Tere, mu kallis!
Ma pole ammu kirjutanud. Ma tean. Ei teagi, miks. Sa said reedel juba kolmeaastaseks. See tundub veidi uskumatu. Sinu olemasolu üleüldse tundub mulle siiani vahel uskumatu. Et me sinu issiga koos meisterdasimegi ühe päris väikese inimese, aga nüüd oled sa juba üpris suur ega näe enam väljagi nagu beebi. Oled juba täitsa lapse kuju võtnud ja sinu käitumine ning jutt ka vastavad sellele.
Sinu sünnipäeva tähistamine pole küll läinud päris ootuspäraselt. Esimest korda sinu elus - ja minu omas ka - organiseerisime sulle sünnipäevapeo sõpradega ja mängutoas, sest tõenäoliselt igal aastal sul Eestis sellist võimalust ei ole ja tahtsime seda ära kasutada. Meie seltskond pidi nagunii olema tunduvalt väiksem, kui broneeritud mängutuba mahutab ja kutsest peoni jääva nädala jooksul kukkus veel veidi osalejaid erinevatel põhjustel ära. Mida ma aga ei osanud oodata, oli, et ma ise sinu sünnipäevale tulla ei saa, aga just nii läks ja viimasel hetkel pidin su tubli issi tanki panema, kes pidi kuus vanaema abiga kõik ise tegema tordi äratoomisest kogu söögikraami hankimise ja üleüldise peohaldamiseni, aga ega ma ei muretsenudki, et ta hakkama ei saa. Sinu issi pole mingi möku. Mina aga olin terve nädala mingi kõhutõvega maadelnud ja paranemise asemel muutus see taas ägedaks, mistõttu ei julgenud ma laste seltskonda tulla ja oleme ausad, mõte kuskil avalikus latritega kempsus kügelemisest ei tundunud ka just meeldiva väljavaatena. Sinul aga oli väga tore. Said möllata, kingitusi ja mu lapsepõlvearmastust - kohupiima-martsipani torti, mis oli sinu jaoks kaunistatud ralliautodega.
Ma arvasin, et sul saab seekord olema rohkem pidusid, kui ma jõuan hallata, aga elu lahendas selle ise mu eest ära. Lasteaias tähistamine jäi ära, sest meie reisijärgsed koronatesti vastused ei saabunud veel selleks ajaks ja kui nad saabusid, siis selgus, et ka sina said sünnipäevaks korona. Ja mitmed veel su peolt. Ma olen üsna kindel ka ilma testita, sest su issi test tuli positiivsena tagasi ja tal olid kerged sümptomid juba enne. Sina aga said veidi suurema lataka. Õnneks küll põhilöök oli päev pärast sünnipäeva, aga kuna me oleme terve nädala juba Rootsis isolatsioonis veetnud, siis ka pidu perega lükkus edasi ja sõprade jaoks ma polnud nagunii lisapidu planeerinud. Kutsusin vaid mõningaid lähemaid õigel päeval kooki sööma, aga pidin sellegi kutse tagasi võtma.
Su sünnipäev ise aga oli tore. Meil oli aega ja see oli täiesti stressivaba. Sina kergelt köhisid, aga see sind ei takistanud terve päeva uute mänguasjadega mängimast vaimustunult ja see ongi minu kui kingituse tegija suurim rõõm. Seekord tundus, et läks väga pihta. Kinkisime sulle mõned poe mängimise asjad, millest sa hetkel veel suuremat rõõmu tunda ei oska, kuigi ma ise vaimustun sellest, kui äge su uus scanneriga kassaaparaat on. Suuremad hitid aga on su kaks uut ja erinevat kuulirada või kuidas neid kutsudagi. Jah, kaks!!! Sest ma ei saanud võimaluse avenedes teist poodi jätta, aga nad on erinevad ja meeldivad sulle mõlemad. Üks ühildub duplotega ja te olete nüüdseks päevi issiga sellest erinevaid radu ehitanud ja muudkui palle veeretanud. Teine on puidust Montessori muusikaline mänguasi, kus klaaskuulid mööda erisuuruses puulehti alla tulevad ja see omakorda muusikat teeb. Ka su õele tundub see meeldivat, sest täna ta üllatas meid, kui oli end selleni nihverdanud ja järsku me kuulsimegi tuttavat kuulikukkumise muusikat. Kuidas ta küll oskas!? Igatahes, ma usun, et sellega saab ka su muusikutest onul ja tädil põnev olema, sest selle lehtede asukohti saab vahetada ja nii erinevaid lugusid luua. Kui olen küsinud, milline meie kingitustest sulle enim meeldib, siis osutad sa pigem viimase poole, aga muudkui ehitad teisega. Ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalavahetusel saame siiski meie Rootsi perega ka sinu sündimist tähistada. Kingisadu pole veel lõppenud, aga enam palju pole jäänud. Mu vaene-õnnelik jõulujärgne laps!
Milline sa aga ise kolmeaastaselt oled? Üllatavalt jutukas ja iga päevaga aina enam. Kasutad keeleliselt aina keerulisemaid konstruktsioone ja uusi sõnu muudkui tuleb. Viimasel ajal ka püüad ingliskeeles suhelda. Eesti ja rootsi keel on sul ammu üsna mugavalt kasutuses. Sa oled kange. Kohati kangem, kui meile meeldiks, aga üldplaanis ma usun, et see aitab sind elus edasi. Sa oled hästi füüsiline, kohati agressiivne. Lendab nii asju kui lööke. Kõvast häälest ma ei räägigi. Samas suudame me viimasel ajal sinult aeg-ajalt välja meelitada ka "ma armastan sind ka'sid" ja need panevad meid alati heldima. Niisamuti igasugused muud nunnud momendid. Eriti need, kui te õega ilusasti koos tegutsete. Sa talle näiteks raanatut näitad ja seletad või teda taas sülle küsid ja kallistad. Eelistad sa aga pigem tüdrukuid koleda kollihäälega taga ajada ja tihti, kui keegi kuskil nutab, siis algab selgitus sinu nimega. Kahjuks. Ma loodan, et see on mööduv faas ja kaob koos keelearenguga. Väga loodan.
Su mälu ja asjadest arusaamise määr üllatavad vahel meid. Issi proovis sulle täna seletada, et varsti me kolime ja sina lihtsalt andsid talle teada, et sa tead, et me varsti rohelisse majja kolime. Samuti teavitasid sa mind täna, et sina sõid ka mu tissist, kui sa väike olid. Aga nüüd oled sa suur. Kõik ju õige. Aga me pole sellest ammu rääkinud. Ka Eestis oli selge, et paljud asjad, inimesed ja kohad on sulle juba tuttavad. Sul on ju seal nüüd ka sõbrad, kellega te päriselt mängite ja üksteist igatsete, äratundmisest rääkimata. Sa kordad teatud asju, nagu, et see on meie Rootsi kodu, aga ma ei tea, kas see on kontrollimaks fakte või mida see täpsemalt tähendab. Päris kõiki mõtteid sa meile veel ei avalda, aga aina rohkem saame aru su sisemaailmast ja see on nii äge.
Sa ütled hetkel kõigele "ei", aga me ei kuula tihti, sest me teame, et sa pärast oled rahul. Näiteks õue mängima minemisega.
Sa oled üsna iseseisev ja seetõttu nautisin ma siin poolsüümekatega su kõrges palavikus olemist, sest sa tahtsid mu kaisus olla ja milline ema siis seda ei armastaks? Üks päev panid sa kui suur poiss ise omale aluspüksid jalga ja nüüd oleme me näinud juba mitmel korral, kuidas sa ise saad pusaluku kinni. Või kuidas sa lohutad õde, kui ta on kurb. Kuidas noomid Matut, et saad varsti ta peale taas pahaseks vist mingi mänguasja küsimata võtmise peale.
Sa oled üsna chill oma asjade jagamise osas, aga mitte õega. Õde võib vaevu enda asjugi puutuda enne, kui sa need ta käest ära kisud. Püüame ka seda rohelist kadedusekolli sinust välja juurida ja aitame leida diplomaatilisemaid lahendusi, aga siiani mitte väga edukalt.
Samas sa oled jätkuvalt meie särav poeg, kes lagistab naerda, on julge, ulakas ja edev. Sinuga ei ole kunagi igav ja mulle meeldib, et sa oled tugev isiksus. Kelle meie tegime. Eks me murrame piike vahel, aga tea, et me armastame sind tohutult.
Emme ja issi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar