No kuidas teie siis kutsuksite päeva, kui lähete vahetama mingit autojuppi, mis tegelikult vajas vahetamist juba poolteist aastat tagasi autot ostes, aga keegi ei suvatsenud seni mainida. Vahetamata jätmine aga viib varem või hiljem raudselt mootori kokkujooksmiseni. Lisaks sellele õnnestus mul kokku põrgata oma eksi ja tema uue armastusega ühes kõige ebaloogilisematest kohtadest ja nagu sellest veel väheks jääks, sain ma teada, et ka pangaautomaadid jooksevad XP-l, sest automaat jooksis minu lähenemise peale nii kapitaalselt kokku, et ma ei saanud isegi oma kaarti tagasi. Aga kõigest järjekorras.
Mu kasuisa ütles mulle paar päeva tagasi nii muuseas, et mu autol on mingi hammasrihm, mida pole tõenäoliselt ammu vahetatud ja see tuleks ära teha, kui ma ei taha uut autot otsima hakata ja oma ajusid ära nikastada mõtlemisega, kust see raha tulema peaks. Nimelt, see junn pidi katki minema mingil hetkel ja selle tagajärjeks pidi olema mootori kokku jooksmine, mis omakorda viiks auto vanarauaks müümiseni, sest... mootoriremont ei ole mingi pirnivahetamine. Niisiis, saingi eilseks Melasisse aja ja nad pidid üht-teist muud ka kontrollima.
Andsin oma auto toredate onude käsutusse ja läksin ise Kadaka selverisse oma sääste hävitama aja parajaks tegemise sildi all. üllatavalt vähe läks aega, kuni ma ei leidnud sealt enam midagi ostetavat ja end poest välja vedasin. Enne veel põikasin toiduosakonnas läbi ja siis tuli mõte vaadata selle kandi odavate riiete poed üle. Ma polnud nendes nii ammu käinud ja kuigi ma leian sealt harva midagi maitsele vastavat ja suuruse poolest sobivat, otsustasin sisse astuda.
Ja mis siis juhtus? Mina jalutan mööda parkimisplatsi, suu pitsat täis, ja siis jäävad mu vaatevälja üks onu ja tema käest kinni hoidev oluliselt noorem ja lühem neiu. Algul mõtlesin, et lihtsalt väga veider paar, aga siis vaatas see "himur vanamees" mulle otsa ja tundis mu ära. Läks veel mingi murdosa sekundist, kuni tõdesin, et tegemist on mu oma eksi ja tema uue lapspruudiga. No mis te arvate, kuidas am end tundsin? Kas selline olukord saaks üldse mitte piinlik ja ebamugav olla?
Nad ja kumbki ei ela Tallinnas ja ei ole neil ka sinna eriti asja, aga just sel momendil olid nad otsustanud MINUGA SAMASSE POODI MINNA!!! Olen jah egoist, et nii ütlen. Nad olid selle mõtte ju selgelt enne mind valmis mõelnud, aga kammoon. Sõita Tallinnasse korraks just sinna odavate riiete poodi? Nagu mismõttes? Rääkisime vaid paar sõna juttu ja peale seda põrkasime vaid pidevalt kokku igal pool. Ma ei saanudki aru, kas neil või mul oli ebamugavam? Mina vähemalt üritasin suhelda.
Ja siis sai mu auto lõpuks valmis. Enne olin muidugi jõudnud oma pangaarve tühjaks teha. Läksin siis automaati kontrollima, kas kasuisa on juba auto jaoks raha üle kandnud - ei olnud - ja üritasin kaarti välja võtta, kui juhtus midagi kummalist, et masin suri välja. Ta ärkas muidugi kohe uuesti ellu, aga minu kaardist ei olnud enam haisugi. Ja muidugi sel õhtul, kui mina pean päriseks jälle Tartusse sõitma. Veider oli ka see, et automaat näitas mulle lõpuks silti Suletud ja kohe kui ma jõudsin talle selja keerata, oli järgmine mees jõudnud masinani, kole kiri oli ära kadunud ja tema oli juba oma kaardi masinasse pistnud.
Ma küll hoiatasin teda, aga kõik paistis hästi minevat. Ta sai raha kätte ja pärast kviitungi jne, aga pul hakkas uuesti pihta sama koha peal, kus minulgi - kaardi tagastamisel. Nüüd oli meid, kaardituid, kaks. Me olime seal veel ligi kümme minutit ja vahtisime hullu aparaadiga tõtt - asjatult. Mina püüdsin pidevalt uusi potentsiaalseid ohvreid eemale peletada, et nad ei topiks oma plastikutükke sinna sisse ja onu suhtles pangaga. Lõpuks olin ma juba igale poole nii hiljaks jäämas, et ma loobusin ja lahkusin.
edasi oli normaalne, läksin autole järgi, sealsed tüübid jälle tögasid, tegin Klubi ja sõitsime kasuisaga Tartusse. Ja siis tuli öö.
Mu kasuisa ütles mulle paar päeva tagasi nii muuseas, et mu autol on mingi hammasrihm, mida pole tõenäoliselt ammu vahetatud ja see tuleks ära teha, kui ma ei taha uut autot otsima hakata ja oma ajusid ära nikastada mõtlemisega, kust see raha tulema peaks. Nimelt, see junn pidi katki minema mingil hetkel ja selle tagajärjeks pidi olema mootori kokku jooksmine, mis omakorda viiks auto vanarauaks müümiseni, sest... mootoriremont ei ole mingi pirnivahetamine. Niisiis, saingi eilseks Melasisse aja ja nad pidid üht-teist muud ka kontrollima.
Andsin oma auto toredate onude käsutusse ja läksin ise Kadaka selverisse oma sääste hävitama aja parajaks tegemise sildi all. üllatavalt vähe läks aega, kuni ma ei leidnud sealt enam midagi ostetavat ja end poest välja vedasin. Enne veel põikasin toiduosakonnas läbi ja siis tuli mõte vaadata selle kandi odavate riiete poed üle. Ma polnud nendes nii ammu käinud ja kuigi ma leian sealt harva midagi maitsele vastavat ja suuruse poolest sobivat, otsustasin sisse astuda.
Ja mis siis juhtus? Mina jalutan mööda parkimisplatsi, suu pitsat täis, ja siis jäävad mu vaatevälja üks onu ja tema käest kinni hoidev oluliselt noorem ja lühem neiu. Algul mõtlesin, et lihtsalt väga veider paar, aga siis vaatas see "himur vanamees" mulle otsa ja tundis mu ära. Läks veel mingi murdosa sekundist, kuni tõdesin, et tegemist on mu oma eksi ja tema uue lapspruudiga. No mis te arvate, kuidas am end tundsin? Kas selline olukord saaks üldse mitte piinlik ja ebamugav olla?
Nad ja kumbki ei ela Tallinnas ja ei ole neil ka sinna eriti asja, aga just sel momendil olid nad otsustanud MINUGA SAMASSE POODI MINNA!!! Olen jah egoist, et nii ütlen. Nad olid selle mõtte ju selgelt enne mind valmis mõelnud, aga kammoon. Sõita Tallinnasse korraks just sinna odavate riiete poodi? Nagu mismõttes? Rääkisime vaid paar sõna juttu ja peale seda põrkasime vaid pidevalt kokku igal pool. Ma ei saanudki aru, kas neil või mul oli ebamugavam? Mina vähemalt üritasin suhelda.
Ja siis sai mu auto lõpuks valmis. Enne olin muidugi jõudnud oma pangaarve tühjaks teha. Läksin siis automaati kontrollima, kas kasuisa on juba auto jaoks raha üle kandnud - ei olnud - ja üritasin kaarti välja võtta, kui juhtus midagi kummalist, et masin suri välja. Ta ärkas muidugi kohe uuesti ellu, aga minu kaardist ei olnud enam haisugi. Ja muidugi sel õhtul, kui mina pean päriseks jälle Tartusse sõitma. Veider oli ka see, et automaat näitas mulle lõpuks silti Suletud ja kohe kui ma jõudsin talle selja keerata, oli järgmine mees jõudnud masinani, kole kiri oli ära kadunud ja tema oli juba oma kaardi masinasse pistnud.
Ma küll hoiatasin teda, aga kõik paistis hästi minevat. Ta sai raha kätte ja pärast kviitungi jne, aga pul hakkas uuesti pihta sama koha peal, kus minulgi - kaardi tagastamisel. Nüüd oli meid, kaardituid, kaks. Me olime seal veel ligi kümme minutit ja vahtisime hullu aparaadiga tõtt - asjatult. Mina püüdsin pidevalt uusi potentsiaalseid ohvreid eemale peletada, et nad ei topiks oma plastikutükke sinna sisse ja onu suhtles pangaga. Lõpuks olin ma juba igale poole nii hiljaks jäämas, et ma loobusin ja lahkusin.
edasi oli normaalne, läksin autole järgi, sealsed tüübid jälle tögasid, tegin Klubi ja sõitsime kasuisaga Tartusse. Ja siis tuli öö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar