Isad ja lapsed

Kes lootis nüüd, et ma teatan oma rasedusest või midagi, peab kahjuks pettuma. Vara veel. Pole veel seda kedagigi, kellega tahaks last teha ja kasvatada. Räägin hoopis oma töö näitel.

Minu üllatuseks käib mängutoas päris suur hulk lapsi ema asemel hoopis koos isaga ja need kliendid on peaaegu alati lahedamad. Isad müravad oma lastega ja teevad lollusi. Nad ei karda, et lapsed saavad haiget ja annavad neile rohkem tegutsemisvabadust. Ja nad mängivad tihti ise ka.

Mind ajab alalõpmata kadedaks see, kui näen, kuidas mne isa näost peegeldub heldimus ja suunurgad lihtsalt tõmbuvad üles poole - nii mul kui isadel - kui nad jälgivad oma lapsi tegevuses. Minul ju lapsepõlvest sellist mälestust ei ole, sest minu isa ei võtnud vaevaks mind oma ellu lisada. Hea mees, kes teebki.

Eile näiteks oli mul üks väike preili mängimas, kellele pärast isa järgi tuli. Aga väike preili ei tahtnud veel ära minna ja muudkui lubas isale, et oota. Ma joonistan ühe asja veel ja siis kohe tulen. Joonistas selle ühe asja ära ja siis joonistas edasi. Kui isa küsis lubaduse kohta, siis preili vastas, et tegelikult ta mõtleski selle ühe asja all kahte, millest kujunes veel paar asja edaspidi. Isa aga võttis rahulikult ega hakanud ka last jõuga toast välja lohistama. Ta hoopis ootas, telefon käes, kuni laps pildi valmis saab ja siis tegi sellest paar klõpsu, et ka ema saaks lapse kunstiteosest rõõmu tunda ja võib-olla ka väike preili ise vaataks seda rõõmuga veidi kõrgemas eas. Hästi armas hetk oli igatahes.

Täna sain ka ühe huvitava kogemuse juurde. Minu juurde tuli mängima üks laps-vanem paar, kellest kumbki ei kuulnud mind. Kohe mitte sõnagi. Päriselt. Meditsiinilise diagnoosiga. Algul ma pabistasin küll veidi, kui vanem ära läks. Ma ei teadnud isegi, kas küsida ta kontaktnubrit, sest telefoni teel ju huultelt ei loe ja zheste ei näe. Aga ta andis mulle ise oma numbri ja tuletas meelde ka sõnumi saatmise funktsiooni.

Edasi oli täitsa tore. Saime hakkama küll. Pärast tuli vanem ka tagasi meie mängu jälgima. Mina üritasin kogu hingest neid mitte haletsema hakata, sest see ei meeldi ju kellelegi. Aga kätega sai peaaegu kõik räägitud ja mulle tundus, et laps jäi ka rahule mängutoas veedetud ajaga.

Aga üldjuhul mulle tundub, et kauaks seda mängutuba ei ole. See on ju veel uus, uhke ja huvitav, aga ikkagi on käive kahanenud nii 50-90% ja ei ole võimalik, et firma kasumisse jääks. Ma ei kujuta ettegi, millest meile palka sel kuul makstakse ja ei tule kõne allagi, et teenin veel vähem, kui eelmise kuu üheainsa päeva eest. Ma ei tea, kas ma kirjutasin, aga ma teenisin ligi 25 lapse hoidmise eest vähem, kui ma olen teeninud kahe lapse hoidmise eest ja see ei ole ju normaalne. Täna aga, näiteks oli mul rekordiliselt hõre päev. Istusin tunde ja lahendasin sudokusid, sest midagi muud ei olnud teha.

Tsau-blau nüüd!