Ma tean, ma tean. Siin on kaua vaikus olnud, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud siia kolimise ja koroona ja kõige muu pakilisema kõrvalt. Küsige mu nooremalt lapselt, kelle sünnipiltidenigi ma veel oma fotode revideerimisega pole jõudnud rääkimata millegi ilmutamisest ja seina panemisest, aga uude koju vanad pildid üles ei lähe. Seda olen juba otsustanud.
Põhiteemast aga, räägime täna fotograafidest. Alguse pilditeemale jätkuks :)
Millalgi vastu suve vist hakkasin mõtlema pulmafotodele - mis mulle üldse meeldiks, mis mitte ja kes midagi sellist teeb. Üsna kogemata jäi ette selline vist hobifotograaf, kellel nimeks Aleksey Morozov. Ehk kirjutan valesti. Lihtsalt nägin ta mingit tööd ja kui siis teised ka välja kaevasin, siis ahhetasin ja like'isin järjest ta pilte, sest seal oli nii palju ägedaid - põnevaid nurki ja taustu, värve, kontraste ja maagiat. Samas üsna tundmatu nimi. Igatahes, kirjutasin talle, et leppida kokku perepildistamine suveks. Pulmadest ma enne seda sessiooni ei rääkinud sõnagi. Küll aga mainisin sessiooni käigus. Seega ta teadis, et kui rahule jääme, siis kohtume veel suuremas ja tasuvamas variandis. Ta tundus hästi tore ja saime ka erinevast emakeelest hoolimata ilusasti suheldud. Lisaks oli ta imeline Triibuga. Lubas meie kahepoolesel isegi oma kaamerat hoida ja pilti teha paar korda. Ilm oli igav, hall ja märjapoolne, aga meil oli tore. Pildid ise tulid veidi hiljem kui lubatud, aga see on vist rohkem reegel kui erand Eestis millegipärast. Mulle meeldis veel, kui paindlik ta oli ka korrigeerimise osas. Saime valida suuremast kogusest piltidest oma lemmikud toimetamiseks ja kuna ma kunagi ei oska vaid ette antud numbriga piirduda, siis ta tegi meile mõned isegi rohkem ja hiljem redigeeris veel seda, mida palusin. Ta oli klooninud taustu jms, aga mõnes kohas ilmselgelt. Tööd rohkem kui vaid värvide kruttimine igatahes. Aga... aga... meie piltidel ei olnud mingit vau effekti. Olid mõned erilisemad kui teised ja me oleme ise ka tavalised inimesed, mitte täismeigi ja jmestusega modellimõõtu pruutpaarid. Midagi jäi nagu puudu. Kaalusin siiski temaga jätkamist, aga tal ei olnud üldse oma pulmade, mida ta on oma sõnul üle kümne aasta teinud, kohta netis ühtegi tervikalbumit ette näidata ja ta lubas selle ära korraldada teatud ajaks. See aeg aga tuli ja läks ja kui uurisin selle kokkuleppe kohta, siis ta vastas, et tal on hetkel liiga kiire. Minu jaoks tõmbas see vastus teemale joone alla ja ega ta ise ka rohkem välja ei ilmunud. Tema ilusaid pilte aga vaatan siiani vahel imetlusega.
Hakkasin uuesti otsima. Kaevasin hashtagides Instas ja heitsin muudkui kõrvale fotograafe - ka tuntuid ja meie pulmakorraldaja kandidaatide poolt soovitatuid. Ma leidsin tegelikult üsna kohe veel ühe imelise. Hiljem tabasin ära, et ta pildistas möödunud suvel ka ühe mu peretuttava Eesti-Skandinaavia pulmi, aga tol hetkel ma seda nime veel ei teadnud - tegelikult on ta oma ala rokkstaar. Tema nimi aga on skandinaavialik ja arvasin, et need tuttavad tõidki ta Eestisse kaasa. Aga ei! Ta on täitsa eesti poiss ja tema nimi on Valdus Rosenvald. Olen nüüd juba nii mitmelegi sõbrannale ja pereliikmele ta imelist portfooliot näidanud. Kahjuks aga selgus hästi ruttu, et meie valitud kuupäev on tal juba broneeritud kellelegi teisele, kes on pidu juba pandeemia pärast kaks korda edasi lükanud ja ta arvas, et enam seda küll ei juhtu. Minu süda murdus veidi, aga nii ma siis kaevasin ja muudkui heitsin kõrvale igasuguseid kahvatuid seepiakarva ja valge tossuse muljega tegijaid. Need aga tunduvad moes olevat. Mina tahtsin, kärtsu, mürtsu, maagiat. Lendlevat aga dramaatilist. Värve! Huvitavaid kaadreid. Midagi enamat kui tüüpilised grupipildid ja siis kingad, huulepulk, rippuv kleit. Kui te vaatate pulmafotosid, siis igal pool on need samad. Mitte, et ma neid üldse ei tahaks, aga ma soovin, et meie pildid räägiksid meie lugu ja samas paneksid ahhetama nii neid, kes osalevad kui ka neid, kes pulmas ei olnudki.
Lõpuks leidsin ma veel ühe fotograafi, kelle käekiri kõnetas. Saarlane nimega Valmar Voolaid. Nagu Valdurgi, tundus ta hästi tore, oli hea ja kiire suhtleja ja sõnapidaja. Leppisime temaga jõulude ajaks kokku proovipildistamise ja vaene mees sõitis kõige külmema ilmaga Saaremaalt meie juurde Tallinnasse. Mul olid sel päeval fotode jaoks ajastatud ka proovimeik ja soeng, sõbrannalt ja ta mehelt laenatud mantlid ja nende all pilte mitte kannatav kraam :) Külmast hoolimata aga tuli sealt väga ilusaid pilte - mõned kaadrid lastega, aga seekord õnnestus meil ka kahekesi piltidel olla. Pigem taas ei saanud ilusaid lastest - eriti üleväsinud ja külmunud beebist. Aga, pildid olid ilusad. Mõni küll selline, kus üks meist kummaline, aga ju siis paremaid ei olnud võtta. Meil oli küll kokkulepe, et ta saadab meile 1-2 pilti nädalaga, et saaksime oma pulma kodukale panna, aga sellest ta kinni ei pidanud. Samas saime kõik pildid umbes kahe nädalaga kätte ja see oli ju superkiire. Otsustasime lõplikult, et temast saab meie pulmafotograaf ja ta pidi meile mõne päeva pärast lepingu saatma, aga me vist mõlemad unustasime ära.
No ja siis nüüd - veebruaris - keset meie kolimismöllu, ootas mind ühel päeval mailboxis kiri. Valdurilt. Juhtus see, mida me kumbki ei uskunud juhtuvat. See pulm lükkus edasi. Ei olnud ju ka mina soovinud, et keegi peaks veel kolmandat korda oma tähtsa päeva edasi lükkama, aga kuna teistele meie kuupäev sobis ja mulle see number on alati sümpatiseerinud, siis olime ju Valdurist loobunud, aga mina mängisin ikka mõttega, et kas proovida ehk siis temaga kas või pulmajärgselt ilupilte teha vms. Tahtsin nii väga saada osa tema maagiast, aga polnud üldse kindel, et ta mingi sellise formaadiga nõus oleks. Nüüd aga see üks kiri lõi taas plaanid uppi. Meil oli ju juba fotograaf ja pealegi väga tore. Ma ei tahtnud ka jobu olla, kes ta nüüd üle parda viskab. Seega palusin väikest videotutvumist, et saaksime arutada lähemalt oma plaane Valduriga ja näha, kuidas tegelikult klapime. No ja klappisime! See ei teinud asju lihtsamaks. Arutasime siis kodus ja siis Lemmik üllatas mind, öeldes, et kogu selle mastaapse ürituse raames, mis sellest, kui peamegi mingit leppetrahvi maksma. Kui ma tahan Valdurit ja tunnen, et just tema on see kõige õigem valik, siis võtame tema. Ja siis nii me tegimegi. Tundus, et suutsime asjad ümber korraldada sõbralikus võtmes ja loodetavasti keegi pahaseks ei jää. Mina aga juba ootan, mida Valdur meist välja võlub. Loodetavasti siiski võlub. Ahjaa, trahvi ka ei saanud :)
