Räägi veel, et me hüüdnimesid ei kasuta, aga meie lapsest on saanud tõeline toalillede ja kasside hirm ja kui ta ühel õhtul magamamineku ajal mööda voodit, mängunuga hambus ringi rallis, siis ei saanud ma mitte piraatidele mõelda.
Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.
Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.
Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.
Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.
Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.
Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.
Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.
Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.
Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?
Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.
Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.
Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.
Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.
Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.
Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.
Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.
Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.
Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.
Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.
Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.
Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?
Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.
Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.
Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar