Tegelikult algas see juba ammu ja ma ei räägi siinkohal arendavate mänguasjade kokkuostmisest, mida ma ka nagunii teen. Meie tulevikuplaneerimine algas juba enne Triibu sündi ja reaalseteks tegudeks sai see siis, kui Triibu oli seitsmepäevane ja sai omale isikukoodi. Siis kohe pani Lemmik ta lasteaedade järjekorda, sest see oli esimene ja ka viimane aeg, et oleks lootust saada koht soovitud lasteaeda või vähemalt ühte viiest meie soosikust.
Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.
Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.
Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!
Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.
Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.
Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.
Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.
Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.
Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.
Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!
Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.
Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.
Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.
Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar