Mu kallis,
Jälle on nii palju juhtunud.
Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.
Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.
Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.
Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.
Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.
Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.
Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.
Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.
Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.
Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.
Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.
Armastusega,
Emme
Jälle on nii palju juhtunud.
Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.
Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.
Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.
Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.
Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.
Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.
Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.
Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.
Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.
Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.
Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.
Armastusega,
Emme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar