Hiilimise nädal

Kui teisipäeva õhtupoolikul planeeritust päev hiljem Ajmeri jõudsin, siis olin muidugi omadega üsna läbi. Polnud ma ju maganud rohkem kui mõne minuti korraga, kui teadvus lihtsalt kaduma hakkas ning viimasest söögikorrast oli ka päris palju aega möödunud. Siiski-siiski rõõmustasin isegi selle üle, et buss mu India-päraselt lahtiste pissuaaride juurde, kus mehed askeldasid, maha pani. Sest seal nägin ju üle peaaegu aasta oma kõige kallimat. Sellest üksi piisas, et peaksin magamata vastu südaööni.

Ta tutvustas mulle linnas pulmaeelseid ettevalmistusi tegevaid venda, onu ja onupoega ning viis mu siis sööma. Ainus, mida oskasin küsida, oli kaua igatsetud dal. See on põhimõtteliselt paks läätsesupp, mida on mõnus süüa riisiga ja mis ei puudu üheltki lõuna- ega õhtusöögilt. Üleüldse on siin nii, et kui alati vaheldub juurikate osa, siis päevast päeva korduvad chapatid, riis väikeste variatsioonidega, dal ning muidugi chai. Mul on juba nädalaga sellest tee-osast rohkem kui kõrini. Samas olen tänulikult ja mõnuga peaaegu kõik ettekantu ära söönud.

Esimene õhtu möödus niisiis kõigiga tutvudes ja nende uudishimu rahuldades. Paljudel oli midagi küsida ning kõik kohtlesid mind kuidagi eriliselt aupaklikult. Mul oli aga jälle natuke piinlik, et mind pjedestaalile tõstetakse – oleksin eelistanud olla lihtsalt üks külaline teiste seas. Kahjuks aga minu nahavärv seda ei võimalda.

See-eest sain palju kiita, et küll ma olen ikka ilus ja kohe sain sõbraks ka 2,5 aastase naabripoisiga, keda mu Istanbulist ostetud suur sõrmus otsekohe ära võlus ning kui siis esialgne võõrastamine üle läks, sai temast mu esimene ja suurim sõber. Tema ema muidugi sattus minust vaimustusse ja sel ajal, kui talle ja teistele naistele kosmeetik pleegitamisi ning muid iluprotseduure tegema tuli, palus ta mul ja Harshil oma poeg magama panna.

Harsh tundus selles täiesti kogenematu, aga tema karmidest võtetest oli vähemalt nii palju kasu, et poiss panigi kohe silmad kinni. Edasi võtsin mina üle, kuigi kahtlesin sügavalt, kuidas üks pisipõnn võõra ja kindlasti tema jaoks kummalise välimusega tädi süles magama jääma peaks. Ometi piisas kahest lühikesest laulusalmist ja kustunud ta oligi. Kõigil oli hea meel ning nende päevade jooksul sain mitmetelt inimestel soovituse laps endaga hiljem Eestisse tagasi tuua:D Mul aga oli lihtsalt hea meel ühe pisikese inimese siira kiindumuse üle, sest kõik need suuremad siin oskavad ka lihtsalt head nägu teha – ükskõik, mida nad siis päriselt ei mõtleks.

Esimene päev üle elatud, pandi mind tema onu ja tolle naisega ühte tuppa magama. Et jumala eest me H-ga samasse kohta ei satuks. Selle nädala jooksul on üldse tulnud väga palju omaette olemise hetki varastada ning nende eest küünte ning hammastega võidelda. Avalikult mängime ju ikka veel peitust ja nagu tema venna ning nüüdseks juba tolle abikaasa pealt paistab, kestab see ontlikkuse mäng ka veel pärast pulmi edasi. Igatahes, meil on välja kujunenud kood C22, mis tähistab siis ühte teatud teemat, millest me avalikult rääkida ei või. Ei tohiks vist mõeldagi.

Mulle ei ole veel kogu tagasisidet minu kohta edastatud, aga tundub, et olenemata sellest, et paljudele meeldima hakkasin, saab H pidevalt hoiatusi, et end siiski võõrast kultuuriruumist pärit neiuga ei seoks. Nojah, vaatame seda asja veel. H lubas asjad avalikuks teha pärast seda, kui pulmatrall möödas on. Samas ei taha me seda väärtuslikku kuud enda jaoks ära rikkuda.

Teine päev oli asisem. Külalisi saabus muudkui juurde ning mul oli tõsiselt raske kõiki nimesid meeles pidada. Siiani ei tea kõiki, aga raudselt kõik teavad mind. Sellel päeval õnnetus mul külastada H isa töökohta – piimatööstusettevõtet, kus sain näha, kuidas siinmail erinevad piimatooted valmivad. Kas te teadsite nt, kuidas piimapulbrit valmistatakse? Piim kukutatakse hästi kõrgelt tornist alla, nii et vesi eraldub või vähemalt nii sain aru. Tegime salaja palju pilte, sain võil uisutada, sest nad ei põe väga põrandate puhtuse pärast. Igal pool oli rohkem töölisi, kui minu meelest vaja läheks ning kõik oli Eesti-pärase roostevaba asemel värviline. Seintel olid ka jumaluste pildid ning hoone hoovis oli purskkaev, millest ühe nurga all võib regulaarselt vikerkaart näha. Ühesõnaga muljeid kui palju. Kahjuks netti on vähe ja ega ajagagi eriti priisata saa. Seega pilte näete ehk hiljem, kui tagasi kodulinnas oleme ja mina tema tööloleku ajal oma päevi kuidagi täitma pean.

Lõunasöök oli sel päeval natuke eriline, sest kibelesin kangesti neile Eestist kaasa toodud kilu ning räime musta leivaga pakkuma. Julgemad proovisid ja sõid mõnuga, aga meid kupatati koos kalataldrikuga katusele, et konservatiivne vanaema jumala eest ei näeks, et me siin ainult kapsast ei näri.

Sel päeval oli meil ka lõkkeõhtu. Väike hoov kaunistati ära igasuguste tulukestega ning lakke tõmmati kangad. Otsekui õdusas telgis lõime ükskoos tantsu ning hiljem läks ka laulmiseks. Minu ärrituseks üritati mind korduvalt neile üksinda tantsima saada ja puiklesin ma mis ma puiklesin, ei olnud sellest eriti kasu. Ikka ja jälle sattusin tähelepanu keskpunkti ning päeva lõpuks langetati ühiselt otsus, et järgneval õhtul pean juba ka neile laulma. Ei läinudki kaua, kuni tundsin end taas koduselt maal, kus prügikasti olemasolu ei ole ilmselge ning koerad kassi kombel mööda müüre tatsavad.

Kolmanda päeva hommikul pidi minu rõõmuka laekuma ka Monali – sõbranna Barodast. Harshile ta ei meeldi ja ta ei olnud just eriti õnnelik tema tulekust ootamatult kuuldes, aga kuna ta on Achu pruut, siis ju see oli omamoodi paratamatus. Mul on aga lihtsalt hea meel tuttava inglise keelt kõneleva inimese üle, kes mulle seltsi pakkuda võiks, sest millegipärast oli viimasel hetkel selgunud, et suur osa meie sõpru ei saa tulla või jõuavad alles kõige lõpuks.

Niisiis käisime Monalil järel ja ajal, kui tema end korda sättis, kasutasin juhust, ning läksin koos meestega lihapoodi kaasa. Olin juba ammu igatsenud fotosid mõnest autentsest lihamüügikohast, mida kuidagi Eesti võimalustega võrrelda ei anna. Samas siin riigis ei ole vahet, palju sul raha on. Liha jõuab lauale ikka samal rõvedal viisil. Võid valida lihtsalt võimaluse lasta see kohale toimetada ning loobuda võikast vaatepildist, mida räpane ja aus poeke/töötluskoda pakub. Pilte sai palju ning hiljem nende abil ka kohalike neiude uudishimu rahuldatud. Samas lihahimu läks korraks üle, aga tuli siiski lõunasöögi ajaks tagasi.

Sel päeval käisime ma ei tea mitu korda linnas. Kuna ka H parima sõbranna pulmad sattusid samadele päevadele ning kõik Barodakad tunnevad teda, siis Monali tahtiski minna kõigepealt tulle juurde oma käsi hennaga katma, nagu pulmades kombeks. Meiega tuli aga kaasa ka H kõige noorem ja ägedam onunaine ning kõigu pealt otsustasime hoopis temaga shoppama minna, sest ma olin pidanud valeks puude metsa kaasa toomist ning nüüd vajasid hädasti oma sari juurde käevõrusid.

Sattusimegi mingisse imelisse kohta. Sain kätte oma esimese kookospähkli ning seejärel asusime erinevaid võrusid proovima. Jätsin sinna maha päris palju raha, aga tulin tagasi ka ideaalselt sobivate kaunistustega. Ning tädi, keda vajasin kaasa kauplemise huvides, ostis isegi üht-teist ning kinnitas, et pääsesime väga odavalt võrreldes Mumbai jt suurlinnadega.

Siin kodus on millegipärast komme õhtusöögi ajal inimestele kausitäis vürtsikaid herneid serveerida ning päriselt süüa palju-palju hiljem, kui kasulik oleks. Sel päeval avastasin aga, et pulmanädalaks palgatud kokad ei kasutagi külmutatud vilju, vaid tühjendavad kaunu ükshaaval, et toita ära terved massid. Minus võtsid võimust süümekad ning, kuna hernekoorimise asjad olid parasjagu katki jäänud, läksin ning võtsin töö üle. Mul oli nagunii veidi igav. Olin teinud veidi tööasju ning märkamatult saabus pruut oma kaaskonnaga. Põrkasime ukselävel kokku ning kui siis jõudis kohale arusaam, kellega tegu, siis tutvusime põgusalt, aga ootamatu seltskonnavahetus kohas, mis oli olnud mulle koduks juba paar päeva ning hakkas nüüd tuttavaks saama, ajas mu nii piisavalt segadusse, et paus kõigest kulus hästi ära. Seega veetsin järgmised paar tundi terrassil kobamisi ja kole aeglaselt herneid puhastamas, mis tegi pererahvale palju nalja ning äratas teenijaskonnas poolehoidu. Minul hetkel kolisid nad mu kööki enda juurde ning püüdsid igati minuga suhelda, aga kahjuks segas keelebarjäär üsna palju. Sellegipoolest on nad mult ma ei tea mitu korda küsinud mu nime, kas olen mitteabielus või korralik abielunaine, milline on minu pere jne jne.

Õhtupoole tegi toosamune onunaine, kellega päevalgi koos aega veetsime, mulle ettepaneku ühineda nendega ning minna vastu tolle isale ning õeperele. Jah, siin käibki nii, et onunaiste terved pered ning naabri kassid – kõik tuleb pulma kutsuda. Olles ekselnud linnas päris pikalt, sain tuttavaks veel mõningate toredate inimestega ning siis sain H-lt kõne, et tulgu ma ruttu. Tema sõbrad tahavad mind näha.

Õhtune hoovimeelelahutus oli juba alanud ning Monaligi tagasi, aga ma üldse ei oodanud, et mind võtavad vastu need H kõige-kõigemad ülikoolisõbrad, keda varemgi Skype’is näinud olen ning kelle juurde ta igal võimalusel põgeneb.

Nad olid väga toredad, aga juba minu jõudmise ajaks üsna purjus. Teiste seas oli ka too isend, kes eelmine kord meid Delhis igati aitas ja kes siis väga korralik ning reserveeritud tundus. Nüüd oli minu ees totaalne piduriteta vend ja üleüldse oli nendega väga lõbus. Üheskoos panid nad tantsuplatsil hullu ning mingil hetkel sunnitigi mind kõigi ees laulma. Närv oli ikka nii totaalselt sees, et tundsin, kuidas hääl värises. Ka seda ette teades. Samas oli suureks üllatuseks, et terve tema suguvõsa oskab laulda ning kõik seda ka mõnuga teevad. Lauldi, mängiti kitarri ja üht kohalikku trummi. Sööma saime alles öösel ja siis kukkusime ühe pika madratsi peale ühes reas magama.