Et kõike algusest alustada, pean liikuma tagasi minu ja Lemmiku suhte neljanda aastapäevani. See on meil ainuke selline päev, mida me ka väikestviisi tähistame. Kui tavaliselt olen mina see, kes kingitusi teeb ja tema see, kes saab, siis sel aastal oli täpselt vastupidi ja mind isegi hoiatati ette mingite plaanide osas, mis võivad mulle meeldida või mitte ja et ehk ta hangib endale samasuguse. Lisaks broneeriti minu soovil sinna restorani laud, kust aasta tagasi meid ilma broneeringuta minema saadeti.
Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.
Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.
Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.
Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.
Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.
Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.
Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.
Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.
Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.
Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar