Täna on olnud üks tõeliselt ebatore päev

Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!

Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.

Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...

Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.

Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?

Ma sain täna head teha

Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.

Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.

Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.

Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.

Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.

Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.

Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.

Kuidas veeta nädalavahetust

Ehk siis esialgu käib jutt eelmisest nädalalõpust.

1. Maga terve laupäev maha või kui uni millegipärast vara ära minema peaks, siis netis on piisavalt lehti, kus oma lemmiksarjadega järje peale jõuda.
2. Planeeri õhtuks tequilajoomine. Pane seelik selga ja vaata kuidas juba esimene vastutulija kõigest läbi sukapükste paistvate põlvede peale arust ära läheb ja sinu ees maani kummardama hakkab. Alusta Sunrise'idega mõnes pubis ja kogu mõned uued fännid. Seejärel liigu edasi klubisse. Soovitan soojalt Amigot, kus on mul igatahes alati fun olnud välja arvata tõsiasi, et see turiste täis koht on ka ainus, kus alati varem või hiljem pussuhais hinge matta tahab. Kõigepealt kummuta sisse shot või paar. Siis aja koos sõbrannaga tantsides kohal olevatel meestel ila jooksma. Võib-olla ka tantsi nendega, lase end ringi keerutada kuni kergemate vigastusteni ja ehk isegi luba endale uus kokteil või paar välja teha. Seejärel tantsi veel ja naudi tähelepanu, mida on ekstra palju tänu sellele, et enamik teisi naissoost isikuid seal võiksid bioloogiliselt sinu emad olla. Hoolitse selle eest, et sul endal ka kindlasti lõbus oleks. Kui klubipidu hakkab ära vajuma, liigu edasi või tagasi ühte pubisse. Seal võta kindlasti vastu kutse kõige normaalsematena tunduvate noormeeste lauda istuda. Lohuta neist kainemat, kui ta sõber varsti ära vajub ja vajab takso peale lohistamist. Ole seltsiks nende abitöölisele, kes tahaks ka ise lõbutseda. Ürita ignoreerida väga purjus tüüpi, kes lambist enda tooliga vahetult sinu selja taha istuma tuli ja aegajalt sind silitada püüab, et siis jälle teadvusetusesse vajuda. Hakka tõsisemalt tema välja viskamist nõudma alles siis, kui märkad, et tema lähedust otsiv käsi on varasemast kaklusest verine. Nukkidelt. Tantsi veel, kuni tuleb pidu lõpetav popurrii ja võida kohal olevate iirlastest vutifännide südamed. Ja siis liigu koos sõbranna ja alles jäänud uue tuttavaga Söögiplatsile, kus sa võib-olla üldse oma elu jooksul vaid korra käinud oled, midagi koriseva kõhu vastu otsima. Kohta seal eesti kõrgeimalt makstud rokkstaari ja aja niisama peojärgset juttu, et saaksid öelda, et oled temaga koos hommikust söönud, nautides teiste peas tekkivaid kadedust täis konnotatsioone:D Ja vaju oma voodisse siis, kui ühissõidukid ammu käivad ning kell näitab lõpmatuse märki.
3. Püüa enamus pühapäevast ka maha magada, käies vaid vahepeal köögist süüa otsimas.

Hästi ajastatud õnnetused

Reede oli taas "põllupäev", mil pidin minema intervjueerima ühte tähtsat klienti, kellega valesamme astuda on rangelt ebasoovitatav. Siis oli ju eriti armas üllatus, et hommikul auto signapult koostööd teha ei tahtnud. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest mingil hetkel tulid uksed lahti ja auto läks käima ka. Kui ma siis aga Raplasse jõudsin ja sealt teise autoga edasi minema pidin, siis ajas juba rohkem närvi lugu, et pidin auto uksed võtmega sulgema.

See selleks. Intervjuu läks hästi, kuigi esmakordselt reageeriti meie korporatiivsele kogutud materjali kasutamise loapaberile nii, et nad tahavad seda oma advokaadile näidata. Ma juba ehmatasin ja kartsin, et meil tuleb ots ümber pöörata, aga õnneks nad ei olnudki meie peale pahased ja tegime siiski loo ära. Varsti peaksime saama ka loa seda infot kasutada.

Nad rääkisid põnevaid lugusid oma elust ja farmist ning siis saime ka ringi vaadata. Nägin esimest korda karussell-lüpsiplatsi oma silmaga ja tekkis tõsine respekt lüpsja vastu, kes seal üksi 800 looma läbi töötab.

Nägin ka vasikaid ja meie vahel tekkis kohe vastastikune tõmme. Ma ei olnud veel jõudnud oma käsi nende poole sirutadagi, kui nad pead puurivõrede vahelt välja pistsid ja mu pükse limpsima hakkasid. See oli nii armas ja nad ise ka muidugi. Üks vasikas jõudis lausa selleni, et hakkas oma puuri järele lohistama, et minuni ulatada. Ei olnud mitte vähe naljakas, kui kaks meest teda kinni hoidma pidid:D

See külastus seljataga, tahtsin minna meie talvepeo kohta üle vaatama, aga siis hakkas tõsisemalt nalja saama. Kolleeg viis mu oma auto juurde ning lahkus ja mina avastasin, et kui ei saa signat peale ega maha, siis ei saa ju ka immobilaiseriga autot käivitada. Enam ei olnud naljakas. Olin võõras väikelinnas ja vaid lootsin, et asi on puldi patareides ning neid saab kuskil vahetada. Kolleeg ka telefoni ei võtnud enam, nii et pidin omapead hakkama saama.

Jalutasin siis mööda peatänavat ja leidsingi mingi toreda autokoha, kus naismüüja paari liigutusega pataka ära vahetas ja õpetas, miks on oluline seda ülikiiresti teha. Esimese katsega aga sai pulti tuttuus tühi asemik, nii et mul oli tõsiselt hea meel, et ma poest ära ei jõudnud minna ega kuulanud ta soovitust proovida nüüd, kas töötab olenemata sellest, et puldi tuli enam ei põlenud. Siis ma oleksin küll seaks vihastanud, sest autoni oli päris pikk jalutuskäik ja ilm mitte just kõige suvisem.

Igatahes, pult sai korda ja alles pärast avastasin, kui õnnelik ma olin olnud, sest varahommikul oleksin olnud ma täesti abitu ka pealinnas ja selle kliendi juurde hilineda ei oleks tohtinud. Õhtupoole aga läksin Raplast Pärnumaale veel väiksemasse kohta, kus hätta sattudes oleksingi hätta jäänud vist. Aga nüüd ma vähemalt tean, millised patakad sinna käivad ja ka seda, et mul on teise puldi pärast autos üks varuks nagunii. Peaks sinna vist väikse kruvikeeraja ka tekitama.

Mööda väikseid teid sõites ja Eestit avastades olin julge ja võtsin peale ühe hädas hääletaja. Selgus, et ta on ühe meie kliendi lüpsja, nii et läks vist hästi:D Viisin ta lausa õigesse kohta, kuigi olin ise juba väga hilja peale jäänud. Aga see väike ring poleks palju muutnud.

Koht sai üle vaadatud ja mulle väga meeldis. Mul oli küll väga raske toreda omanikuga vaielda toidu ja hindade üle, aga ju tuleb seda veel lähiajal teha, sest kõike paratamatult me endale lubada ei saa ja ütlesin talle ka ausalt välja, kui väike meie eelarve on. Samas pakkus ta häid ideid, mida kõike tahaks teostada. Välja arvatud külmlaud, mis on minu meelest jõuluklassika kõrval täiesti ülearune.

Tagasi koju pidin sõitma Pärnumaalt juba kottpimedas ja teed olid ka võõrad. Usaldasin peokoha perenaist ja võtsin mingi shortcuti, mis ei vihjanud ühtki pidi sellele, et õiges suunas liigun, aga asjad läksid alles suurel teel hirmsaks. Nimelt taaskord keeras ilm ära, kui olin Pärnu maanteele jõudnud. Autosid oli palju ja peene vihma ning minu kojameestega oli nägemisulatus nullilähedane. Ma ei tea, kui mitu korda pidin viimasel hetkel kiireid liigutusi tegema ja te ei tea, kui väga ma kartsin nii sõita, aga polnud ka teist valikut. Ei usu, et kuskil seal pimeda maantee ääres kõrvale tõmmates oleksin midagi võitnud. Lõpuks tekkis ka veel reaalne oht, et bensiin saab otsa enne, kui ma normaalse tanklani jõuan, nii et olin õnnelik, kui jõudsin Laagrisse ja sain igati valesti vastaskätt olnud Alexelasse sisse sõita ja autole natukenegi süüa anda. Mootori kokkujooksutamine on kogemus, mida ma ei igatse. Eriti reede õhtul kaugelt pärast ametliku tööaja lõppu.

Linnas tuli veel üle elada korralik piinlikkusemoment või sada, kui jooksin läbi toidupoest, et midagi nädalavahetuseks hankida ja pidin oma sõnnikuhaisuste riietega pikas järjekorras teisi kliente eemale peletama. Keegi küll ei öelnud midagi, aga mul oli küll väga ebamugav. Ja muidugi olin koju jõudes omadega täiesti läbi.

Kena vahepala

Hommikust!

Eile oli ka täitsa tore päev. Sandra tuli nädalavahetuseks külla ja lubasime endale vanade aegade mälestuseks veidi ebatervislikumat elu - veinid, snäkid - teate küll...

Tema soovil läksime Kadriorgu, parki ja mere äärde jalutama ning sügisesi pilte tegema. Ilm oli küll hall, aga meil oli tore ja kuidagi jäime silma mingile teleoperaatorile, kes palus luba meie lehemänge ühe telekanali vahepalana kasutada. Mul oli hea tuju ja niisiis loopisingi tema meeleheaks paar peotäit värvilisi lehti õhku. Otsige siis pingsalt mind igalt poolt:D

Meil oli ka plaan veidi alkoholi tarbida Sandra tuju ravimiseks ja pikalt alkoleti ääres seismise tulemusena olin sunnitud ostma shotiklaasid, kus söeviina ja Sprite'i eksperimente teha. Niisiis nüüd on tõesti vaid martiniklaasid mu kollektsioonist puudu:D

Vaatasimegi filme ja tegime niisama tulevasi reisiplaane-unistasime. Mul on hetkel täiega reisipisik sees ja loodame, et odavlennufirmade abiga saamegi ehk natuke maailma näha.

Õhtu lõpetasime kesköisete pannkookidega, sest nad tundusid laual nii isuäratavad. Minu fanatism nakatas Sandratki igati ebatervislik olema ja mingil hetkekl kukkusime mõlemad keset filmivaatamist ära. Aga meil oli väga lõbus vähemalt.

Raske öelda, kus on kummalisem

Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.

Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...

Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.

Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.

Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.

Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.

P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?

Lauda tihe külaline

Teisipäev oli ligi kuuajase planeerimise, närveerimise ja magamatuse kulminatsioon - suutsin edukalt organiseerida photoshooti tervele meie meeskonnale! Te ei kujuta ette, kui raske oli sel hooajal leida päev, mil saaksid end üle Eesti kohale vedada peaaegu kõik meie mehed. Tohutult detaile tuli paika saada, sealhulgas panna müügimees veel ühte kallist toodet müüma, sest see lihtsalt jääb piltidel nii suurepärane.

Päev otsa töömeestekombekas külmetamist oli täitsa lõbus. Sain pildistamiskohaks valitud lauda pererahvaga paremini tuttavaks, loomadele muidugi kõvasti pai teha, omadega jutustada ja palju muud ka.

Tellitud kombekad ei läinud küll päris plaanikohaselt kasutusse, aga pildil olid kõik õigetes värvides. Üks mees tuli kohe mind üllatuslikult kallistama ja pistis pihku minu lemmikšokolaadi. Kolleeg, kes tema korduvalt kallistamisvajadust, millele ma eriti kuidagi reageerida ei osanud, pealt nägema juhtus, muidugi asus kohe norima ka, aga nojah. Mis siis:D Ma veel mõtlen, mida see kõik tähendada võis.

Saime suurel hulgal pilte ära tehtud ülimalt kiiresti. Kohalik kutsa integreerus ka seltskonnaga nii hästi, et saime vist maskoti, kes paljudel piltidel paistab ja kelle käpajäljed poolte meeste tuttuusi kombesid kaunistavad. Ja fotograaf oli super - ta pani isegi ennast vabatahtlikult ohtu, et saada üks tõeliselt hea kaader. Mina tema asemel ei oleks julgenud sama ette võtta, aga austan seda, kui kirglikult ta oma tööd teeb. Võin kõigile Olevit julgelt soovitada. Nii tahaks juba pilte kätte saada.

Pikk päev lõppes veel auto remonti viimisega, mil sain kombekates meestele oma säravas kombekas külla minna. Neil võis üsna naljakas olla. Usun, et sellega saab teinekordki pulli. Ainult kahju, et auto pidurid nüüd jamama otsustasid hakata. Eelmisel nädalal ostetud India piletite ja kõigi teiste ebameeldivate kulude tõttu ei olnud see üldse hea uudis.

Tegelikult see oli üks väga emotsiooniderohke päev, mistõttu ka juba kell pool seitse silmad kinni vajusid, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid tundeid edasi anda. Vabandan.