Imelik on seda küll avalikult välja öelda, aga meie pere jaoks on see koroonaviiruse olukord hetkel üsna mõnus. Saame me ju kõik kauem kodus olla. Ärge saage valesti aru, mina olen kodust töötanud juba kolm nädalat kahe erandliku päevaga.
Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.
Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.
See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.
Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.
Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?
Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.
Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.
Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.
Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.
Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.
Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.
See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.
Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.
Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?
Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.
Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.
Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.
Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar