Niisiis esimene kavapunkt hõlmas minu peaaegu läbi kasvuhoone kukkumist. Olime Silmarõõmuga maal. Tema ema saatis meid veel enne äratulekut vanaisa juurde tomateid-kurke korjama, aga kasvuhoones oli alla igasuguste ootuste kitsas käimisrada ning ma suutsin varba ära lüüa. Edasi käis kõik kiiresti, aga samas nagu aegluubis. Kaotasin tasakaalu, ei leidnud seda uuesti ja järgmisena olin vastu kümneid aastaid igasugust ilma üle elanud õhukest klaasi. Tol hetkel ma ei mõelnudki sellele eriti. Vedasin end vertikaali tagasi ja liikusin longates edasi. Alles hiljem tuli pähe, et mis siis oleks juhtunud, kui klaas või seda toetavad õhukesed puitosad järgi andnud oleksid. Kiirabi ja eluaegsed armid?
Samal nädalavahetusel sain ka juuksurit mängida üle pika aja. Viimane kord tegin seda kääridega ligi kümme aastat tagasi, kui püüdsin lapsepõlvesõbrannale järgus soengut lõigata, aga lugu lõppes sellega, et vanaisa võttis asja üle. No ma ei teadnud ju, et suvalise salgu sirgelt lühemaks lõikamine ei anna soovitud efekti. Seekord Silmarõõm ja ta ise jälle kamandasid ta ema, et too peab nende juuksed lühemaks lõikama. Mitte, et paluks või et läheks juuksuri juurde. See ei maksa ju meestel midagi. Ma siis otsustasin oma uudisihimu rahuldada ja ühtlasi selle vaese ema koormat kergendada ja võtsin oma kaasa ise ette. Lõikasin täielikult tunde järgi. Respect talle, et ta mind üldse kääridega enda lähedale laskis. Aga üllatusena tuli mul täitsa hästi välja. Muidugi jäi mõni pikem karv siia-sinna, aga kui arvata, et mul polnud erilist süsteemi ja ma ei uimerdanud üldse, siis tuli tulemus väga ilus ja loomulik ja ei võtnud eriti palju kauem aega kui juuksuri juures.
Nagu te vist teate, ma olen juba ligi kuu aega ühe pere lapsi teist korda hoidnud ja see pole olnud lihtne. On olnud tohutult toredaid aegu. Pisipoiss on heas tujus väga armas. Flirdib ja jutustab kõigiga, naeratab nagu teletupsu päike, lehvitab, žestikuleerib jne. Eriti lahe oli see, kui ta muru peal minu eest ära roomas, kuklalt paistmas nokamütsi kiri Speed, mis asjad nii ilusti kokku võttis. Teinekord aga on ta justkui väike kurat, kellel on tohutult võimsad häälepaelad ja julgus neid kasutada. Vahel olen ma psühholoogiliselt karjumisest nii läbi, et ei suuda koju jõudes isegi mitte rääkida kellegagi. Ja muidugi on raskendavaks asjaoluks see, et väga harva oleme me ainult kahekesi. On ka teised lapsed, vanemad ja vanavanemad, vahel ka teisi sugulasi. See tähendab, et lapsel polegi pühjust minuga leppida. Alati on võimalik jonnida, kuni kellegi teise sülle saab ja nii ei saa ma ju kedagi aidata. Kahekesi oleme me palju paremad sõbrad. Teeme koostööd. Muidu on tegu väga toreda perega, aga mind häirib see, kuidas lastele juba stereotüüpe sisse süstitakse. Ära topi särki püksi, kui ei taha välja näha nagu vanaisa! Tegelikult valikut ei pakuta. Ära ole venna/õe ees alasti - nad on kõik veel üsna väiksed tegelikult. Ära risti ebastiilsusega. Jne jne jne. Minu meelest on natuke tobe ka see, kuidas neile mänguasju ostetakse. Tihti mitu samalaadset korraga. Mitte üks. Ja see, kuidas imik kannab luksusbrände. No milleks? jah, Ralph Laureni triiksärk võib ta seljas tõeliselt armas välja näha. Aga sama armas näeks välja ka iga teine triiksärk. Kas on mõtet rahaga lehvitada nii vaid seepärast, et seda on? Aga ok. Rohkem tööandjat ei klatši. Inimesed ongi erinevad. Ja me ei saagi üksteisega kõiges nõustuda. Ja see on üldjoontes ju ok.
Aga muust jälle. Tagasi tolle nädalavahetuse juurde. Te vist teate, et mul oli vahepeal sünnipäev. Silmarõõmu perega tähistasime seda juba nädal varem, mil nad tegid mulle jaburalt kalli kingituse. Mitte, et ma ei hindaks nende pingutust. Vastupidi. Minu meelest oli see väga armas, et nad juba eelnevalt vaeva nägid mulle ideaalse kingituse välja mõtlemisega. Aga mulle oleks piisanud mõnest väiksest tähendusega asjast, mitte mitmetuhandekroonisest lauamängust, mis kindlasti harva kasutust leidma hakkab. Minu jaoks on ta nagunii hoopis meie kahe kohtumise sümbol, mitte midagi praktilist. Kallis, ära nüüd solvu seda lugedes eks. Ma ju tean, et sa tahtsid head. Aga sul on veel minu kohta üht.teist õppida.
See, mida Silmarõõm mu päris sünnipäevaks korraldas, võttis mul rohkem suu lahti. Esimest korda minu elus oli siis absoluutselt igas mõttes kohutav ilm. Suutsin seda nautida vaid ühel hetkel, aga sellest hiljem. Ja lisaks käigele muule jõudis õige hetk kätte taksos võõra inimese kõrval, kui peale keskööd töölt koju sõitsin ise isegi tajumata, et õige päev on käes. Ja juba peale lühikest und pidin jälle tööle suunduma. Jälle midagi esmakordselt minu sünnipäeval. Ja üleväsimusest ma ei viitsi enam rääkidagi. Täna oli üle kuu aja esimene päev, kui sain kauem kui kümneni magada. Lähen alles peale lõunat tööle. Aga mind aitas see, et teadsin, et mind ootab midagi põnevat ees. Ma polnud päris kindel, kas see mulle ka meeldima hakkab, aga paistab, et Silmarõõm siiski tunneb mind päris hästi. Ta vedas mu minimaalse etteteatamisega ülsmassaaži, mis tundus kui taevas pärast mu viimase aja rasket tööelu. Ma üldse pole töötüüp vist. Järgmine samm oli windsurfing. Ma ei suuda sellele eesti keeles head vastet leida. Pole ju purjetamine ega surfamine. Purilauaga sõitmine kõlab aga eriti perversselt. Ta oli rentinud mulle varustuse ja otsustanud mu lõpuks panna enda lemmiktegevust proovima. Lubas mulle, et ma kukun palju ja naeran palju. Mina, kes ma olin peale kalüpso selgavedamist surmväsinud, ei uskunud küll, et edasises pidevalt haigetsaamises midagi eriliselt naljakat olla võiks. Aga oli. Ja haiget ma peaaegu ei saanudki. Ainult esimesel kukkumisel, kui suutsin osaliselt purje peal maanduda. Ja edasi ainult naersingi kogu aeg. Kui ma just ei torisenud, et ta laseks mul uuesti ja iseseisvalt veel proovida lauale saamist. Ja jonnaks viis sihile. Suutsin juba paarikümnemeetriseid juppe sõita ka. Mis pidi olema väga tubli tulemus nii algaja kohta. Lõpuks olin nii laip, aga nii rahul. Ja riietumine jäigi kogu ürituse kõige raskemaks osaks.
Kolmas osa sisaldas materiaalseid kingitusi ja külalisi. Silmarõõm oli eelmisel õhtul jätnud mulle kirjalikud juhised edasiseks, kus ütles, mis ajaks ka külalisi kutsuda võin. Ja siis saatis kõigile kutsed varasemaks. A la surprise party. Aga ma parem ei kirjuta siin väga ausalt, mida ma sellisest asjast tegelikult arvan. Aga mõelge, mida ma võisin tunda, kui mind peale pandakaruks loputamist kõigi tuttavate, kellest mitmed pole mind aastaid meigita näinudki, ette tassiti. Sellises kohas eelistan plaanipärasust plaanivälisusele. Ja mul oli tore õhtu, aga ei ühtegi ilusat sünnipäevapilti minust. Aga lõpuks ometi on mul suur kaisukaru ja toatäis roose:D
Veel plaanis... (lisaks sellele, mida eelnevast praegu ei jõua)
Stiilist ja stiilitusest
Sandra sünnast
Porilompidest
16h unest ja nooruse maha magamisest
luikedest ja emotsionaalsusest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar