Kas te lastepiiblit olete lugenud?

Kui meie väikesed olime, siis vähemalt suvel maal olles luges Annika vanaema meile laste piibleid ette. Neid on kaks tükki - helesinine ja tumesinine. Endal mul neid kodus pole olnud. Seetõttu avastasin alles täna, et selle raamatu päris nimi on Piiblilood. Nimelt lugesin seda samal ajal, kui lapsed lasteaias lõunaund magasid ja tuli meelde, kui väga see mulle meeldis. Ilusad ja üsna lihtsad jutud. Samas sõnavara arendavad ikkagi edasi. Pakun, et kõigil ateistidel või vähemalt enamikul tuleb juba kõrvust tossu välja, sest see on mingi tühipaljas muinasjutt nende meelest. Minu meelest olidki need huvitavad juturaamatud. Kunagi räägitud lood, ent erinevalt päris Piiblist on neist lihtne aru saada ja nad on ka väga loetavalt kirja pandud. Ma ei ole väga kodus ei Uue ega Vana Testamendi sisuga, aga täna hakkas tekkima terviklikum pilt maailma loomisest ja esimestest inimestest. Ainus, mis häiris, oli see tohutu verepilastus. Ma suudan leppida legendiga, et meie esivanemateks olid üks mees ja naine, aga miks ikka ja jälle on neid paaritatud oma lähisugulastega? Muidu on väga armsad raamatud. Soovitan kõigil neid vaadata. Eriti kõigil neil, kes ei taha või ei viitsi päris Piibliga jõudu veel katsuda. On Jumal olemas või mitte - usk ja piiblilod on väga palju mõjutanud ajalugu ja kultuuri. Nüüd tahaks neid endale ka koju. Loeksin hea meleega lõpuni.

Aga teisest teemast... ma poleks arvanud, et pikk päev lasteaias, kus kõik uus ja võõras on, võib olla puhkus ühe beebi hoidmisega võrreldes. isegi kui lisada lasteaiapoolele üks korralik verine kriis. Tõestasin jälle iseendale, et kriisikommunikatsioon on minu ala ja mu juhe kokku ei jookse. Pigem hakkab paremini tööle.