On olnud huvitav nädal. Olen käinud kaks korda Silmarõõmu põhibändi proovis - nad on muideks suurepärased ja teinud paljudest originaalis headest lugudest suurepärased - ja eile ka kaks korda erakorralise meditsiini osakonnas. Üsna tore on hommikul kell kuus üles ärgata tapva põiepõletikuga, pean mainima, aga teie rõõmuks detailidesse ei lasku. Hea meelega unustaksin ise ka ära eilse päeva.
Ühe huvitava idee peale tulin ka täna. Kas Tema on Cappie ja Silmarõõm on Max? Ja huvitav, kuhu see välja viib?
Ahjaa... Silmarõõm ehmatas mind ühel õhtul päris korralikult. Mitte just negatiivses mõttes, aga veidi hirmuäratavas küll. Nimelt ta ütles, et on hakanud mõtlema kokkukolimisele. Esimest korda elus. Minuga. Sellises what if versioonis vestlus oli ka vist maksimum, mida ma praegu suudaksin üle elada, sest kuigi meil on koos väga hea, arvan, et me ei ole selleks veel valmis. Õigemini ma ei ole. Ja tema tõenäoliselt ei ole väga läbi mõelnud, mis selle negatiivsed küljed on. Mina olen üsna enesekeskne - ehk olete märganud!? Ja tema on täiuslik boyfriend. Always puts me first. Aga ma kardan, et varsti ta väsib sellest ära. Ja ta ei mõtle, et mul on vaja privaatset ruumi ja aega ja, et me ei olegi proovinud koos siiani eriti argielu, kus kumbki nokitseb oma nurgas oma asjade kallal - koos eraldi olemist. Meil on koos koos, eraldi eraldi ja eraldi koos läbi kommunikatsioonivahendite. Ja mulle hetkel sobib selline kassi eluviis. Tulen ja läheb, kui ise tahan. Ja muidugi ma tahaksin olla talle suurepärane ja võrdne partner, aga ma usun, et tegelikult ei ole. Ma ei neela kõike alla ja nõuan seda, mida tahan ja peale kõige muu ma sunniksin teda tema kodus väga suuri muutusi läbi viima, mis võiks lõppeda katastroofiliselt sellega, et ta ei tunneks enam, et see on tema kodu. Ta ise ütles ka, et peaks vist kõigepealt juurde hankima ühe väga suure lisa riidekapi. Aga see on ju alles algus. Mul on palju riideid ja tema kapis on ruumi kõvasti üle. Ja teda ei häiri, et tal on vaid üks terviklik komplekt voodipesu või et ta peab iga päev kodust lahkudes vee kinni keerama, sest muidu jääb wc natuke tilkuma. Või et tal ei ole morsiklaase või kohatine korralagedus. Mina olen harjunud elama teistmoodi ja sõidan temast ka neis punktides üle ja kindlasti on veel palju avastada üksteise eluviisi juures. Ja see võib ka tema jaoks kulukaks osutuda. Aga loodetavasti kunagi olen valmis perekonda mängima temaga, nagu me mu ristiema sõnul juba praegu teeme. Ja lahe on see, et mu lähedased hakkavadki aina rohkem teda kohtlema kui permanentset osa minu elust. Ja veel lahedam, et ta suudab ka vastata kõigi ootustele:D Aga aitab tänaseks.
Ühe huvitava idee peale tulin ka täna. Kas Tema on Cappie ja Silmarõõm on Max? Ja huvitav, kuhu see välja viib?
Ahjaa... Silmarõõm ehmatas mind ühel õhtul päris korralikult. Mitte just negatiivses mõttes, aga veidi hirmuäratavas küll. Nimelt ta ütles, et on hakanud mõtlema kokkukolimisele. Esimest korda elus. Minuga. Sellises what if versioonis vestlus oli ka vist maksimum, mida ma praegu suudaksin üle elada, sest kuigi meil on koos väga hea, arvan, et me ei ole selleks veel valmis. Õigemini ma ei ole. Ja tema tõenäoliselt ei ole väga läbi mõelnud, mis selle negatiivsed küljed on. Mina olen üsna enesekeskne - ehk olete märganud!? Ja tema on täiuslik boyfriend. Always puts me first. Aga ma kardan, et varsti ta väsib sellest ära. Ja ta ei mõtle, et mul on vaja privaatset ruumi ja aega ja, et me ei olegi proovinud koos siiani eriti argielu, kus kumbki nokitseb oma nurgas oma asjade kallal - koos eraldi olemist. Meil on koos koos, eraldi eraldi ja eraldi koos läbi kommunikatsioonivahendite. Ja mulle hetkel sobib selline kassi eluviis. Tulen ja läheb, kui ise tahan. Ja muidugi ma tahaksin olla talle suurepärane ja võrdne partner, aga ma usun, et tegelikult ei ole. Ma ei neela kõike alla ja nõuan seda, mida tahan ja peale kõige muu ma sunniksin teda tema kodus väga suuri muutusi läbi viima, mis võiks lõppeda katastroofiliselt sellega, et ta ei tunneks enam, et see on tema kodu. Ta ise ütles ka, et peaks vist kõigepealt juurde hankima ühe väga suure lisa riidekapi. Aga see on ju alles algus. Mul on palju riideid ja tema kapis on ruumi kõvasti üle. Ja teda ei häiri, et tal on vaid üks terviklik komplekt voodipesu või et ta peab iga päev kodust lahkudes vee kinni keerama, sest muidu jääb wc natuke tilkuma. Või et tal ei ole morsiklaase või kohatine korralagedus. Mina olen harjunud elama teistmoodi ja sõidan temast ka neis punktides üle ja kindlasti on veel palju avastada üksteise eluviisi juures. Ja see võib ka tema jaoks kulukaks osutuda. Aga loodetavasti kunagi olen valmis perekonda mängima temaga, nagu me mu ristiema sõnul juba praegu teeme. Ja lahe on see, et mu lähedased hakkavadki aina rohkem teda kohtlema kui permanentset osa minu elust. Ja veel lahedam, et ta suudab ka vastata kõigi ootustele:D Aga aitab tänaseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar