Räägitakse, et raseduse ja beebiga võib tekkida mäluga ajutisi probleeme. Ma ei täheldanud erilisi muutusi enda puhul, aga nüüd on küll mingi next level shit.
Nimelt viimase paari nädala jooksul olen ma lausa kaks korda poes vargil käinud. Saate aru jah? Kui tulevased tööandjad peaksid seda lugema, siis aitaks see raudselt kahe vahel olles minu kahjuks otsustada, aga panen ikka kirja, et hiljem saaksin näha, kas see on mingi kummaline ajutine faas või nii nüüd ongi.
Esiteks, ma olen hästi aus inimene. Ma ei vea naljalt isegi pastakaid töö juurest koju, rääkimata tahtlikust varastamisest ja nüüd siis kaks korda järjest.
Esimesel korral olin Kõhutantsijaga poes Lemmikule Valentinipäevaks kiiresti kingitust ostmas, aga enne seda jäi mulle ette üks üliarmas laste müts. Otsisin tegelikult rõduplätusid, mida saaks kiiresti jala otsa visata. Siiani olid meil vaid varbavaheplätud ja need sokkidega hästi ei tööta. Igatahes, leidsin pärast mõningast otsimist plätud ja maksin nende eest. Alles järgmises poes avastasin mõne aja pärast, et ma ju võtsin mütsi ka. Turvaväravad nagu ka ei piuksunud ja nüüd olin ma veidi närvis, sest ma olin kogemata varastanud ja lisaks harva käivast kodubussist maha jäämas. Eriti, kui pean uuesti sinna poodi jõudma. Aga siiski läksin ja maksin ja siis unustasin peaaegu selle kurja juure sinna maha.
Teisel korral aga olin sõbrannaga - kolleeg, kellega kogemata ühte majja oleme suutnud kolida - toidupoes. Vahetasime hiljuti kärusid ja kui eelmisel oli suur korv, kuhu lisaks lapsele mahub ka igasugust toidukraami, siis uuel kärul pole erilist hoiuruumi. Asjad vedelesid kus aga mahtus. Haarasin kiiruga üht-teist ja siis jooksin maksma. Alles kodu juures avastasin, et minu lihapallid kartulipudruga on ühes kärutaskus ja mitte mu poekotis. Seega tõenäosus, et nad kassast läbi lasti, on kaduvväike. Kodus aga leidsin veel ühe Kõhutatsija soojakoti põhja vajunud tuubitoidu. Selgelt ka varastatud kraam. Ega siis midagi. Tegin kodus varastatud asjadest pildi ja palusin Lemmikul töölt tulles poest läbi käia ja neile raha pakkuda. Karistuseks aga ei leia ma kusagilt Snickersit, mille ma ostsin ja mille eest üsna kindlalt maksin. Ehk ongi hea. Pole mul vaja nii palju patustada magusaga.
Niisiis kanaaju mis kanaaju. Ju on mälumaht kolimisega seoses nii täis, et isegi elementaarsed tegevused kannatavad. Hea, et ma eriti tihti roolis ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar