Panen kirja veidi meie reisimuljeid, aga seekordne postitus tuleb vist tavapärasest informatiivsem ja palju pikem, sest kui ma ise otsisin enne reisi infot selle kohta, kuidas seal riigis beebiga reisimine võiks käia ja kui lihtne või keeruline olla, siis isegi ingliskeelses ei olnud eriti infot. Nüüd on mul oma kogemus ja ehk on sellest kellelegi teisele kasu.
Meie plaan oli võtta aastase rõõmurulliga, kes samas vihkab autosõitu, ette kahenädalane Kuuba reis, kus nii kohale kui ka tagasi tulemiseks tuli teha kolm lendu, mis võtsid aega pluss-miinus 20 tundi. Otsustasime püsida tuntud turistimarsruudil, aga käia vaid Havannast ida pool ja mitte hakata pendeldama mõlemale poole, et külastada ka populaarset Vinales'i, sest lugesin hoiatusi, et teed on seal kehvad ja sõitmine võtab aega. Lisaks on rendiautod väga kallid ja kuna me plaanisime pikemaid otsi teha vaid korra iga paari päeva tagant, siis eriti mõttetud. Kuubas pidi aga olema veel ka selline reegel, et kui juhtuma peaks inimohvritega õnnetus, siis venib puhkus kohe palju pikemaks - kuni aastapikkuseks, sest enne koju ei saa, kui kohtuveskid on jõudnud kõik läbi närida. No ja kes tahaks riskida võõral maal vanglas ootamisega!? Niisiis meie valisime bussid ja taksod, aga sellest hiljem.
Meie kahenädalane veebruarikuine reis kulges marsruudil Stockholm-Amsterdam-Panama-Havanna-Trinidad-Playa Giron-Varadero-Havanna-Panama-Pariis-Stockholm. Lendasime ilma puhkepeatusteta.
Broneerisime ette ära kõik majutuskohad, ajasime juba Rootsis korda, turistikaardid (viisad), ostsime reisikäru, mis ei ajanud pangakontot lõhki ja sääsevõrgu, sest lugesin, et ühes me plaanijärgses sihtkohas on palju moskiitosid.
Natuke närveerisin ka. Ega lapsel ei löö sünnipäevaks saadud vaktsiinide kõrvalnähud just reisi ajal välja? Kuidas reageeritakse kuuetunnisele ajavahele ja 22-tunnisele reisile kolme lennukiga, aga selle osas pakkusin, et toriseb rohkem elukaaslane. Kas meid peedistatakse kaua keset ööd Havanna lennujaamas, nagu olin kuulnud, et võib juhtuda? Eriti, kui on selline situatsioon nagu mul, et elukohariik erineb kodakondsuse riigist. Püüdsin isegi Rootsi kodakondsust sepärast taodelda, aga ootan seda siiani edasi ilma igasuguste vahepealsete update'ideta. Kuidas muuta kohapealsed auto- ja bussisõidud beebile võimalikult turvaliseks, oli üks mu suuremaid muresid. Olin taaskord lugenud, et seal on isegi turvavöödega kehvasti. Lisaks ei julgenud lasta lennujaama pagasipostel oma hälli retsida. Vaatasin küll valmis häid kasutatud toole ainult reisi jaoks, aga lõpuks ei hakanud ostma ja vedama veel ühte rasket asja teades, et seda üsna tihti kuhugi nagunii kinnitada ei ole.
Kust leida kvaliteetset beebitoitu jms oli veel üks mu küsimusi. Õnneks Triibu sööbki juba parema meelega meie toitu, nii et me võtsime kaasa vaid käputäie püreesid peamiselt sinnalendude üleelamiseks. Etteruttavalt võin öelda, et aeg-ajalt nägime poodides beebipüreerid, aga siis äpselt ühte sorti korraga ja kes teab mis koostisega. Käisin neist kaarega mööda.
Ootusi meil sellele reisile eriti ei olnud. Väga palju ette ei googeldanud ka, et mida täpselt kus kindlasti tegema ja nägema peaksin. Tahtsin lihtsalt seda väga teistsuguse ühiskonnakorraldusega riiki kogeda. Olen aastaid mõelnud, et tahan külastada Kuubat enne, kui see väga palju muutuda jõuab, aga nüüd on mul selle mõtte pärast häbi, sest teised peavad ju elama neis tingimustes iga päev. Meie jaoks aga on see vaid ajutine seiklus. Muutused on kohalike jaoks positiivsed. Igatahes põhimõtteliselt teise maailma otsa minek tundus nii teistsugune ja põnev aga seega veidi hirmutav ka.
Muideks, vahetult enne meie reisi oli sealkandis ookeanis korralik maavärin ja Kuuba sai tsunaamihoiatuse, mis pani küll hetkeks me reisiplaanid veidi kahtluse alla, aga õnneks ei saanud tõeks. Küll aga räsis Kuubat paar aastat tagasi kõvasti orkaan Irma, nagu kohapeal teada saime.
Meie reis algas hästi vara - hommikul kella kuuese lennuga. Minul aga ei tulnud sellele eelneval ööl tunde und, nii et võtsin pika teekonna ette üsna magamata seisus. Postel oli õnneks parem uni.
Mis me kaasa võtsime? Lapsele igaks päevaks body ja poole vähem pükse. Sest rohkem lihtsalt ei leidnud mugavaid. Lootsin, ta väga ei rokasta ega leki kusagilt, sest pesemisvõimalustele me väga ei panustanud sel reisil. Lisaks paar pidžaamat ja pusa, ports sokke, paar mütsi, uv riided ja ujumismähkmed. Käputäis mänguasju. Valikusse jäid sensoorne raamat, üks auto, kõristi, baby banana, vedamisloom, kaks näpunukku ja üksteise sisse käivad topsid. Iseendale võtsime poole vähem asju. Lisaks soovitatud vetsupaber igaks juhuks, snorgeldusvarustuse, asendamatu Flyclicki ja uue käru, nagu te juba teate.
Tagant järele tean, et mõni body oleks võinud ka vähem olla, aga üldiselt oli hea, et oli varuks. Kohapealt oli üsna keeruline leida meie lapse suuruses riideid. Lapse lemmikuteks osutusid aga vaid üksteise sisse käivad topsikud ja nt veepudelid. WC-paber oli ka hea soovitus. Meist jäi küll enamik sellest Kuubale maha - kasutamata kujul - aga oli kohti, kus muud paberit lihtsalt ei olnud.
Kõige suuremaks küsimuseks said mähkmed. Kodus oleme me viimased 11 kuud eranditult riidest mähkmeid kasutanud. Eestis käies ka. Kuuba pesemisvõimalusi - eriti ringi reisides - ei teadnud ja sealset poevalikut ei usaldanud. Seega raske südamega ostsime kaasa kolm pakki Liberosid. Teised emmed, kuidas te seda haisu talute? Mul oli juba reisile eelneval ööl praegu raske, et teine haises kaisus.
Tagant järele olen taas meie valikuga rahul. Väga turistikates kohtades küll müüdi mingeid mähkmeid, aga olin kuulnud, et need pole nii head, kui meil kodus. Lisaks pidasid ühekordsed jalas pikemalt vastu kui riidekad, kordagi lekkimata ja see muutis igasugused pikad sõidud palju mugavamaks. Kodus aga kasutame juba riidekaid edasi, sest siinsetes tingimustes ei ole ka hullu veidi tihemini vahetada või lekete tagajärgi koristada. Meil üle jäänud riidekad sai omale hotelli basseinipoiss, kellel kodus kuu vanem preili ja ta oli väga õnnelik me pakkumise üle.
Esimese lennu elasime ilusasti üle. Triibu küll jorises juba enne õhku tõusmist, aga polnudki tegelikult hullu sel lennul. Lennuki võikud maitsesid ka. Ainult turvavööd ei meeldi talle.
Kui jõudsime Panamasse, oli kodus kel jubal palju, aga meil siiani kiiskas päike näkku. 11-tunnine lend Oliveriga oli puhas rõõm. Sõi, suhtles naabritega, pani miljon korda veepudelile korki peale. Mängisime sudokut ja solitaire'i. Jalutasime ringi vaid paar korda.
Lõpuks jõudsime kohale umbes südaööks ja Eesti aja järgi siis hommikuks, ise üsna magamata ja laps ka vähese unega. Kuuba nagu Indiagi tundub olevat kontrastide maa. Huvitavaid asju hakkas juba lennujaamas juhtuma. Nt WC-s ootasid meid ees peened sensoritega seadmed ja suur paberihoidik, aga ei lehtegi paberit. Olles oma asjad siiski aetud saanud, oli ukse taha tekkinud järjekord paberinutse käes hoidvatest naistest. Süsteem oli üsna samasugune nagu Riia bussijaamas veel viis aastat tagasi. Üks tädi jagab paberit vastavalt ette tellimisele ja küsib münte abi eest kraani käima jooksutamisel.
Teine naljakas koht oli passikontroll, kus paluti magaval beebil otse kaamerasse vaadata. Õnneks sobis lõpuks ikka niisama talle otsa vaatamine ka.
Muidu tundus tore. Päike paistis. Inimesed olid sõbralikud. Rääkisime kehakeeles ja üksikute Hispaania sõnadega, mis oli alguses küll väga keeruline, sest rootsi keel trügis kogu aeg vahele ja mu hispaania keel oli nii roostes.
Liikudes ajas tagasi, siis otsustasime Kuubal ööbida suures osas riikliku loaga kodumajutustes. Nii näeb rohkem kohalikku elu ja ega need hotellid ka siin eriti paremad pole. Peaasi, et toas konditsioneer ja riigi õnnistus on. Muidu võib ootamatult palmi alla tõstetud saada.
Meie esimene ööbimiskoht oli väga äge. Ainult pidime kogu kraami pidevalt mööda kõrgeid kitsaid treppe neljandale korrusele tassima. Tasuks oli me imeline ookeani, kindluse ja vanalinna vaade ning täiesti ok tuba. Puhas ja ruumikas. Oma vannituba koos sooja vee ja korraliku survega. Välja arvatud siis, kui vesi paagist otsa saab. Internet käis ka vaid korraks külas.
Kodumajutused pakuvad tihti soovi korral ka süüa. Meie hommikusöök oli täitsa okei. Igale maksjale suur puuviljataldrik, sai ja praemunad. Triibu sai ka kõhu täis.
Meie esimese päeva plaan oli niisiis leida transport ja tutvuda Havanna vanalinnaga, kus ka ise ööbisime. Seda soovitan küll soojalt. Öö hind ehk veidi kallim, aga transpordilt säästab raha ja eriti beebiga aega. Linnas nägime turistimassi vaid paaril tänaval. Mujal oli rahulik, välja arvatud igasugused sisseviskajad ja sigarimüüjad. Elukaaslane vastas viimastele iga kord, et vaid Triibu suitsetab ning läksime sõpradena lahku.
Kuubalased armastavad palavalt beebisid. Või vähemalt meie rõõmsameelset linalakka, kes ristiti jogurtibeebiks. Kõik tahaksid temaga jutustada, teda paitada jne. Lasen Triibul ise oma piirid seada. Restoranides lõbutavad ettekandjad ja kelnerid rõõmuga teda või on see pigem vastupidi. Vist mõlemat. Igatahes siis saavad lapsevanemad ka ise süüa.
Triibu sööb ka. Kõike, mida meiegi. Erandiks magus, alkohol ja väga vürtsikad asjad. Kaasa toodud beebibüreed olid juba peaaegu otsas nagunii.
Üllatavalt raskeks osutus toidupoodide leidmine ja isegi vee ostmine. Esimesel päeval ei õnnestunudki. Teisel päeval õppisin neid paremini tuvastama. Ka kõige suuremad poed on ilma reklaamsiltideta nõukalikult tühjad asutused. Siinsest seltskonnast vist vähesed mäletavad, aga tühjadest lettidest kuulnud vast ikka olete.
Enamik poode on nii elutoa suurused. Seal on täiesti tühju lette ja teisi, kus mõned kauasäilivad asjad reas.
Lõpuks leidsime ka ühe suure poe, kus oli isegi lihatooteid - suure leti peal kolm kunstiliselt paigutatud viilutatud singi pakki ja chorizo vorstid metallpurgis. Ma ei suutnud tuvastada, kust saadakse muna, leiva- või piimatooteid. Juurikaid-puuvilju ka poest ei leia naljalt. Kui joppab, leiad suvaliselt tänavalt käru pealt selliseid asju müüva tüübi ja lased end õnnelikult pügada, et laps banaani saaks. Muide, sibulamüüjad olid seal omaette kärudega ja neid nägin rohkem kui midagi muud.
Esimesse päeva mahtus ka hop on, hop off bussisõit. Tegime terve tiiru jutti ja nägime rohkem, kui muidu jõudnuks. Triibu sai samal ajal süles magada, kui oli enne teinud veidi mu süles akrobaatikat igati ilma turvavarustuseta.
Havannas on hästi palju ilusaid sammastega maju, aga ka väga palju lagunenut. Ka vanalinn ei olnud erandiks. Seda ümbritseva merevaatega promenaadi, Maleconi, ääreski on loodus hooneid armutult purenud. Seekord olla süüdlaseks orkaan Irma. Ometi elatakse ka seal akendeta majades edasi oma igapäevast elu. Muide, me esimene päev oli nii tuuline, et vastu kallast peksid väga mitme meetri kõrgused ookeanilained. Vaatepilt oli vapustav, aga ujuma seal ei kipu
Suure osa oma kahest päevast Havannas veetsimegi vanalinnas jalutades. Uus Beemoo reisikäru on end igati ära tasunud. Ma nimelt ei tahtnud maksta neeru hinda kiidetud Yoyo eest ja leidsin hoopis ühe mõistlikuma hinnaga isendi, mis küll ei mahu käsipagasisse, aga on suure kaarvarju, korralike rataste ja täislamavasse panemise võimalusega. Need olid minu jaoks olulisemad. Ja ma ei kahetse me valikut. See sõidab ilusasti ka kõige auklikumatel teedel, kus kõnnitee iga saja meetri tagant üles kaevatud on või lihtsalt käru laiust ära ei mahuta. Samas liiklust ei ole linnas palju ja vanu autosid on tõesti igal pool. Isegi meile tuttavaid Ladasid.
Meie esimese päeva missioon oli organiseerida endale transport Trinidadi. Valikus olid turistidele suunatud Viazul bussid, aga Viazuliga asjaajamine on nii segane. Nende pileteid saab ka netist ette osta, aga ainult teatud aja ette ja väikeses koguses. Meie soovitud reisikuupäevast hüppasid nad üldse üle ja emaili teel suhtlemisest abi ei olnud. Niisiis olimegi kohapeal viimasel hetkel teadmatuses, kuidas edasi liigume. Takso variant on ka, aga see on kas jõhkralt kallis - 250+ eurot - või tuleb taksot võõrastega jagada. Meile sobis ka see viimane variant ja me kodumajutuse peremees lubas proovida meile leida ühe sellise, aga läks hoopis kodust ära. Me ei tahtnud tervet päeva kulutada tema järele ootamisele. Oletasin, et ju on kõik korras, aga õhtul selgus, et nüüd peame palvetama, et siiski bussile kohad saame, sest tema meile ja me suurtele kohvritele transporti ei leidnud. No tore.
Teise päeva hommikut alustasime seega taas stressiga, et kuidas me siis Trinidadi saame. Võtsime takso bussijaama, kus elukaaslane seisis pool tundi erinevates sabades, sest milleks meile korralik märgistus. Et siis avastada, et bussipiletite ostmiseks on passe vaja ja neid muidugi meil kaasas ei olnud. 250 cuci eratakso eest ei tundunudki enam nii kohutav. Meie linna takso juhil aga hakkas vist meist kahju ja ta leidis ise meile selle shared taxi - collectivo, nagu seda siin kutsutakse. Lisaks saime veidi kauem magada ja need tulevad ööbimispaika järele. Hinnavahet ka bussiga eriti ei olnud. Takso on nagu pirukaauto ja mikrobussi ristsugutis, ainult et väga vana. Sellegipoolest on seal telekas, mis küll hetkel ei töötanud ja laes led tuled. Meie suured kohvrid olid usu ja peene nööriga katusele paigutatud, aga jõudsid ka kohale.
Ma enne ei rääkinud, aga me teise päeva linnatakso oli sama vana kui mu elukaaslase vanaema - 92aastane, nii et neile mõlemale võib mõned kulumisjäljed andeks anda. Nt sel lahtisel roosal iludusel vajus üks uks aeg-ajalt pärani lahti. Mis siis veel tutvavarustusest rääkida. Aga soe tuul ja päike nägu paitamas olid päris mõnusad. Oliver jäi taas süles magama ja mina nägin välja nagu vana joodik oma uue punase ninaga. Naised, olge targemad ja kreemitage end isegi, kui te ei tea, et kohe lahtise autoga pikema sõidu ette võtate.
See uhke suksu viis meid peale bussijaama veel Fusterlandia nimelisesse kohta. Googeldage. See on nagu austusavaldus Gaudile. Terve kvartali jagu mosaiiki.
Nipp Kuuba reisi planeerijatele: jätke Havanna jaoks endale rohkem kui kaks päeva. Me planeerisime küll kolme, aga kuna linnadevaheline transport liigub siin enamasti hommikuti, siis meil jäi aega natuke väheks, et saaks linnale pihta ja lõõgastuda.
Sõit Trinidadi võttis üle nelja tunni, aga Triibu oli vapper. Esimesed kaks tundi magas, teised kaks andis endast parima, et kaasreisijate tähelepanu võita ja võitis ka. Tal on uus komme oma jalg kellegi suunas välja sirutada, et siis teda kõdistataks.
Vahepeal ei olnud meil paar päeva mingit internetti, mis tegi elu veidi keerulisemaks, aga polnud ka väga hullu. Trinidadis on üksikud kohad, kus on wifi. Mitte tasuta, vaid enne ostetud tund aega kehtiva kaardi alusel. Olin sellest varem ka kuulnud, et tuleb vaadata ringi, kus avalikus kohas paljud ninapidi telefonis istuvad. Et seal järelikult on internet.Korraga saab osta kuni kolm kaarti. Kaardi paroolidega logid sisse ja aeg hakkab jooksma. Nüüd tean, et tihti on majutuskohtades sama lugu ja ju oli ka meie esimeses peatumispaigas, aga me ei saanud omanikuga üksteisest aru. Esialgu ta vist jagas meiega oma internetti ja pärast me mõtlesime, et ta internet on taas katki, aga kui me oleksime teadnud, et tuleb osta netikaart ja kust seda osta, siis oleksime saanud oma kaardiga ise wifisse logida. See võõrustaja aga ei suutnud meile seda ingliskeeles selgeks teha ega väga proovinud ka.
Trinidad ise meeldis meile väga algusest peale. Kuidagi mõnusam vibe on seal kui suurlinnas. Sobib paremini puhkuseks beebiga. Kui Havanna kesklinn on neljakordseid lagunenud hooneid tihedalt täis pikitud, siis Trinidad on ühekordsete värviliste ja palju paremas korras hoonete linn. Siin pidi ka kõige rohkem vanu autosid olema, aga mina nägin Havannas neid kõvasti rohkem. Lisaks rõõmsamale arhitektuurile on siin heas mõttes kapitalistlikum suhtumine. Nägin kohe mitmeid puuvilja ja lihapoode. Supermarket oli ka, aga üsna tühi siiski. Leidsime isegi beebiasjade poe ja ostsime mälestuseks suht suvalised lühkarid Triibule. Samas vaid paari kvartali kaugusel kesklinnast leidsime ka suured majad ja hobused-kanad nende taga.
Kui toidupoed on lagedad, siis turistipoed kraami otsast otsani täis. Kahjuks suveniire süüa ei saa.
Arvan, et suurt rolli meie meeldiva kogemuse juures mängis meie sealne kodumajutus ja selle pererahvas. Meie mõnus pesa oli omaette sissepääsuga otse sisehoovist, kus saime julgelt käru hoida ja Triibu sai roomata. Silma pidi tal siiski peal hoidma, sest seal on trepid, mis talle hetkel hullult meeldivad. Treppidest ronima pidime aga vaid siis, kui katuseterrassile minna tahtsime. Seal serveeritakse soovi korral õhtusööki ja on ka odav kokteilibaar. Muide, see on vist ainus riik, kus kookose eest võidakse kolm raha röövida, aga rummi lisamine tõstab hinda vaid neljani.
Pererahvas tutvustas meile kohe, kust mida leida seal linnas. Lisaks olid pidevalt kohapeal olemas tasuta puuviljad, mida Triibu ise võtmas käis ning külmkapp täidetud hea ja paremaga viisakate hindadega. Isegi raha saai omanikuga ausa kursiga vahetada. Ta korraldas veel meile taksosid, hoidis Triibut, kui me sõime vms ja pakkus meile mõistlikke ekskursioone. Nii mõnus, et ei tahtnudki lahkuda. Kui keegi Trinidadi minemas on, siis soovitan öömaja Trinidad la bella.
Esimesel päeval jalutasime linnas ja saime esimest korda tõeliselt head sööki - meie öömaja omaniku suguaste restoranis. Polnudki scam. Linn on pisike ja rahulik. Teed tõeliseks proovikiviks kärule. No kõige jõhkramad munakivikad, mida suudate ette kujutada. Käru aga oli jätkuvalt vapper. Ise tahtnuks vahepeal ropendada.
Ühel päeval aga käisime rannas. Elus esimest korda veetsin terve aja varju all, aga päikese keeramisega põlesid ikka jalad ära, kui Triibu mu rinnal magas. Tema eest kanname õnneks paremini hoolt, ärge muretsege. Triibu oli pikas uv-kostüümis ja nautis päeva. Sai ju liivast kive ja konisid korjata ning suhu toppida. Emme on tal aeglase reaktsiooniga ja konivarud olid lõputud. Vesi oli ilusam - sinine kariibi meri - aga lained hirmutasid. Ka liiva piiril istudes tuli vahel vett näkku. Põnevam oli kaldal linde piiluda ja jälitada. Tore oli ka kaasa võetud topsikutega mängida ja lamamistoolil turnida. Meie saime veidi kordamööda snorgeldada. Ette jäid aga vaid üksikud läbipaistvad kalad. Meie lootused olid ühe teise koha peal. Tahaks ju uut varustust proovida.
Õhtupoole käisime taas linnas bussijaamaga tutvumas ja söömas. Triibu otsustas maksku mis maksab sõbruneda restorani bändiga ja flirtis pikalt tänuliku publiku - prantsuse penskarite turistigrupiga. Tal on mingi uus komme naeru kõvasti välja pressima hakata, kuni kõik teised ka naerma hakkavad. Las lõbutseb. Seda ju ei hakka ära ka keelama.
Mänguasjadest, mille kaasa võtsime, on enim kasutust leidnud üksteise sisse käivad topsikud. Neid saab ka nt voodi taha visata, et emme-issi ka end veidi liigutaks ja need taas ära tooks. Kaasas on veel üks närimismänguasi, aga muud pole väga vaja läinud. Kohalik kraam ja meie asjad on huvitavamad. Nt sai ta otse puu alt ühe naturaalse kõristi. Lisaks päästame pidevalt erinevaid mitte meile kuuluvaid pulte.
Wc-dest veel: on kohti, kus küsitakse ca euro ja vastu saad juba ees ootava kellegi teise pissi, ei mingit vett ega paberit. Mõnes kohas toimetati ämbritega ning polnudki võimalik ise enda järelt koristada. Ühes kohas käis seal töötav tädi lausa pärast külastust korraks potinuppu kohale panemas ja vett me eest laskmas. Muul ajal oli nupp aknalaual. Samas mingid lambikohad üllatavad paberiga - küll õhukese ja augulise aga pehmega. Kindlam on Euroopast oma paber kaasa võtta.
Viimaseks Trinidadi päevaks olime broneerinud jeebi safari mägedesse kohviistandusega tutvuma, koske vaatama ja tiiki ujuma. Ka matk kuulus asja juurde. Kartsime veidi, kuidas see beebiga olema saab, aga oli täitsa okei. Matk oli vaid kolm kilomeetrit ning kõhukotiga täiesti tehtav. Kohvi serveeriti siin sidruni ja meega ning kõrvale pähklivõi snäkki. Ja ujumine oli super. Meie jeep aga oli mingi suht suvaline neljaveoline takso.
Kui Trinidad jäi seljataha, siis järgmiseks ootas ees pisike koht nimega Playa Giron, mis on tuntud sukeldumise ja snorgeldamise poolest. Saime veel lahkused oma hostilt kingitusi ja nad jäävad vist Triibut väga igatsema. Gironis on väga vähe autosid ja palju tööhobuseid veel. Saime kohe ka jalgratta taksodega sõita. Veetsimegi oma päeva rannas lõõgastudes, kuigi snorgeldamisega õnne eriti polnud. Muide, seal on üks suur hotellikompleks rannas, kuhu pääseb sisse ca 15 euro eest ja ees ootab buffee lõuna ning valliga piiratud lapsesõbralik rannariba, aga minu meelest oli see betoonvall nii kole. Liikusime hoopis kõrval asuvasse avalikku Playa Coco randa, mis oli imeilus ja kuulduste järgi puhtam ka. Seal aga pidi olema mõtet ka snorgeldada, kuigi meil vist ei vedanud ja kuhugi kaugemale kaljusele alale ka ei hakanud beebiga ronima.
Mulle sobivad kõik kohad, kus on värsket kookost saada. Siin tuli oma aiast tasuta. Lisaks oli meie majutuskoht ka mingit sorti loomade varjupaik ja nende aias vudisid ringi väga sotsiaalsed kilpkonnad, kes tahtsid pidevalt mu jalgevahelt läbi pugeda. Valisime sellise koha, et lapsel oleks tore ka siis, kui meie ühepäevase külastuse ajal juhuslikult kole ilm peaks olema. Reaalsuses aga kupeldas me broneeritud koha peremees meid oma naabritele. Ei tea, kas tal olid toad otsas vms, aga teda nägime me vaid hetkeks pärast saabumist ja veidi enne lahkumist. Asemele saime me aga väga nunnu koha ja veel armsama pererahva - kõige kodusema kodumajutuse üldse. Jääme igatsema oma igakülgset poputamist Playa Gironis. Triibu leidis sealt omale uued vanavanemad.
Meie järgmine sihtkoht oli kõige turistikam koht üldse - rannalinn Varadero. Veetsime seal esimesed päevad taas ilma internetita, sest ei viitsinud lihtsalt kusagil päikese käes praadida neti pärast. Põrkasime seal aga kohe eraldatud rannas kokku suurema seltskonna teiste eestlastega. Nii jabur!
Varaderos on jälle imeilusad rannad ning suutsin kogemata valida meile öömaja kesklinna peatänavast väikese parkimisplatsi jagu eemale ja kvartali kaugusele rannast. Randa on seal muidugi palju. See ongi vaid üks paari kvartali laiune poolsaar, kus kogu üks külg on suvitajatele.
Liiv on seal mõnus ja kui kõige popimatest rannalõikudest veidi eemalduda, siis ka üsna puhas. Vesi sinisinine, aga lained olid karmid ja põhi hästi ebaühtlase kõrgusega. Iga samm oli üllatus. Mind ajas see närvi ja käisingi meie viie päeva jooksul seal vaid korra vees. Rannapuhkus missugune!
Varaderos aga oli ka palju hobukaarikutuure turistidele. Triibu hakkas aina rohkem hobustele osutama ning ühel päeval me siis tegie tiiru. Tema aga jäi loksumisega muidugi magama. Pärast sõitsime korra veel hobusega, aga seekord sellise rohkem massiveokiga, mis ka kogu me pagasi peale võttis ja ruumi jäi ülegi.
Varaderos müüakse nii rannas kui peatänaval kookoseid ja ananasse alkoga ja ilma. Pina coladad ananassi sees olid tõesti ägedad. Samas see oli ka ainus võimalus lapsele puuvilja osta, sest ühtegi muud puuvilja lähemal kui kõrvallinnas ei müüda - vähemalt me kaarikujuhi sõnul.
Samas siin Varaderos Kuuba parimad toidupoed. Leidsime isegi lapsele maitsestamata jogurtit ühest. On aga ka selliseid, kus on üks lett, üks riiul ja siis vähesed asjad seal peal hajutatult paigutatud. Peamiselt alko, mida on igas poes, ja konservid.
Poodidest veel: ühes poes on jogurtit, teises juustu, kolmandas vetsupaberit, neljandas lihakäntsakad peekoni nime all. Munadele oli Trinidadis suur eraldi pood. Lähim leivapood pidi Varaderos olemameist 11 kvartali kaugusel, aga meil vedas ja leidsime kodu lähedalt pitsarestost ka. Kümme minutit hiljem oli kõik läbi müüdud. Ma lõpuni ei õppinud Kuubal süüa ostma. Selline tunne, et kui midagi head näed, osta kohe ära, sest rohkem ei pruugi leida. Ahjaa. Leidsime lõpuks päris šokolaadi. Olime ka varem šokolaadipoode näinud, aga seal on olnud suvalised küpsised. Rariteetne kraam siin soojal maal. Lõpuks ostsime ka kohalikku Nutellat ja sõime seda leitud saiaga mitu päeva, kui nälg näpistas. Kohalike koolabrändidega saime ka sõpradeks, sest Cocat praktiliselt polnud.
Kuubal on igal pool kiiktoolid ning elu käib tänaval või tänavatasapinnal. Vabalt võid lahtistest ustest ja akendest kodudesse sisse piiluda.
Kohalikud kommertskeskused on suuresti vabaõhukeskused ja kohalike kogenemispunktid, kus on internet, söögikohad ja igasugust meelelahutust. Meile lähimas keskuses turiste eriti ei paistnudki, aga kohalikud mängisid seal paljajalu bowlingut, muusika möirgas ebatervislikult kõvasti ja kohal olid ka päevi näinud lõbustuspargi klassikud.
Viimasteks päevadeks kolisime kodumajutusest all inclusive kuurorti. Minu esimene kord. Tavaliselt ma väldin selliseid, sest igav, aga lapsega ja seiklusrikka reisi lõpetuseks on ikka kuradi mõnus. Me rõduvaade oli isegi reklaampiltidest parem imeilusa hotelli basseiniga sisehoovi ja taamal ookeanivaatega.
Hullasime terve päeva basseini ääres. Triibu paistis aga kogu ujumistundides õpitu ära unustanud olevat ja pröökas ka rahuliku lastebasseini peale. Ja seal olid aednikud, kelle käest kookoseid küsida.
Öösel tabas meid aga üllatusvihm - vannitoas. Unesegasena saime asjad kokku pakkida ja hotelli viimasesse ja vist kõige sitemasse tuppa kolida. Seal oli super niiske ja haises hallituse järgi. Ilusast ostetud vaatega toast ka enam ei haisugi. Hommikul suutis Triibu veel ühe klaasi peeneteks kildudeks korraldada ja rohkem laps põrandale ei saanud, sest olenemata lubadustest koristajat enne meeldetuletust ei saadetud ja siis ka nägin veel maas kilde. Viimased tunnid lubati meil siiski bussi basseini ääres oodata, Triibu sai uute fännidega hüvasti jätta ja asusime tagasiteele.
Me viimane kodu Havannas ei jäänud esimesele treppide poolest üldse alla, aga me olime tänulikud, et üldse sinna sisse saime. Jõudsime õhtul hilja ja meile antud aadressil ei paistnud ühtegi hoelli ega hosteli silti ning keegi ei reageerinud ka koputamisele. Palusime tänaval olnud ehituskuttidelt abi ja nemad helistasid broneeringul olnud kohalikule telefoninumbrile - meil endal oleks olnud röögatult kallis helistada. Igatahes, tundus, et telefon visati ära ja ehitusmehed tegid rahvusvahelist sümbolit, et see vastanu oli lollakas. Siis aga ilmus siiski keegu maja rõdule ja tuli viis meid hoopis ühe naaberhoone juurde. Ma ei tea, mis süsteem neil seal oli, aga saime oma toa kätte ja kustusime. Naljakas oli see, et suutsime nii esimese kui ka viimase öömaja samale tänavale broneerida.
Meie uhkes viimases toas olid viiemeetrised laed, aga ei ühtegi akent. Elasime üle ühe öö ka nii.
Teine katse Havannas meeldis meile kuidagi palju rohkem. Sattusime ilusamatesse kohtadesse. Soovitan seal suuresti vanalinna turistitänavate ja rannikul jalutamisega piirduda. Kõrvaltänavad on masendavad oma lagunenud ilusate vanade majadega.
Kuubalastel on igal pool puurilinnud. Meie Varadero esimese kodu kõrval oli lausa üks, kes vilistas catcallingu viisi. Tundsin end juba üsna ahistatuna :) Anyway, seal pidi olema mingi umbes selline reegel, et vabu linde puuri pista ei tohi. Kui tahad koju lindu, pead ta ise üles kasvatama. Ja nii nad siis ongi igal pool väikeste puuridega.
Süüa soovitan Havannas La Farmacia nimelises restoranis. Kui suurem osa Kuuba söögist on kehv itaalia köök, siis see oli üks pärlitest. Teiseks soovituseks on Trinidadis Trinidad 500. Ülejäänutesse tagasi ei läheks.
Kuuba ei ole just väga odav riik. Kohalikud teenivad küll väga väikeseid summasid, aga turistid maksavad nende kuupalga lõunasöögi eest. Eine kahele menüüst vabalt valitud pearoogade ja jookidega - vahet pole, kas alko või vaba - maksab ca 25-30 eurot. Iga vetsukülastus ka ca euro. Taksod alla 5 euro ei kunagi ka ühekilomeetrise sõidu puhul välja ei tule.
Lasime end ühel lahtisel vanal roosal Fordil lennujaama viia ja algas kodutee. Lennud möödusid ilusasti ja tagasitee oli ka veidi lühem. Esimesel Panama lennul oli meil hästi tore naabrineiu, kes Triibuga klappis - kes ei klapiks - ja me mängisime rõõmsasti terve aja.
Teine - kõige pikem - ehk öölend oli üsna ebameeldiv. Saime bloki esimese rea, kuhu saab need beebipesad kinnitada ja on palju jalaruumi, aga istmed piiretega ja vastikult kitsad. Ei leidnud kuidagi magamiseks mugavat asendit ja Triibu ei tahtnud seal pesas olla muidugi. Minul aga oli hirm, kui õnnestuski ta sinna magama saada, et ta ärkab vaikselt ja sajab sealt alla. Seega oli ta enamuse ööst mulle raskustekiks ja ma ise magasin vaid paar tundi. Teinekord olen targem ja pigem loobun pesast, et saada mugavamad toolid. Ahjaa, viimasel hetkel saime seal veel naabri ka, kuigi lennukis oli veel vabu kohti. Tüüp oli umbkeelne ja tegi kohe luba küsimata Triibust pilti, et sõbrale saata. Meie piiriks oli üks foto ja rohkem ta õnneks ei üritanud. Max ebamugav oli ikka seal tema valvsa pilgu all imetada.
Viimane lend oli osalt magamine. Ülejäänud aja pidin Triibut tegevuses hoidma, sest tema kannatus oli katkemas. Aga saime hakkama ja me beebi on siiski väga mõnus reisikaaslane.
Plaan oli, et beebi toitub reisil suuresti värskest kraamist - puu ja juurviljadest. Tegelikkuses ei olnud Kuubal vähemalt hetkel erilist valikut. Olid banaanid, papaiad, guavad, ananassid, vahel kurvameelsed arbuusid ja ühel korral leidsime ka pirne. Ise sõin ennast ananassiks. Kuuldavasti olla kuskil ka apelsine-mandariine, aga meie neid ei leidnud ja isegi apelsinimahla pähe - kui seda üldse oli - sai mingit magusat ja veega lahjendatud solki.
Hommikusöökideks oli alati mingi munaversioon, enamasti omlett, sai, imepisikesed juustukillud, vahel näpuotsatäis kurki või üsna õnnetuid tomateid. Ainus, mida neil oli rohkem kui siinpool sood, oli kakao. Seda oli kohe mitu-mitu marki poodides.
Juurikatest oli kõige levinum roheline paprika, mis minusugusele paprikavihkajale isegi maitses mitmes koosluses. Lisaks pea alati oad ja riis, mingi kartuli magusam sugulane ja sibul. Uhkes hotellis oli ka porgandi- ja mingit lehtsalatit.
Triibu sõi vahelduva eduga kõike seda ning veidi meie lihasid sinna kõrvale. Leidsime ka kaerahelbeid, et hommikul putru teha, aga need ei keenudki ühtlaseks massiks. Alla läksid samas ikkagi üsna edukalt. Suures osas elasime ka soojalde singi-juustu saiade peal kõik kolm ja need olid täitsa maitsvad samas, kui vahel sai mingit roosa looma vorsti, mille sisu jääbki mõistatuseks vist. Seega, kui keegi plaanib ka Kuuba reisi ja loodab eksootilise köögi peale, siis küsige oma vanematelt järgi, kui eksootiline elu nõuka ajal ikka oli ja võtke parem kaasa see, mille järele kindlasti igatsema hakkate.
Head ja halvad valikud me pagasis:
Parim abimees oli kärukonks, mille otsa kotte riputada ja oma koormat kergendada
Mul oli ka hea meel, et võtsime kodust kaasa kõik ihukeemia k.a päiksekreemid, mida nägime müügil vaid kõige turistikamas piirkonnas ühes poes. Kuna me sinna sattusime alles reisi lõpupoole, siis muidu oleksid küll kurvad lood olnud.
Kandelina/kott - aitas vajadusel matkata, last ohjata ja magama saada, autosõitudel teda veidi turvata, ise käsi puhata. Ma tõesti ei saaks olla suurem meie oma fänn.
Wetbagid - hoidsid toitu, mähkmeid, märgi ujukaid ja mida kõike veel vaja.
Vetsupaber - enamasti siiski sai väikse törtsu kaasa avalikes kohtades, aga kindel olla ei saanud ja juurde ka öömajas keegi ei toonud. Sooja maa reisi juurde kuuluvad aga tihti ka kõhuhädad.
Mõttetud olid pidžaamad, mida läks vaja alles viimastel öödel niiskes hotellitoas. Kolm neljast tulid kandmata tagasi.
Pusad/kampsunid - polnud kunagi nii külm, et lapsel pikkade varrukatega bodyst ei piisanuks
Sääsevõrk ja tõrjed - lugesin enne, et valmistuda teatud piirkondades moskiitodeks, aga nägime üksikuid ja sõid nad vaid mind.
Lapse lusikad - ta ei tundnud puudust, aga ise vahel kasutasime, kui muud polnud võtta.
Veelkord vetsujutte. Kui Kuuba on ka üks neist maadest, kus vetsupotti midagi visata ei tohi - ka mitte tualettpaberit - ja prügikasti keegi samas tühjendama ei kiirusta, siis võite ette kujutada, kui tore oli last pidevalt taga ajada, et ta vetsu sobrama ei läheks. Ja siis tagasiteel sattus meile eriti moodne lennuk, kus olid vastupidised sildid, et paberit palun mitte WCs prügikasti visata. Ajas ikka muigama küll ja nii hea on taas kodus meie normaalsuses olla.
Majutusest: leidsin kusagilt soovituse broneerida cubaaccommodation.com'i kaudu. Alguses seda proovisin ka. See on leht nagu need broneeringusaidid ikka, ainult, et osa protsesse käib tagataustal teistmoodi, kui arvata võiks ja kliendile paistab. Kui suudate end tihti korduma kippuva ja väheinformatiivse tekstiga suuresti hispaaniakeelsetest kuulutustest läbi närida ja piltide järgi midagi sobivat välja valida, siis valitud tuba kaob küll ära valikutest nagu broneering oleks tehtud, aga reaalsuses siis alles vahendusfirma võtab koha omanikuga ühendust, et kontrollida toa saadavust. Seega võite igaks juhuks arvestada, et võib minna paar katset ja paar päeva. Ka deposiit peaks käima lihtsasti krediitkaardi maksega, aga vähemalt ajal, mil meie broneerisime, see süsteem tegelikult ei töötanud ja saadeti vist arve, kui õigesti mäletan. Samas, kokkuvõttes tundub see olevat kõige suurema valikuga ja üsna odav variant.
Alternatiivideks on AirBnB ja suured hotellisaidid. Kasutasime nii esimest kui ka hotels.com'i, aga jälgisime, et külalistemajad oleksid nimega casa particular ehk siis riiklikult aktsepteeritud asutused vähemalt enda jutu järgi. Hotels.com'i kaudu broneeritud hostel oli aga ikka röögatult kallis võrreldes samal tänaval asunud teise meie külalistemajaga.
Infot saab ette piiratud koguses igast keskkonnast ja ilma igasuguse hispaania keele oskuseta võib Kuuba üsna keeruline olla. Nad reklaamivad ka igasuguseid asju, mis meie jaoks nii elementaarsed või kummalisedki võivad olla nagu telekas jne. Reaalsuses on kasu konditsioneerist ja külmkapist. Liftist või wifist pole mõtet unistada ja ka päevast päeva turiste võõrustavad kohalikud ei pruugi sõnagi inglise keelt osata. Osad said seal Google Translate'iga hakkama, aga suhtlus on oluliselt sujuvam, kui oskad vähemalt numbreid, tead sõnu nagu hommiku- ja õhtusöök, kana, kala ja liha, magama, kus on... WC, pood, internet.
Meie reisist on nüüd möödas täpselt nädal ja me maadleme jätkuvalt lennuväsimusega. Nimelt meie elu puhkuse ajal kujunes selliseks, et enamasti läksime kõik koos magama ja ärkasime ka kõik koos. Kuuba ajatsooniga kohanesime me kõik üllatavalt ruttu, aga nüüd on olukord teine ja ei aita see, et tänu meie magamisharjumuste muutusele, oli meie - täiskasvanute - jaoks ajavahe vaid ca kolm tundi, aga Triibu jaoks, kes läks tavapärasest ajast veidi hiljem seal magama, see isegi kuni kaheksa tundi ja nüüd talle meeldibki südaöö paiku paar tundi üleval istuda. Lodoetavasti enam mitte kauaks.
Meie plaan oli võtta aastase rõõmurulliga, kes samas vihkab autosõitu, ette kahenädalane Kuuba reis, kus nii kohale kui ka tagasi tulemiseks tuli teha kolm lendu, mis võtsid aega pluss-miinus 20 tundi. Otsustasime püsida tuntud turistimarsruudil, aga käia vaid Havannast ida pool ja mitte hakata pendeldama mõlemale poole, et külastada ka populaarset Vinales'i, sest lugesin hoiatusi, et teed on seal kehvad ja sõitmine võtab aega. Lisaks on rendiautod väga kallid ja kuna me plaanisime pikemaid otsi teha vaid korra iga paari päeva tagant, siis eriti mõttetud. Kuubas pidi aga olema veel ka selline reegel, et kui juhtuma peaks inimohvritega õnnetus, siis venib puhkus kohe palju pikemaks - kuni aastapikkuseks, sest enne koju ei saa, kui kohtuveskid on jõudnud kõik läbi närida. No ja kes tahaks riskida võõral maal vanglas ootamisega!? Niisiis meie valisime bussid ja taksod, aga sellest hiljem.
Meie kahenädalane veebruarikuine reis kulges marsruudil Stockholm-Amsterdam-Panama-Havanna-Trinidad-Playa Giron-Varadero-Havanna-Panama-Pariis-Stockholm. Lendasime ilma puhkepeatusteta.
Broneerisime ette ära kõik majutuskohad, ajasime juba Rootsis korda, turistikaardid (viisad), ostsime reisikäru, mis ei ajanud pangakontot lõhki ja sääsevõrgu, sest lugesin, et ühes me plaanijärgses sihtkohas on palju moskiitosid.
Natuke närveerisin ka. Ega lapsel ei löö sünnipäevaks saadud vaktsiinide kõrvalnähud just reisi ajal välja? Kuidas reageeritakse kuuetunnisele ajavahele ja 22-tunnisele reisile kolme lennukiga, aga selle osas pakkusin, et toriseb rohkem elukaaslane. Kas meid peedistatakse kaua keset ööd Havanna lennujaamas, nagu olin kuulnud, et võib juhtuda? Eriti, kui on selline situatsioon nagu mul, et elukohariik erineb kodakondsuse riigist. Püüdsin isegi Rootsi kodakondsust sepärast taodelda, aga ootan seda siiani edasi ilma igasuguste vahepealsete update'ideta. Kuidas muuta kohapealsed auto- ja bussisõidud beebile võimalikult turvaliseks, oli üks mu suuremaid muresid. Olin taaskord lugenud, et seal on isegi turvavöödega kehvasti. Lisaks ei julgenud lasta lennujaama pagasipostel oma hälli retsida. Vaatasin küll valmis häid kasutatud toole ainult reisi jaoks, aga lõpuks ei hakanud ostma ja vedama veel ühte rasket asja teades, et seda üsna tihti kuhugi nagunii kinnitada ei ole.
Kust leida kvaliteetset beebitoitu jms oli veel üks mu küsimusi. Õnneks Triibu sööbki juba parema meelega meie toitu, nii et me võtsime kaasa vaid käputäie püreesid peamiselt sinnalendude üleelamiseks. Etteruttavalt võin öelda, et aeg-ajalt nägime poodides beebipüreerid, aga siis äpselt ühte sorti korraga ja kes teab mis koostisega. Käisin neist kaarega mööda.
Ootusi meil sellele reisile eriti ei olnud. Väga palju ette ei googeldanud ka, et mida täpselt kus kindlasti tegema ja nägema peaksin. Tahtsin lihtsalt seda väga teistsuguse ühiskonnakorraldusega riiki kogeda. Olen aastaid mõelnud, et tahan külastada Kuubat enne, kui see väga palju muutuda jõuab, aga nüüd on mul selle mõtte pärast häbi, sest teised peavad ju elama neis tingimustes iga päev. Meie jaoks aga on see vaid ajutine seiklus. Muutused on kohalike jaoks positiivsed. Igatahes põhimõtteliselt teise maailma otsa minek tundus nii teistsugune ja põnev aga seega veidi hirmutav ka.
Muideks, vahetult enne meie reisi oli sealkandis ookeanis korralik maavärin ja Kuuba sai tsunaamihoiatuse, mis pani küll hetkeks me reisiplaanid veidi kahtluse alla, aga õnneks ei saanud tõeks. Küll aga räsis Kuubat paar aastat tagasi kõvasti orkaan Irma, nagu kohapeal teada saime.
Meie reis algas hästi vara - hommikul kella kuuese lennuga. Minul aga ei tulnud sellele eelneval ööl tunde und, nii et võtsin pika teekonna ette üsna magamata seisus. Postel oli õnneks parem uni.
Mis me kaasa võtsime? Lapsele igaks päevaks body ja poole vähem pükse. Sest rohkem lihtsalt ei leidnud mugavaid. Lootsin, ta väga ei rokasta ega leki kusagilt, sest pesemisvõimalustele me väga ei panustanud sel reisil. Lisaks paar pidžaamat ja pusa, ports sokke, paar mütsi, uv riided ja ujumismähkmed. Käputäis mänguasju. Valikusse jäid sensoorne raamat, üks auto, kõristi, baby banana, vedamisloom, kaks näpunukku ja üksteise sisse käivad topsid. Iseendale võtsime poole vähem asju. Lisaks soovitatud vetsupaber igaks juhuks, snorgeldusvarustuse, asendamatu Flyclicki ja uue käru, nagu te juba teate.
Tagant järele tean, et mõni body oleks võinud ka vähem olla, aga üldiselt oli hea, et oli varuks. Kohapealt oli üsna keeruline leida meie lapse suuruses riideid. Lapse lemmikuteks osutusid aga vaid üksteise sisse käivad topsikud ja nt veepudelid. WC-paber oli ka hea soovitus. Meist jäi küll enamik sellest Kuubale maha - kasutamata kujul - aga oli kohti, kus muud paberit lihtsalt ei olnud.
Kõige suuremaks küsimuseks said mähkmed. Kodus oleme me viimased 11 kuud eranditult riidest mähkmeid kasutanud. Eestis käies ka. Kuuba pesemisvõimalusi - eriti ringi reisides - ei teadnud ja sealset poevalikut ei usaldanud. Seega raske südamega ostsime kaasa kolm pakki Liberosid. Teised emmed, kuidas te seda haisu talute? Mul oli juba reisile eelneval ööl praegu raske, et teine haises kaisus.
Tagant järele olen taas meie valikuga rahul. Väga turistikates kohtades küll müüdi mingeid mähkmeid, aga olin kuulnud, et need pole nii head, kui meil kodus. Lisaks pidasid ühekordsed jalas pikemalt vastu kui riidekad, kordagi lekkimata ja see muutis igasugused pikad sõidud palju mugavamaks. Kodus aga kasutame juba riidekaid edasi, sest siinsetes tingimustes ei ole ka hullu veidi tihemini vahetada või lekete tagajärgi koristada. Meil üle jäänud riidekad sai omale hotelli basseinipoiss, kellel kodus kuu vanem preili ja ta oli väga õnnelik me pakkumise üle.
Esimese lennu elasime ilusasti üle. Triibu küll jorises juba enne õhku tõusmist, aga polnudki tegelikult hullu sel lennul. Lennuki võikud maitsesid ka. Ainult turvavööd ei meeldi talle.
Kui jõudsime Panamasse, oli kodus kel jubal palju, aga meil siiani kiiskas päike näkku. 11-tunnine lend Oliveriga oli puhas rõõm. Sõi, suhtles naabritega, pani miljon korda veepudelile korki peale. Mängisime sudokut ja solitaire'i. Jalutasime ringi vaid paar korda.
Lõpuks jõudsime kohale umbes südaööks ja Eesti aja järgi siis hommikuks, ise üsna magamata ja laps ka vähese unega. Kuuba nagu Indiagi tundub olevat kontrastide maa. Huvitavaid asju hakkas juba lennujaamas juhtuma. Nt WC-s ootasid meid ees peened sensoritega seadmed ja suur paberihoidik, aga ei lehtegi paberit. Olles oma asjad siiski aetud saanud, oli ukse taha tekkinud järjekord paberinutse käes hoidvatest naistest. Süsteem oli üsna samasugune nagu Riia bussijaamas veel viis aastat tagasi. Üks tädi jagab paberit vastavalt ette tellimisele ja küsib münte abi eest kraani käima jooksutamisel.
Teine naljakas koht oli passikontroll, kus paluti magaval beebil otse kaamerasse vaadata. Õnneks sobis lõpuks ikka niisama talle otsa vaatamine ka.
Muidu tundus tore. Päike paistis. Inimesed olid sõbralikud. Rääkisime kehakeeles ja üksikute Hispaania sõnadega, mis oli alguses küll väga keeruline, sest rootsi keel trügis kogu aeg vahele ja mu hispaania keel oli nii roostes.
Liikudes ajas tagasi, siis otsustasime Kuubal ööbida suures osas riikliku loaga kodumajutustes. Nii näeb rohkem kohalikku elu ja ega need hotellid ka siin eriti paremad pole. Peaasi, et toas konditsioneer ja riigi õnnistus on. Muidu võib ootamatult palmi alla tõstetud saada.
Meie esimene ööbimiskoht oli väga äge. Ainult pidime kogu kraami pidevalt mööda kõrgeid kitsaid treppe neljandale korrusele tassima. Tasuks oli me imeline ookeani, kindluse ja vanalinna vaade ning täiesti ok tuba. Puhas ja ruumikas. Oma vannituba koos sooja vee ja korraliku survega. Välja arvatud siis, kui vesi paagist otsa saab. Internet käis ka vaid korraks külas.
Kodumajutused pakuvad tihti soovi korral ka süüa. Meie hommikusöök oli täitsa okei. Igale maksjale suur puuviljataldrik, sai ja praemunad. Triibu sai ka kõhu täis.
Meie esimese päeva plaan oli niisiis leida transport ja tutvuda Havanna vanalinnaga, kus ka ise ööbisime. Seda soovitan küll soojalt. Öö hind ehk veidi kallim, aga transpordilt säästab raha ja eriti beebiga aega. Linnas nägime turistimassi vaid paaril tänaval. Mujal oli rahulik, välja arvatud igasugused sisseviskajad ja sigarimüüjad. Elukaaslane vastas viimastele iga kord, et vaid Triibu suitsetab ning läksime sõpradena lahku.
Kuubalased armastavad palavalt beebisid. Või vähemalt meie rõõmsameelset linalakka, kes ristiti jogurtibeebiks. Kõik tahaksid temaga jutustada, teda paitada jne. Lasen Triibul ise oma piirid seada. Restoranides lõbutavad ettekandjad ja kelnerid rõõmuga teda või on see pigem vastupidi. Vist mõlemat. Igatahes siis saavad lapsevanemad ka ise süüa.
Triibu sööb ka. Kõike, mida meiegi. Erandiks magus, alkohol ja väga vürtsikad asjad. Kaasa toodud beebibüreed olid juba peaaegu otsas nagunii.
Üllatavalt raskeks osutus toidupoodide leidmine ja isegi vee ostmine. Esimesel päeval ei õnnestunudki. Teisel päeval õppisin neid paremini tuvastama. Ka kõige suuremad poed on ilma reklaamsiltideta nõukalikult tühjad asutused. Siinsest seltskonnast vist vähesed mäletavad, aga tühjadest lettidest kuulnud vast ikka olete.
Enamik poode on nii elutoa suurused. Seal on täiesti tühju lette ja teisi, kus mõned kauasäilivad asjad reas.
Lõpuks leidsime ka ühe suure poe, kus oli isegi lihatooteid - suure leti peal kolm kunstiliselt paigutatud viilutatud singi pakki ja chorizo vorstid metallpurgis. Ma ei suutnud tuvastada, kust saadakse muna, leiva- või piimatooteid. Juurikaid-puuvilju ka poest ei leia naljalt. Kui joppab, leiad suvaliselt tänavalt käru pealt selliseid asju müüva tüübi ja lased end õnnelikult pügada, et laps banaani saaks. Muide, sibulamüüjad olid seal omaette kärudega ja neid nägin rohkem kui midagi muud.
Esimesse päeva mahtus ka hop on, hop off bussisõit. Tegime terve tiiru jutti ja nägime rohkem, kui muidu jõudnuks. Triibu sai samal ajal süles magada, kui oli enne teinud veidi mu süles akrobaatikat igati ilma turvavarustuseta.
Havannas on hästi palju ilusaid sammastega maju, aga ka väga palju lagunenut. Ka vanalinn ei olnud erandiks. Seda ümbritseva merevaatega promenaadi, Maleconi, ääreski on loodus hooneid armutult purenud. Seekord olla süüdlaseks orkaan Irma. Ometi elatakse ka seal akendeta majades edasi oma igapäevast elu. Muide, me esimene päev oli nii tuuline, et vastu kallast peksid väga mitme meetri kõrgused ookeanilained. Vaatepilt oli vapustav, aga ujuma seal ei kipu
Suure osa oma kahest päevast Havannas veetsimegi vanalinnas jalutades. Uus Beemoo reisikäru on end igati ära tasunud. Ma nimelt ei tahtnud maksta neeru hinda kiidetud Yoyo eest ja leidsin hoopis ühe mõistlikuma hinnaga isendi, mis küll ei mahu käsipagasisse, aga on suure kaarvarju, korralike rataste ja täislamavasse panemise võimalusega. Need olid minu jaoks olulisemad. Ja ma ei kahetse me valikut. See sõidab ilusasti ka kõige auklikumatel teedel, kus kõnnitee iga saja meetri tagant üles kaevatud on või lihtsalt käru laiust ära ei mahuta. Samas liiklust ei ole linnas palju ja vanu autosid on tõesti igal pool. Isegi meile tuttavaid Ladasid.
Meie esimese päeva missioon oli organiseerida endale transport Trinidadi. Valikus olid turistidele suunatud Viazul bussid, aga Viazuliga asjaajamine on nii segane. Nende pileteid saab ka netist ette osta, aga ainult teatud aja ette ja väikeses koguses. Meie soovitud reisikuupäevast hüppasid nad üldse üle ja emaili teel suhtlemisest abi ei olnud. Niisiis olimegi kohapeal viimasel hetkel teadmatuses, kuidas edasi liigume. Takso variant on ka, aga see on kas jõhkralt kallis - 250+ eurot - või tuleb taksot võõrastega jagada. Meile sobis ka see viimane variant ja me kodumajutuse peremees lubas proovida meile leida ühe sellise, aga läks hoopis kodust ära. Me ei tahtnud tervet päeva kulutada tema järele ootamisele. Oletasin, et ju on kõik korras, aga õhtul selgus, et nüüd peame palvetama, et siiski bussile kohad saame, sest tema meile ja me suurtele kohvritele transporti ei leidnud. No tore.
Teise päeva hommikut alustasime seega taas stressiga, et kuidas me siis Trinidadi saame. Võtsime takso bussijaama, kus elukaaslane seisis pool tundi erinevates sabades, sest milleks meile korralik märgistus. Et siis avastada, et bussipiletite ostmiseks on passe vaja ja neid muidugi meil kaasas ei olnud. 250 cuci eratakso eest ei tundunudki enam nii kohutav. Meie linna takso juhil aga hakkas vist meist kahju ja ta leidis ise meile selle shared taxi - collectivo, nagu seda siin kutsutakse. Lisaks saime veidi kauem magada ja need tulevad ööbimispaika järele. Hinnavahet ka bussiga eriti ei olnud. Takso on nagu pirukaauto ja mikrobussi ristsugutis, ainult et väga vana. Sellegipoolest on seal telekas, mis küll hetkel ei töötanud ja laes led tuled. Meie suured kohvrid olid usu ja peene nööriga katusele paigutatud, aga jõudsid ka kohale.
Ma enne ei rääkinud, aga me teise päeva linnatakso oli sama vana kui mu elukaaslase vanaema - 92aastane, nii et neile mõlemale võib mõned kulumisjäljed andeks anda. Nt sel lahtisel roosal iludusel vajus üks uks aeg-ajalt pärani lahti. Mis siis veel tutvavarustusest rääkida. Aga soe tuul ja päike nägu paitamas olid päris mõnusad. Oliver jäi taas süles magama ja mina nägin välja nagu vana joodik oma uue punase ninaga. Naised, olge targemad ja kreemitage end isegi, kui te ei tea, et kohe lahtise autoga pikema sõidu ette võtate.
See uhke suksu viis meid peale bussijaama veel Fusterlandia nimelisesse kohta. Googeldage. See on nagu austusavaldus Gaudile. Terve kvartali jagu mosaiiki.
Nipp Kuuba reisi planeerijatele: jätke Havanna jaoks endale rohkem kui kaks päeva. Me planeerisime küll kolme, aga kuna linnadevaheline transport liigub siin enamasti hommikuti, siis meil jäi aega natuke väheks, et saaks linnale pihta ja lõõgastuda.
Sõit Trinidadi võttis üle nelja tunni, aga Triibu oli vapper. Esimesed kaks tundi magas, teised kaks andis endast parima, et kaasreisijate tähelepanu võita ja võitis ka. Tal on uus komme oma jalg kellegi suunas välja sirutada, et siis teda kõdistataks.
Vahepeal ei olnud meil paar päeva mingit internetti, mis tegi elu veidi keerulisemaks, aga polnud ka väga hullu. Trinidadis on üksikud kohad, kus on wifi. Mitte tasuta, vaid enne ostetud tund aega kehtiva kaardi alusel. Olin sellest varem ka kuulnud, et tuleb vaadata ringi, kus avalikus kohas paljud ninapidi telefonis istuvad. Et seal järelikult on internet.Korraga saab osta kuni kolm kaarti. Kaardi paroolidega logid sisse ja aeg hakkab jooksma. Nüüd tean, et tihti on majutuskohtades sama lugu ja ju oli ka meie esimeses peatumispaigas, aga me ei saanud omanikuga üksteisest aru. Esialgu ta vist jagas meiega oma internetti ja pärast me mõtlesime, et ta internet on taas katki, aga kui me oleksime teadnud, et tuleb osta netikaart ja kust seda osta, siis oleksime saanud oma kaardiga ise wifisse logida. See võõrustaja aga ei suutnud meile seda ingliskeeles selgeks teha ega väga proovinud ka.
Trinidad ise meeldis meile väga algusest peale. Kuidagi mõnusam vibe on seal kui suurlinnas. Sobib paremini puhkuseks beebiga. Kui Havanna kesklinn on neljakordseid lagunenud hooneid tihedalt täis pikitud, siis Trinidad on ühekordsete värviliste ja palju paremas korras hoonete linn. Siin pidi ka kõige rohkem vanu autosid olema, aga mina nägin Havannas neid kõvasti rohkem. Lisaks rõõmsamale arhitektuurile on siin heas mõttes kapitalistlikum suhtumine. Nägin kohe mitmeid puuvilja ja lihapoode. Supermarket oli ka, aga üsna tühi siiski. Leidsime isegi beebiasjade poe ja ostsime mälestuseks suht suvalised lühkarid Triibule. Samas vaid paari kvartali kaugusel kesklinnast leidsime ka suured majad ja hobused-kanad nende taga.
Kui toidupoed on lagedad, siis turistipoed kraami otsast otsani täis. Kahjuks suveniire süüa ei saa.
Arvan, et suurt rolli meie meeldiva kogemuse juures mängis meie sealne kodumajutus ja selle pererahvas. Meie mõnus pesa oli omaette sissepääsuga otse sisehoovist, kus saime julgelt käru hoida ja Triibu sai roomata. Silma pidi tal siiski peal hoidma, sest seal on trepid, mis talle hetkel hullult meeldivad. Treppidest ronima pidime aga vaid siis, kui katuseterrassile minna tahtsime. Seal serveeritakse soovi korral õhtusööki ja on ka odav kokteilibaar. Muide, see on vist ainus riik, kus kookose eest võidakse kolm raha röövida, aga rummi lisamine tõstab hinda vaid neljani.
Pererahvas tutvustas meile kohe, kust mida leida seal linnas. Lisaks olid pidevalt kohapeal olemas tasuta puuviljad, mida Triibu ise võtmas käis ning külmkapp täidetud hea ja paremaga viisakate hindadega. Isegi raha saai omanikuga ausa kursiga vahetada. Ta korraldas veel meile taksosid, hoidis Triibut, kui me sõime vms ja pakkus meile mõistlikke ekskursioone. Nii mõnus, et ei tahtnudki lahkuda. Kui keegi Trinidadi minemas on, siis soovitan öömaja Trinidad la bella.
Esimesel päeval jalutasime linnas ja saime esimest korda tõeliselt head sööki - meie öömaja omaniku suguaste restoranis. Polnudki scam. Linn on pisike ja rahulik. Teed tõeliseks proovikiviks kärule. No kõige jõhkramad munakivikad, mida suudate ette kujutada. Käru aga oli jätkuvalt vapper. Ise tahtnuks vahepeal ropendada.
Ühel päeval aga käisime rannas. Elus esimest korda veetsin terve aja varju all, aga päikese keeramisega põlesid ikka jalad ära, kui Triibu mu rinnal magas. Tema eest kanname õnneks paremini hoolt, ärge muretsege. Triibu oli pikas uv-kostüümis ja nautis päeva. Sai ju liivast kive ja konisid korjata ning suhu toppida. Emme on tal aeglase reaktsiooniga ja konivarud olid lõputud. Vesi oli ilusam - sinine kariibi meri - aga lained hirmutasid. Ka liiva piiril istudes tuli vahel vett näkku. Põnevam oli kaldal linde piiluda ja jälitada. Tore oli ka kaasa võetud topsikutega mängida ja lamamistoolil turnida. Meie saime veidi kordamööda snorgeldada. Ette jäid aga vaid üksikud läbipaistvad kalad. Meie lootused olid ühe teise koha peal. Tahaks ju uut varustust proovida.
Õhtupoole käisime taas linnas bussijaamaga tutvumas ja söömas. Triibu otsustas maksku mis maksab sõbruneda restorani bändiga ja flirtis pikalt tänuliku publiku - prantsuse penskarite turistigrupiga. Tal on mingi uus komme naeru kõvasti välja pressima hakata, kuni kõik teised ka naerma hakkavad. Las lõbutseb. Seda ju ei hakka ära ka keelama.
Mänguasjadest, mille kaasa võtsime, on enim kasutust leidnud üksteise sisse käivad topsikud. Neid saab ka nt voodi taha visata, et emme-issi ka end veidi liigutaks ja need taas ära tooks. Kaasas on veel üks närimismänguasi, aga muud pole väga vaja läinud. Kohalik kraam ja meie asjad on huvitavamad. Nt sai ta otse puu alt ühe naturaalse kõristi. Lisaks päästame pidevalt erinevaid mitte meile kuuluvaid pulte.
Wc-dest veel: on kohti, kus küsitakse ca euro ja vastu saad juba ees ootava kellegi teise pissi, ei mingit vett ega paberit. Mõnes kohas toimetati ämbritega ning polnudki võimalik ise enda järelt koristada. Ühes kohas käis seal töötav tädi lausa pärast külastust korraks potinuppu kohale panemas ja vett me eest laskmas. Muul ajal oli nupp aknalaual. Samas mingid lambikohad üllatavad paberiga - küll õhukese ja augulise aga pehmega. Kindlam on Euroopast oma paber kaasa võtta.
Viimaseks Trinidadi päevaks olime broneerinud jeebi safari mägedesse kohviistandusega tutvuma, koske vaatama ja tiiki ujuma. Ka matk kuulus asja juurde. Kartsime veidi, kuidas see beebiga olema saab, aga oli täitsa okei. Matk oli vaid kolm kilomeetrit ning kõhukotiga täiesti tehtav. Kohvi serveeriti siin sidruni ja meega ning kõrvale pähklivõi snäkki. Ja ujumine oli super. Meie jeep aga oli mingi suht suvaline neljaveoline takso.
Kui Trinidad jäi seljataha, siis järgmiseks ootas ees pisike koht nimega Playa Giron, mis on tuntud sukeldumise ja snorgeldamise poolest. Saime veel lahkused oma hostilt kingitusi ja nad jäävad vist Triibut väga igatsema. Gironis on väga vähe autosid ja palju tööhobuseid veel. Saime kohe ka jalgratta taksodega sõita. Veetsimegi oma päeva rannas lõõgastudes, kuigi snorgeldamisega õnne eriti polnud. Muide, seal on üks suur hotellikompleks rannas, kuhu pääseb sisse ca 15 euro eest ja ees ootab buffee lõuna ning valliga piiratud lapsesõbralik rannariba, aga minu meelest oli see betoonvall nii kole. Liikusime hoopis kõrval asuvasse avalikku Playa Coco randa, mis oli imeilus ja kuulduste järgi puhtam ka. Seal aga pidi olema mõtet ka snorgeldada, kuigi meil vist ei vedanud ja kuhugi kaugemale kaljusele alale ka ei hakanud beebiga ronima.
Mulle sobivad kõik kohad, kus on värsket kookost saada. Siin tuli oma aiast tasuta. Lisaks oli meie majutuskoht ka mingit sorti loomade varjupaik ja nende aias vudisid ringi väga sotsiaalsed kilpkonnad, kes tahtsid pidevalt mu jalgevahelt läbi pugeda. Valisime sellise koha, et lapsel oleks tore ka siis, kui meie ühepäevase külastuse ajal juhuslikult kole ilm peaks olema. Reaalsuses aga kupeldas me broneeritud koha peremees meid oma naabritele. Ei tea, kas tal olid toad otsas vms, aga teda nägime me vaid hetkeks pärast saabumist ja veidi enne lahkumist. Asemele saime me aga väga nunnu koha ja veel armsama pererahva - kõige kodusema kodumajutuse üldse. Jääme igatsema oma igakülgset poputamist Playa Gironis. Triibu leidis sealt omale uued vanavanemad.
Meie järgmine sihtkoht oli kõige turistikam koht üldse - rannalinn Varadero. Veetsime seal esimesed päevad taas ilma internetita, sest ei viitsinud lihtsalt kusagil päikese käes praadida neti pärast. Põrkasime seal aga kohe eraldatud rannas kokku suurema seltskonna teiste eestlastega. Nii jabur!
Varaderos on jälle imeilusad rannad ning suutsin kogemata valida meile öömaja kesklinna peatänavast väikese parkimisplatsi jagu eemale ja kvartali kaugusele rannast. Randa on seal muidugi palju. See ongi vaid üks paari kvartali laiune poolsaar, kus kogu üks külg on suvitajatele.
Liiv on seal mõnus ja kui kõige popimatest rannalõikudest veidi eemalduda, siis ka üsna puhas. Vesi sinisinine, aga lained olid karmid ja põhi hästi ebaühtlase kõrgusega. Iga samm oli üllatus. Mind ajas see närvi ja käisingi meie viie päeva jooksul seal vaid korra vees. Rannapuhkus missugune!
Varaderos aga oli ka palju hobukaarikutuure turistidele. Triibu hakkas aina rohkem hobustele osutama ning ühel päeval me siis tegie tiiru. Tema aga jäi loksumisega muidugi magama. Pärast sõitsime korra veel hobusega, aga seekord sellise rohkem massiveokiga, mis ka kogu me pagasi peale võttis ja ruumi jäi ülegi.
Varaderos müüakse nii rannas kui peatänaval kookoseid ja ananasse alkoga ja ilma. Pina coladad ananassi sees olid tõesti ägedad. Samas see oli ka ainus võimalus lapsele puuvilja osta, sest ühtegi muud puuvilja lähemal kui kõrvallinnas ei müüda - vähemalt me kaarikujuhi sõnul.
Samas siin Varaderos Kuuba parimad toidupoed. Leidsime isegi lapsele maitsestamata jogurtit ühest. On aga ka selliseid, kus on üks lett, üks riiul ja siis vähesed asjad seal peal hajutatult paigutatud. Peamiselt alko, mida on igas poes, ja konservid.
Poodidest veel: ühes poes on jogurtit, teises juustu, kolmandas vetsupaberit, neljandas lihakäntsakad peekoni nime all. Munadele oli Trinidadis suur eraldi pood. Lähim leivapood pidi Varaderos olemameist 11 kvartali kaugusel, aga meil vedas ja leidsime kodu lähedalt pitsarestost ka. Kümme minutit hiljem oli kõik läbi müüdud. Ma lõpuni ei õppinud Kuubal süüa ostma. Selline tunne, et kui midagi head näed, osta kohe ära, sest rohkem ei pruugi leida. Ahjaa. Leidsime lõpuks päris šokolaadi. Olime ka varem šokolaadipoode näinud, aga seal on olnud suvalised küpsised. Rariteetne kraam siin soojal maal. Lõpuks ostsime ka kohalikku Nutellat ja sõime seda leitud saiaga mitu päeva, kui nälg näpistas. Kohalike koolabrändidega saime ka sõpradeks, sest Cocat praktiliselt polnud.
Kuubal on igal pool kiiktoolid ning elu käib tänaval või tänavatasapinnal. Vabalt võid lahtistest ustest ja akendest kodudesse sisse piiluda.
Kohalikud kommertskeskused on suuresti vabaõhukeskused ja kohalike kogenemispunktid, kus on internet, söögikohad ja igasugust meelelahutust. Meile lähimas keskuses turiste eriti ei paistnudki, aga kohalikud mängisid seal paljajalu bowlingut, muusika möirgas ebatervislikult kõvasti ja kohal olid ka päevi näinud lõbustuspargi klassikud.
Viimasteks päevadeks kolisime kodumajutusest all inclusive kuurorti. Minu esimene kord. Tavaliselt ma väldin selliseid, sest igav, aga lapsega ja seiklusrikka reisi lõpetuseks on ikka kuradi mõnus. Me rõduvaade oli isegi reklaampiltidest parem imeilusa hotelli basseiniga sisehoovi ja taamal ookeanivaatega.
Hullasime terve päeva basseini ääres. Triibu paistis aga kogu ujumistundides õpitu ära unustanud olevat ja pröökas ka rahuliku lastebasseini peale. Ja seal olid aednikud, kelle käest kookoseid küsida.
Öösel tabas meid aga üllatusvihm - vannitoas. Unesegasena saime asjad kokku pakkida ja hotelli viimasesse ja vist kõige sitemasse tuppa kolida. Seal oli super niiske ja haises hallituse järgi. Ilusast ostetud vaatega toast ka enam ei haisugi. Hommikul suutis Triibu veel ühe klaasi peeneteks kildudeks korraldada ja rohkem laps põrandale ei saanud, sest olenemata lubadustest koristajat enne meeldetuletust ei saadetud ja siis ka nägin veel maas kilde. Viimased tunnid lubati meil siiski bussi basseini ääres oodata, Triibu sai uute fännidega hüvasti jätta ja asusime tagasiteele.
Me viimane kodu Havannas ei jäänud esimesele treppide poolest üldse alla, aga me olime tänulikud, et üldse sinna sisse saime. Jõudsime õhtul hilja ja meile antud aadressil ei paistnud ühtegi hoelli ega hosteli silti ning keegi ei reageerinud ka koputamisele. Palusime tänaval olnud ehituskuttidelt abi ja nemad helistasid broneeringul olnud kohalikule telefoninumbrile - meil endal oleks olnud röögatult kallis helistada. Igatahes, tundus, et telefon visati ära ja ehitusmehed tegid rahvusvahelist sümbolit, et see vastanu oli lollakas. Siis aga ilmus siiski keegu maja rõdule ja tuli viis meid hoopis ühe naaberhoone juurde. Ma ei tea, mis süsteem neil seal oli, aga saime oma toa kätte ja kustusime. Naljakas oli see, et suutsime nii esimese kui ka viimase öömaja samale tänavale broneerida.
Meie uhkes viimases toas olid viiemeetrised laed, aga ei ühtegi akent. Elasime üle ühe öö ka nii.
Teine katse Havannas meeldis meile kuidagi palju rohkem. Sattusime ilusamatesse kohtadesse. Soovitan seal suuresti vanalinna turistitänavate ja rannikul jalutamisega piirduda. Kõrvaltänavad on masendavad oma lagunenud ilusate vanade majadega.
Kuubalastel on igal pool puurilinnud. Meie Varadero esimese kodu kõrval oli lausa üks, kes vilistas catcallingu viisi. Tundsin end juba üsna ahistatuna :) Anyway, seal pidi olema mingi umbes selline reegel, et vabu linde puuri pista ei tohi. Kui tahad koju lindu, pead ta ise üles kasvatama. Ja nii nad siis ongi igal pool väikeste puuridega.
Süüa soovitan Havannas La Farmacia nimelises restoranis. Kui suurem osa Kuuba söögist on kehv itaalia köök, siis see oli üks pärlitest. Teiseks soovituseks on Trinidadis Trinidad 500. Ülejäänutesse tagasi ei läheks.
Kuuba ei ole just väga odav riik. Kohalikud teenivad küll väga väikeseid summasid, aga turistid maksavad nende kuupalga lõunasöögi eest. Eine kahele menüüst vabalt valitud pearoogade ja jookidega - vahet pole, kas alko või vaba - maksab ca 25-30 eurot. Iga vetsukülastus ka ca euro. Taksod alla 5 euro ei kunagi ka ühekilomeetrise sõidu puhul välja ei tule.
Lasime end ühel lahtisel vanal roosal Fordil lennujaama viia ja algas kodutee. Lennud möödusid ilusasti ja tagasitee oli ka veidi lühem. Esimesel Panama lennul oli meil hästi tore naabrineiu, kes Triibuga klappis - kes ei klapiks - ja me mängisime rõõmsasti terve aja.
Teine - kõige pikem - ehk öölend oli üsna ebameeldiv. Saime bloki esimese rea, kuhu saab need beebipesad kinnitada ja on palju jalaruumi, aga istmed piiretega ja vastikult kitsad. Ei leidnud kuidagi magamiseks mugavat asendit ja Triibu ei tahtnud seal pesas olla muidugi. Minul aga oli hirm, kui õnnestuski ta sinna magama saada, et ta ärkab vaikselt ja sajab sealt alla. Seega oli ta enamuse ööst mulle raskustekiks ja ma ise magasin vaid paar tundi. Teinekord olen targem ja pigem loobun pesast, et saada mugavamad toolid. Ahjaa, viimasel hetkel saime seal veel naabri ka, kuigi lennukis oli veel vabu kohti. Tüüp oli umbkeelne ja tegi kohe luba küsimata Triibust pilti, et sõbrale saata. Meie piiriks oli üks foto ja rohkem ta õnneks ei üritanud. Max ebamugav oli ikka seal tema valvsa pilgu all imetada.
Viimane lend oli osalt magamine. Ülejäänud aja pidin Triibut tegevuses hoidma, sest tema kannatus oli katkemas. Aga saime hakkama ja me beebi on siiski väga mõnus reisikaaslane.
Plaan oli, et beebi toitub reisil suuresti värskest kraamist - puu ja juurviljadest. Tegelikkuses ei olnud Kuubal vähemalt hetkel erilist valikut. Olid banaanid, papaiad, guavad, ananassid, vahel kurvameelsed arbuusid ja ühel korral leidsime ka pirne. Ise sõin ennast ananassiks. Kuuldavasti olla kuskil ka apelsine-mandariine, aga meie neid ei leidnud ja isegi apelsinimahla pähe - kui seda üldse oli - sai mingit magusat ja veega lahjendatud solki.
Hommikusöökideks oli alati mingi munaversioon, enamasti omlett, sai, imepisikesed juustukillud, vahel näpuotsatäis kurki või üsna õnnetuid tomateid. Ainus, mida neil oli rohkem kui siinpool sood, oli kakao. Seda oli kohe mitu-mitu marki poodides.
Juurikatest oli kõige levinum roheline paprika, mis minusugusele paprikavihkajale isegi maitses mitmes koosluses. Lisaks pea alati oad ja riis, mingi kartuli magusam sugulane ja sibul. Uhkes hotellis oli ka porgandi- ja mingit lehtsalatit.
Triibu sõi vahelduva eduga kõike seda ning veidi meie lihasid sinna kõrvale. Leidsime ka kaerahelbeid, et hommikul putru teha, aga need ei keenudki ühtlaseks massiks. Alla läksid samas ikkagi üsna edukalt. Suures osas elasime ka soojalde singi-juustu saiade peal kõik kolm ja need olid täitsa maitsvad samas, kui vahel sai mingit roosa looma vorsti, mille sisu jääbki mõistatuseks vist. Seega, kui keegi plaanib ka Kuuba reisi ja loodab eksootilise köögi peale, siis küsige oma vanematelt järgi, kui eksootiline elu nõuka ajal ikka oli ja võtke parem kaasa see, mille järele kindlasti igatsema hakkate.
Head ja halvad valikud me pagasis:
Parim abimees oli kärukonks, mille otsa kotte riputada ja oma koormat kergendada
Mul oli ka hea meel, et võtsime kodust kaasa kõik ihukeemia k.a päiksekreemid, mida nägime müügil vaid kõige turistikamas piirkonnas ühes poes. Kuna me sinna sattusime alles reisi lõpupoole, siis muidu oleksid küll kurvad lood olnud.
Kandelina/kott - aitas vajadusel matkata, last ohjata ja magama saada, autosõitudel teda veidi turvata, ise käsi puhata. Ma tõesti ei saaks olla suurem meie oma fänn.
Wetbagid - hoidsid toitu, mähkmeid, märgi ujukaid ja mida kõike veel vaja.
Vetsupaber - enamasti siiski sai väikse törtsu kaasa avalikes kohtades, aga kindel olla ei saanud ja juurde ka öömajas keegi ei toonud. Sooja maa reisi juurde kuuluvad aga tihti ka kõhuhädad.
Mõttetud olid pidžaamad, mida läks vaja alles viimastel öödel niiskes hotellitoas. Kolm neljast tulid kandmata tagasi.
Pusad/kampsunid - polnud kunagi nii külm, et lapsel pikkade varrukatega bodyst ei piisanuks
Sääsevõrk ja tõrjed - lugesin enne, et valmistuda teatud piirkondades moskiitodeks, aga nägime üksikuid ja sõid nad vaid mind.
Lapse lusikad - ta ei tundnud puudust, aga ise vahel kasutasime, kui muud polnud võtta.
Veelkord vetsujutte. Kui Kuuba on ka üks neist maadest, kus vetsupotti midagi visata ei tohi - ka mitte tualettpaberit - ja prügikasti keegi samas tühjendama ei kiirusta, siis võite ette kujutada, kui tore oli last pidevalt taga ajada, et ta vetsu sobrama ei läheks. Ja siis tagasiteel sattus meile eriti moodne lennuk, kus olid vastupidised sildid, et paberit palun mitte WCs prügikasti visata. Ajas ikka muigama küll ja nii hea on taas kodus meie normaalsuses olla.
Majutusest: leidsin kusagilt soovituse broneerida cubaaccommodation.com'i kaudu. Alguses seda proovisin ka. See on leht nagu need broneeringusaidid ikka, ainult, et osa protsesse käib tagataustal teistmoodi, kui arvata võiks ja kliendile paistab. Kui suudate end tihti korduma kippuva ja väheinformatiivse tekstiga suuresti hispaaniakeelsetest kuulutustest läbi närida ja piltide järgi midagi sobivat välja valida, siis valitud tuba kaob küll ära valikutest nagu broneering oleks tehtud, aga reaalsuses siis alles vahendusfirma võtab koha omanikuga ühendust, et kontrollida toa saadavust. Seega võite igaks juhuks arvestada, et võib minna paar katset ja paar päeva. Ka deposiit peaks käima lihtsasti krediitkaardi maksega, aga vähemalt ajal, mil meie broneerisime, see süsteem tegelikult ei töötanud ja saadeti vist arve, kui õigesti mäletan. Samas, kokkuvõttes tundub see olevat kõige suurema valikuga ja üsna odav variant.
Alternatiivideks on AirBnB ja suured hotellisaidid. Kasutasime nii esimest kui ka hotels.com'i, aga jälgisime, et külalistemajad oleksid nimega casa particular ehk siis riiklikult aktsepteeritud asutused vähemalt enda jutu järgi. Hotels.com'i kaudu broneeritud hostel oli aga ikka röögatult kallis võrreldes samal tänaval asunud teise meie külalistemajaga.
Infot saab ette piiratud koguses igast keskkonnast ja ilma igasuguse hispaania keele oskuseta võib Kuuba üsna keeruline olla. Nad reklaamivad ka igasuguseid asju, mis meie jaoks nii elementaarsed või kummalisedki võivad olla nagu telekas jne. Reaalsuses on kasu konditsioneerist ja külmkapist. Liftist või wifist pole mõtet unistada ja ka päevast päeva turiste võõrustavad kohalikud ei pruugi sõnagi inglise keelt osata. Osad said seal Google Translate'iga hakkama, aga suhtlus on oluliselt sujuvam, kui oskad vähemalt numbreid, tead sõnu nagu hommiku- ja õhtusöök, kana, kala ja liha, magama, kus on... WC, pood, internet.
Meie reisist on nüüd möödas täpselt nädal ja me maadleme jätkuvalt lennuväsimusega. Nimelt meie elu puhkuse ajal kujunes selliseks, et enamasti läksime kõik koos magama ja ärkasime ka kõik koos. Kuuba ajatsooniga kohanesime me kõik üllatavalt ruttu, aga nüüd on olukord teine ja ei aita see, et tänu meie magamisharjumuste muutusele, oli meie - täiskasvanute - jaoks ajavahe vaid ca kolm tundi, aga Triibu jaoks, kes läks tavapärasest ajast veidi hiljem seal magama, see isegi kuni kaheksa tundi ja nüüd talle meeldibki südaöö paiku paar tundi üleval istuda. Lodoetavasti enam mitte kauaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar