Nüüd on see siis tehtud. Esimene kohtumine üle elatud ja esimesed muljedki läbinäritud, kuid kaugeltki veel mitte selgeks mõeldud ja ära seeditud. Minu pettumuseks oli tal aega palju vähem, kui ootasin. Viis mu lihtsalt koju ja siis rääkisime maja ees autos juttu. Kokku vast tunnike. Vähemalt pean tunnistama, et mul oli huvitav, tema oma ülikonna ja roosikimbuga soliidne. Samas tema jutt oli nii põnev. Liigagi põnev. Samaaegselt nii slaapärane ja lünklik kui minu hinnangul lubamatult avameelne tõenäoliselt, et meenutas väga meie Hispaania sõpra Davidit. Vähemalt tean nüüd, et mul on õde ja vend ja vanaema ja tädi ja onu ja vabadussõja soomusrongijuhist vanavanaisa, kes küll enam ei ela ning kaks vanaonu - üks neist endine TÜ ajaloodekaan ja teine see mitte kedagi külmaks jättev Jüri Liim. Mina vist siiski olen selle koha pealt neutraalne. kasvatus ütleb, et pole ilus asju õhku lasta ja seadust peaks ka täitma, aga samas saan temast aru. Irooniline on see, et üht vanaonu peetakse väga punaseks ja teist väga mitte:D
Aga ma loodan õppida veel veidi paremini oma isa tundma. Kusjuures mul on talle isa lihtsam öelda, kui nimepidi kutsuda, sest minu elus on olnud nii mitu mulle olulist tema nimekaimu, kes mulle meeldivad. Isa suhtes ma veel kindel olla ei saa. Aga vähemalt ta lubas mind vaikselt sugulastega integreerida. Ma väga midagi loota ei julge ja on veidi hilja hakata mängima one big happy family't, aga sellegipoolest tahaksin teada, kust ma tulen ja kes ma olen ja kellele mille poolest sarnanen. Ja teate, mis veel on äge? Ma olen alati olnud kurb, et ma ei saa kunagi olla kellegi tädi, kuid nüüd selgus, et ma juba olen seda. Ühele viieaastasele poisile. Pasatski, nagu mu isa ütles. Hmm... huvitav, kas ma suudan talle näkku ka isa öelda? Tema poole nii pöörduda? Temast nii ju räägin, kuigi kardan, et võin oma elevusega ja selle sõnaga emale palju haiget teha. But I can't help myself. Mu isa on vist elanud päris kirjut elu, mistõttu täna uurin netist lausa ajalugu. Aga tema nime kuskilt ei leia. Vaid nimekaimu oma, kes isa sõnul talle ka totakaid sekeldusi kaasa on toonud. Aga ta põhjendas ka, mis teda netis olemas ei ole. Ja kui see on tõsi, siis ma saan aru ka. Ta imestas, et rahvastikuregistriski olemas on. Lucky me, I guess. Veider on olla nüüd järsku kahe vanema laps. Mis sest, et puhtalt juhusuhtest ja vähemalt ühelt poolt originaalis tahtmatu. Vähemalt selgus, et ta aktsepteerib mind ja tänu sitakeeraja tähtkujust inimestele, teavad minust ka kõik teised lähedased. Jälle vist lucky me. Mulle meeldib, kui mind tähele pannakse:D Aga eks ma annan teada, kui mingeid edasisi arenguid tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar