Tänu lastega töötamisele, satun alalõpmata kohtadesse, kus saab linde toita. Põhikliendid on pardid, kajakad ja tuvid, aga sekka eksib ka varesepoegi ja varblasi. Ma hakkan juba konkreetseid tuvisid ära tundma, rääkimata igasuguste mutatsioonide märkamisest. Hetkelemmikud on pruunikirjud tuvilised. Olles juba rohkem süvenenud linnumaailma, panen tähele ka nende omavahelisi suhteid. Kas te teadsite, kui kurjad linnud üksteise vastu on? Alalõpmata kihutatakse üksteist toidu juurest eemale või võetakse lausa nokaga ümer kõri kinni ja lohistatakse nõrgem minema. Igasugusest vokaalsest sõjast pole mõtet rääkidagi, sest see on veel tavalisem. Aga minu jaoks olid kaklevad linnud paras šokk. Isegi pardid käituvad nii. Ja ka pardipojad terroriseerivad nõrgemaid. Nii kahju. Eriti kui toitu jätkuks kõigile nagunii. Mis mulle aga samuti nalja tegi, oli päevitavate partide vaatamine. Just selline mulje jäi osadest ilusa ilmaga kaldale tulnudest. Kuigi ma ei usu, et nad päikse käes väga värvi muudaksid. Aga tagasi arusaadavamate asjade juurde.
Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.
Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.
Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D
Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.
Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.
Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.
Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.
Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest
Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.
Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.
Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D
Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.
Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.
Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.
Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.
Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar