Laagrielu

Vahepeal sai üle pika aja jälle kord Kaarlikese laagris käia. Nagu alati, lapsed olid toredad ja seekord jäi isegi häält karjumisest järgi, aga M suutis ikak paar korda mu tuju ära rikkuda. Ma ei tea, kuidas ta ei saa aru, et tema käitumine ei ole naljakas, vaid pigem solvav või kas ta tahabki mulle "kohta kätte näidata"? Mina tema pärast ka kogu seltskonnast ja kõigist sealsetest üritustest ei loobu.

Näiteid tema armastusväärsest käitumisest. No kas nutta või naerda, kui inimene, kes laiskusest ei viitsi akusid osta, klõpsib päevas mitmeid pakke patareisid tühjaks ja siis tuleb ühe tühja komplektiga sinu juurde ning ütleb: näe, ma kingin need sulle, vii need jäätmejaama! VII ISE, KRT KÜLL! Mis ma olen nüüd ori ka või?

Teine kord, kui vihastasin, oli see, kui meid sunniti pagasnikus reisima ja lisaks ebamugavusele, oli vaja mõnitada, et kas see on meil esimene kord, et me ei oska võõra auto pagansiku ust avada ning et me algul arvasime, et istume lihtsalt tagapingil. Kuigi meid oli kaks, mõnitati mind üksi. No tore küll. Ja see inimene tahab olla õpetaja. Pärast oli vaja veel kõigi teiste juuresolekul ka mind samal teemal mõnitada. Ma ei tea. ma olen nii mitmeid kordi proovinud uuesti alustada ja alati kaalun, kas võtta üritusest osa või mitte, kui teda on ka oodata. Ma ei jaksa enam. Tahaks talle ikka väga halvasti öelda. Mis ma talle teinud olen? Aga tema positsioon on tugevam kui minu oma. Vastik kibestunud inimene.

Aga muidu oli lahe. Sain endale Märjamaalt uue armsa kleidi ja jälle mõned uued tuttavad. Ning sain teada, et rohkem ma Pullekaga tegemist tegema ei pea. Poel eluski niimoodi D üle rõõmustanud. Ja pisikesed laagrilised olid nagu alati nunnud. Veider oli see, kui minu süles istusid korraga kuue- ja kaheteistaastane tüdruk, kes siis mu tähelepanu eest võitlesid. Aga samas, see on armas. Ja ma tean, et nt M-i tähelepanu eest ei võitle kunagi ükski sealne laps. Huvitav, kas tema koolis on lood teisiti?

Teisipäev oli lahe. Kaarlikad pidid tulema meile vastlapäeva pidama ja lõpuks ka mu siinset kodu vaatama. Kujutage ette, ma küpsetasin kaks päeva kukleid ja head tulid!!! Minul, kes ma ei suutnud pärast vajalikke nõusidki üles leida oma köögist. Aga tore õhtu oli ja M ei jõudnud isegi mu tuju ära rikkuda.

Täna oli ka veider päev. Ma käisin oma vanas koolis, mis on nii võõraks muutunud, KMile pikapäevarühmakohta otsimas ja kui veab, siis me ka saame selle. Mul on jälle hea tunne, sest sain midagi head ära teha. Ja käisin ka esimest korda Ökosahvris, kus mind kohe püsikliendiks vormistati. See oli neist kena. Ja head shokolaadi müüvad nad ka.

Aga täna juhtus ka midagi väga veidrat. Ma ei julge vist enam tükk aega Delfisse minna. No kas teie julgeksite, kui loetava uudise kõrvalt vahiks vastu teie kasuisa pilt Delfi Date'i reklaamis? Freaky. Ma ei tea siiani, mida arvata või kuidas talle otsa vaadata. Ema vaid naeris, aga veider ju ikkagi. Kas me oleme nüüd history? Ta on nagu pereliige juba ammu. Mis sellest, et me koos ei ela ja nad on emaga ka ammu üsna võõraks jäänud. Aga ikkagi. Kui ma vahel kellegi juures külas käiksin ja samas voodis magaksin, siis ma vist ikka ei vaataks paralleelselt netis ringi, et äkki on keegi veel huvitatud. Ja mis minust saab? Kas ma pean nüüd peale tema ka kõik tema sõbrad-sugulased ära unustama, sest ma ei ole ise ju kuidagi nendega suguluses? Huvitav, kas edaspidi hakavad Kati juures käima temaga kaasas keegi uus naine ja laps ja võib-olla mina ka? Või mind rohkem kaasa ei võetagi? Kes me nüüd üksteisele oleme siis? Sama veider olukord, nagu teistel on vist avastades, et nende pärisvanemad lahku lähevad. Minul on aga üsna ükskõik nende omavahelistest suhetest ja vaid enesekesksed hirmud. Ja segadus. Ma jään nüüd vait.