam ja erilisem. Kahju, et Triibu seda ise arvatavasti ei mäleta. Muidu saaks tema enda arvamust küsida.

Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.

Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.

Ka see variant poleks olnud okei, kui  ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.

Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.

Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.

Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.

Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.

Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.

Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.

Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.

Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.

Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.

Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.

Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...

Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.

Kirjad Kahele Triibule 34

Mu kallis,

Ma ei tea, kaua ma veel sulle sellises formaadis kirjutan, aga sinu kasvamist ja ajas muutumist kavatsen ma kindlasti edaspidigi jäädvustada.

Mõne tunni pärast saad sa üheaastaseks. Samal ajal aasta tagasi olime me juba sünnitustoas ja oli selge, et nüüd sa siis tuledki. Ja sa tulid ja jäid ning võlusid meid ära.

Sa oled nii armas - nii hingelt kui välimuselt. Sinu naeratused koos silmade kissitamisega on maailma armsamad ja ära ei ütle ma ka sinu märgadest musidest.

Viimasel ajal oled sa hakanud püsti seistes asjadest vahel lahti laskma - nii viivuks, aga siiski ja sa oled balleti stiilis kükkide maailmameister. Ma võin su kus iganes maha asetada ja sa lihtsalt kükitad, kuni tunned end taas turvaliselt.

Vanaaastaõhtut tähistasid sa taas uue hambaga ning täna tuli tema paariline. Kiiresti on saanud kahest viis ja nüüd me alles näeme, mida sa suudad. Juba praegu haukad sa suuri ampse me võileibadest ning oled sama suur tacode fänn nagu meie.

Sulle meeldib nüüd teha suuga matsutamisliigutusi ja meil kõigil on nii naljakas. Lisaks oled sa täielik DJ oma uute muusikariistadega. Sul on täiesti selge, milline nupp mängib kõige pikemaid lugusid.

Viimasel nädalal, mil sa oled ainult issiga kodus olnud, olete te selgelt lähedasemaks muutunud. Nüüd küsid sa ka minu sülest tema sülle ning otsid teda mööda kodu taga. Ma ei tea, kas ma olen rohkem rõõmus või kade. Vist mõlemat. Samas ma ju tean, et see ei muuda kuidagi seda, mis sinu ja minu vahel on. Ööd veedad sa nüüd pea püsivalt üht või teistpidi minu küljes olles ja see on armas, kuigi vahel jäävad mu jäsemed nii kangeks, aga no kuidas ma saaksin su peale pahane olla selle eest, et ma sulle nii kallis olen!? Ei saa ega olegi.

Samas sa oled ikka paras pätu ka ja mulle see isegi meeldib. Ma aga ei ole kindel, mida teised sellest arvavad või kas me nüüd olemegi need vabakasvatuse vanemad, keda teised põlgavad. Loodetavasti siiski mitte, aga me tahame pakkuda sulle turvalist keskkonda, kus sa saad ise üsna vabalt asju avastada. Ka siis, kui see tähendab väikeseid tülisid ja müksamisi.

Sa oled nüüd õppinud kasse sabast sikutama ja patsutad neid kirglikult - kirglikumalt, kui neile meeldiks, aga õnneks sulle teeb jätkuvalt nalja, kui Eros sind hoiatavalt näksab, sest ma ei suuda seda alati ära hoida nagu ka kõiki su kukkumisi, kahjuks. Siis aga kallistame ja musitame ja räägime asjad läbi, kuni tuju taas parem saab.

Ma ei taha öelda, et sina oledki maailma armsaim laps, aga sa kohe kindlasti oled meie lemmik. Olen püüdnud siin leida sulle sünnipäevakingitust, mis seda hästi väljendaks ning jääks mälestuseks, aga eks sa kunagi anna teada, kas meil õnnestus millegagi märgi pihta tabada.

Armastusega,
Emme