Kogu aeg toimub midagi ja ma ei ole üldse jõudnud siia asju kirja panna. Üks teema ootab juba nädalaid välja laskmist, aga ei ole tulnud seda õiget aega või tuju ja tunded, mis teemadega kaasas käivad, tuhmistuvad kiiresti. Üritan siiski kirja panna, mis vahepeal juhtunud on.
Möödunud kümnest päevast kaheksal pidin olema hõivatud tööga, mida on minu jaoks väga palju. Lõpuks siiski läks nii, et vaid seitse neist olin tööl, sest tervis ütles üles, aga paljudesse neist päevadest mahtus nii töö kui kool kui muu elu. Eelmise nädala jooksul jõudsin isegi elus esimest korda Ekraanis käia. Täitsa hea kinokogemus oli, sest film oli minu mõistes ideaalne. Hollywoodi seebikas võis ta ju olla, aga ta meelitas minust kõik põhiemotsioonid välja, mis teebki filmi heaks.
Nüüd peaksin Laurat tänama - ja Sandrat ka, aga hoopis teise asja eest - sest ta päästis mu täna täitsa ära. Ma vist ei olekski saanud valmis ühe raamatu lugemisega ja ka selle põhjal tehtava kontrolltööga, kui abi poleks tulnud sealt, kust ma oodatagi ei osanud. Ma ei hakka siin lahti seletama asja, aga suured tänud! Ja Sandrale selle eest, et ta mind KMiga hädast välja aitas samal ajal, kui üks ... mind kinni hoidis.
No ma ei saa aru lihtsalt. Jutt käib ühest õppejõust, kes tundub inimesena täitsa tore olevat ja tundub, et ta saab ka oma erialast hästi aru, aga õpetada ta küll ei tohiks. Hetkeseisuga raiskavad tema loengud vaid nii meie kui tema enda aega. Ainus lause, mis eelmisest tunnist meelde jäi, saab vist küll legendaarseks. Sain teada, et ajakirjanikud on tegelikult hoopis ämmaemandad. Minu meelest ka jah... mida iganes see ka tähendama pidi. Lisaks sellele, et me käime ühel päeval nädalas oma aega raiskamas, raiskame me seda õppejõu nõudmisel tunduvalt rohkem kui tohiks ja peaks. No kuidas teie seda kutsukste, kui teie paus jäetaks põhimõtteliselt ära ja siis, kui loeng läbi saama peaks, jätkab õpetaja tundi vihjetele vaatamata ja sõidab sedasi teistele tundidele julmalt sisse? Urr!
Puhas leht. Uus teema. Ei viitsi end enam MHG või selle õppejõuga välja vihastada.
Täna oli tore. Past jättis ilusa ilma puhul pool loengut ära ja siis oli mul mõni minut ooteaega - Mari pidi rühmatöö materjalide järgi tulema - mille veetsin ühes kotipoes, kus ma polnud varem käinud. Arvake, kas ma ostsin midagi ära või ei? Ma ise ei vasta sellele küsimusele.
Seejärel tulin korraks koju, et lugeda, et mind oodatakse väga hoopis mujal - kohtumisel uue lasteaia osanikega - ja tormasingi kohe tagasi uksest välja. Täitsa tore oli. Nüüd ma tean, mis nägu Epp tegelikult on ja mis häält ta teeb. Kusjuures, see oli minu jaoks suurim üllatus. Ja Marta on tõesti hästi armas. Kohe, kui meid omavahel tutvustati, lendas ta mind kallistama ja siis tasakaalustuseks sellele zhestile küsis ta mult, miks mul nii paks pea on. Pole ammu sellise aususega kokku puutunud. Ei osanudki midagi asjalikku vastata. Aga edasi olime sõbrad. Ja teised lapsed on ka täitsa nunnud, kuigi nendega kontakti saamiseks peab vist veidi rohkem pingutama ja see võtab veidi rohkem aega ka. Igal juhul tundub, et kõik sujub ja minust saab kohe varsti lasteaia kasvataja. Minugi poolest. Kordan peas lauset: kes teeb, see jõuab. endal on küll juba kerga kahtlus, et ma kõike ei jõua, aga ma siiski tahaksin oma ellu ära mahutada lasteaia, kooli, KMi, mängutoa, lehetöö ja sõbrad ja vahel peaks ju õppima ja magama ka ning laiselda peaks ka saama. Ma loodan vaid, et pensioniaeg jõuab ruttu:D Ega vist varem saa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar