No ei jõua kuidagi kirjutamisega ajale järgi.
Veel tahaks rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hulluks lähen ja ka teisi nakatan. Näiteks puristan lamphetkel üksi või avalikus kohas olles või teen mõnda muud häält, millega last tavaliselt lõbustan. Aga puristamisega suutsin Vormsil ka kogu ülejäänud seltskonda nakatada.
Siis käisin üle ma ei tea mitme aja kirikus. Kohe jumalateenistusel. Mitte päris vabatahtlikult, aga ei kahetse. Minu esimene jumalateenistusekogemus stiilis: grupitöö - neljaks loe. No mida? Kohanemine võttis veidi aega, aga tegelikult mulle meeldis see vabadus traditsioonilisest lähenemisest palju rohkem. Ja parem muusika oli ka.
Katsikul käisin ka nädalavahetusel. Kolmenädalasel Silmarõõmu uuel sugulasel. Armas väike elukas oli. Teistele tundus suur, mulle minu lapse kõrval tibatilluke. Samamoodi nagu neile tundus, et ta röögib, mulle, et ta vaid avaldab arvamust, aga mitte eriti nõudlikult. Aga sain teda väntsutada tükk aega. Tänud julgetele vanematele. No kui tihti ma ikka nii pisikestega kätt proovida saan? Sel aastal siiski üsnagi.
Sajast asjast tahtsin veel kirjutada, aga muidugi praegu jälle ei mäleta.
Võib-olla ka sellest, kuidas minu meelest ma olen nii paha, aga Silmarõõm räägib ikka, kui super ma olen ja ma ei jõua talle piisavalt vastu vaielda, sest ma tean ju, et ma ei ole. Kohe üldse mitte. Ja tema meelest on isegi see armas, kuidas ma hambaid pesta ei oska ning alati üleni vahune olen. Ja minule tundub, et ma võiksin olla nii palju parem, aga ma eelistan olla mina ise, mitte kellegi fantaasia.
Raamatublogi tahaks ka täiendada. Mul on hetkel Rex Stout'i vaimustus. Selline kaif satiir. Kui nüüd õigesti liigitan.
Sellest, kuidas ma näen, et üks väga lahe tüüp, aga siiski minu sõbrannat halvasti kohtleb ja viimane laseb sel sündida ja mida see võib tähendada ja miks ma neist mõlemast aru saan. Aga ma nagunii tulevikus ei saa aru, mida ma mõtlesin siin praegu. Üldse viimasel ajal tunnen, et ma tahaks veel isiklikumalt kirjutada siia, aga ei saa. Vähemalt mitte nii, et keegi haiget ei saaks või end solvatuna ei tunneks ja ma olen juba selletagi piisavalt vastik inimene.
Aga ma rohkem ei jaksa jälle. Teinekord. Kunagi. Mõne päeva pärast peaks veidi rohkem aega tekkima. Siis ehk!? Bye
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar