Tere üle pika aja!
On nii palju asju, mida ma tahaksin teiega jagada, aga seda õiget tuju, et kõike hästi edasi anda ei ole veel tulnud. Seega räägin asjadest natuke tagurpidi.
Tuleb väga isiklik postitus, aga see ju ongi mu isiklik blogi ning pole kuigi palju teemasid, mida ma siin kajastanud ei oleks, nii et las siis olla. Valige next item või previous item, kui see hingele hakkab.
Igatahes, nädal tagasi laupäeval - kui oli jäänud vaid üks öö Indiast tagasi tulekuni - jäin korralikult haigeks. Sain tõeliselt kohutava põiepõletiku ning see tähendas terve öö wc vahet jooksmist, tohutut piina ning muret Harshi näos, sest ta vist tundis end abituna. Mängisimegi mõttega, et veedame oma viimase ühise öö koos wc-s, aga mul on hea meel, et ta mingil hetkel unne vajus, sest mul oli iseendagagi piisavalt tegemist. Tema murelikkus lisaks oleks mind vaid suurema koorma alla pannud.
Niisiis kujutage ette täiesti lootusetuna tunduvat ööd, kui suudate maksimaalselt kümme minutit korraga wc-st eemal olla, minutid venivad kui tunnid, teil on hirm, sest puudub kontroll OMA keha üle. Lugesin sekundeid, jõllitasin kannatamatult elektroonilist kella oma telefonil ja arvutis - et see ometi muutuks, mõõtsin palju kordi vahemaad hoovi uksest esiukseni sammudega, loendasin magava H hingetõmbeid, veelonkse, mida sundisin end iivelduseni tarbima ja veetsin pikki perioode potil istudes ning värskelt soetatud Kama Sutra raamatut rida realt ja kohati korduvalt lugedes, sest süveneda oli raske aga vaja. Te. Ei. Kujuta. Ette kui õudne see oli, kui te pole seda ise väga vihases versioonis läbi teinud.
Mingil hetkel kella viie paiku jäin ime läbi magama. Selleks, et H saaks mind pool seitse taas äratada ja murelikke küsimusi esitada. Sellest hoolimata, et palusin tal lasta mul magada. Ta ei lasknud. Ja siis tundsin, kuidas mu hirmud teoks saavad ning põis taas ärkab. Käisin taas vetsus ning tagasi tulles hirmust, et nüüd hakkab kõik taas otsast, hakkasin nutma. Ja alles siis sai ta vist aru, KUI õudne see on ning kuidas ma olin palvetanud, et saaksin edasi magada. Kasvõi natukenegi enne oma pikka reisi koju. Seda ma juba teadsin, et võimalus viimaseks romantiliseks ööks läks perse. H aga ei mõelnudki sellele vaid süüdistas end minu olukorra põhjustamises. Mis on muidugi nonsense. Selliseid asju juhtub. Eriti seal. Õnneks uinusin taas.
Õnneks olid mul antibiootikumid juba olemas veidi kergemast korrast. Kuritarvitasin neid meeleheitest. Aga nagu ma juba aimasin, siis hommik oli õhtust palju-palju ilusam.
Veetsime viimase päeva taas kingitusi kokku ostes, ostsime ka talle lõpuks sobiva kiivri ning käisime viimaks hiina restoranis pulkadega söömas. Olin seda juba pikka aega teha tahtnud, sest lootsin, et sealne hiina toit on geograafilise läheduse tõttu parem kui siin. Oli ka!
Õhtu oli muidugi kurvapoolne ning aeg liikus jälle imekiiresti. Kahjuks. Nii ruttu saabus moment, kui pidime lennujaama suunduma, et mina saaks koju minna. Üldse ei tahtnud! See ei ole aus, et pidin taas valima kõige kallimate vahel. Temagi viskas meeleheitest veksli välja, et lähme kohtusse ja abiellume, et saaksin jääda. Aga sel aastal ei olnud taoline plaan võimalik. Eelmisel aastal sidus mind kodumaaga palju vähem kohustusi kui praegu. Aga siis jällegi ei olnud meie suhe veel seal, kus ta on praegu.
Kitty kes tuli ka head aega soovima, tegi mulle isegi seljamassaaži ning H laulis mulle oma uut ilusat laulu, mis puudutabki mind. Kahju, et ma selle sõnadest ise veel aru ei saa. Ja siis saatsid nad mu ära. Viimased kallid ja musid, mis jäid tänu avalikkusele väga reserveerituks ning siis organiseeris mu üks lennujaamas töötav tuttav mu õigele lennukile. Tema sealt leidmine oli väga tore üllatus. Ja ta rebis puruks mu esimese pardakaardi, sest see ei olnud akna all. Poisid naersid jälle, et kuidas mul on NENDE linnas igal pool tuttavaid. Turvad kahtlustasid mind veel kaamerapatakate käsipagasis vedamise pärast. Mida vahepealsel reisil keegi ei uurinud. Kas keegi oskab mulle seletada patakatest tulenevat ohtu, ah? Ja siis juba olingi õhus. Koos patakatega õnneks.
Aga ma rääkisin praegu ju haige olemisest. Mõne raskema hetke ning Delhi flirtivate teenindajate hajameelsuse ning turvakontrolli onude ülima põhjalikkuse kiuste sain tänu mitmetele toredatele härras-ärimeestele vastu hommikut ka Türgi lennukile. Mitte et mind enne erinevate väravate vahet ei jooksutatud. Tegin ka lennujaama poodidele kassat ning ostsin ülikallist jäätist oma viimaste ruupiate eest. Ja siis asusime teele - Indiast ära. Türgi lennul söödeti meid taas igasuguse eestlase jaoks söödamatu kraamiga. Unistele inimestele topiti kätte hiigelpaksu fetalõiguga võileib nt ja magustoiduks oli mingi hapu jogurtisugulane. Ehk miskit kitsest välja pigistatut? Jäin üsna näljaseks, mistõttu läks Riia lennul juba tuttav low kalorie maitsetu kala ning toores kartul õudselt hästi. Ainus nende söök, mis mulle siiani on meeldinud, oli mingi kanaroog. Muidu aga pole neile õhuteeninduse osas midagi ette heita.
Elasin lennud paari üle naabrite vetsu ronimisega ilusti üle. Jõudsin isegi connection flightile üliväikse pausi kiuste. Alles Riias läks elu taas keeruliseks. Toll tõmbas mu pistelisse kontrolli ning otsis kohri korralikult läbi. Ju siis tundus neile, et üks inimene ei saa ometi nii palju kõrvarõngaid enda tarbeks osta.:D whatever. Aga siis selgus, et jäin kümne minutiga ühest Tallinna bussist maha. Olin palunud emal busse kontrollida ning saanud luureinfot, et mul on terve tund aega. Noh jah... selgus, et see tunni pärast väljuma pidav buss ei tulegi lennujaama vaid stardib bussikast. Sinna aga kohti müüa pole ning järgmisele mitu tundi hiljem väljuma pidavale ka mitte. Samuti olid Air Balticu esindajad kindlad, et ma ei jõua mingil juhul poole tunniga bussikasse, et kontrollida, kas neil ehk on kohapeal veel pileteid müügiks. Meeleheitel mina, kes tahtis kindlasti samal päeval koju jõuda, asus siiski taksoga bussijaama poole teele. Usun, et tegin õigesti, et mingit liinibussi ei valinud, sest jõudsime siiski õigeks ajaks ja kuigi sain külmas ja poolpaljalt närveerida, kas mulle üldse kohta jagub, tõstis sõbralik vene keelt rääkiv juht mu asjad pagasnikusse ning viimaks siiski anti mulle armu. Kusjuures tundub, et ka suur osa nende lennujaama staffist valdab võõrkeeltest vaid vene keelt. Sain kõvasti praktiseerida.
Bussiga oli veel see nali, et nad ei saanud eestikeelsest kaarditerminalist jagu ja minagi ei mõistnud selle jaburaid päringuid. Seega lunastas ema mu alles Tallinnas välja. Ja jõudsingi vaid 26,5 tunniga koju, mis on palju parem kui sinna minekuks kulunud 54 või 57 või mis ta oligi.
Viimane nädal on möödunud aklimatiseerudes, tööga taas kohanedes ning samas tagasilööke andva haigusega võideldes ning koduseid kõige kallimaid üle vaadates ning kingitustega kullates. No olgu, võib-olla mitte päris kullates, aga still. Segadusse ja vihaseks ajas mind aga see, kuidas iga kord, kui tundus, et nüüd on vist haigusega kõik, olukord jälle pea peale pöördus
Kui see aga vabariigi aastapäeval pärast õnnestunud profi photoshooti Sandraga, mille viimane mulle jõuluks kinkis, taas juhtus ja vihasemalt kui varem, siis sai otsa minu häbi EMO tülitamise osas. Uskuge mind - asi oli taas kole ja mul olid antibiootikumid otsa saanud. Samas oli selge, et ma ei julge oodata, millal ükskord perearstil minu ja minul keset tööpäeva tema jaoks aega on. Kes teab, kui hulluks asi minna võib eks. Seega palusin ristiemal meile järgi tulla ning mu kiirabihaiglasse viia. Ta tuli ka kohe mingi kümne minutiga. Olin nimelt oma auto käima saanud ja Peedule loovutanud, sest tema oma andis vahepeal otsad.
Aga jah, sain suurel pühal päris mitu head tundi koos teiste hädavigastega veeta. Selle aja sees tekkis lemmik vetsukabiin, mängisime S-iga naljakat sõnademängu ning naersime pisarateni, mis võis tunduda mõne jaoks arusaamatu, ehk isegi kohatu, aga eelistasin seda masetsemisele ning see aitas mul tähelepanu olukorra ebameeldivuselt eemale juhtida. Üks õde ähvardas minu emakat lambist millegipärast kirurgiga ning arst tõstis käed püsti, kui analüüsidest selgus, et mul tegelikult poleks heatujulisuseks põhjust ning ilmselgelt antibiootikumid ei mõju. Minule mõjus masendavalt aga see, kuidas saab nii levinud probleem nii abituks arste teha. Ta tundus tore mees olevat, aga rohtusid on ju erinevaid. Nüüd sain miskit nõrgemat ja kehvemate kõrvaltoimetega, aga asi seegi. Kusjuures olukord andis ise järgi enne, kui jõudsin uut kuuri alustada. Söön aga siiski praegu kamaluga pille, et suuremas osas kodusel režiimil veedetud nädal raisatuna ei tunduks ning rohkem tagasilööke ei tuleks. Ma lihtsalt ei jaksa enam. EI jaksA!
Aga see aasta tundub juba üsna iroonilisena. Algas uputusega, iseseisvuspäeva veetsin EMOs isamaalisi laule kuulates pingviinide vaatamise asemel... mis järgmiseks? Kas need seiklused annavad tõesti tooni tervele aastale?
Et siis jah... ehk saab vähemalt ilusaid pilte tollest päevast, sest fotograafi stuudios oli üllatavalt tore ja mugav olla. Kartsin küll pulgastumist, aga saime hoopis kiita;)
Ja nüüd püüan vastu astuda uuele tihedale nädalale.
P.S. Isa helistas täna. Ta tahtis sel pikal nädalalõpul kokku saada, aga kuigi see oleks täna võimalik olnud, otsustas ta seda mitte teha. Mis siis ikka. Ju ma pole enam uus ja põnev ning piisab korra sünnipäevaperioodil üle vaatamisest küll. Olen natuke solvunud. Ta küll kutsub mind kogu aeg maale, aga ma ei taha sinna hästi minna. Esiteks on see paras ettevõtmine ning teiseks oleksin üsna lõksus koos tema elukaaslasega, kes mind nende lahusoleku perioodil juba kurja kasuema moodi korra kohtles. No ei... isa peale vihastades lapsi ründavad kasuemad ei ole minu maitse. Ja ma ei näe enam, miks ma peaks pingutama, et talle meeldida. Võib-olla taasavastan selle põhjuse tulevikus. Kõik ju eksivad!?
On nii palju asju, mida ma tahaksin teiega jagada, aga seda õiget tuju, et kõike hästi edasi anda ei ole veel tulnud. Seega räägin asjadest natuke tagurpidi.
Tuleb väga isiklik postitus, aga see ju ongi mu isiklik blogi ning pole kuigi palju teemasid, mida ma siin kajastanud ei oleks, nii et las siis olla. Valige next item või previous item, kui see hingele hakkab.
Igatahes, nädal tagasi laupäeval - kui oli jäänud vaid üks öö Indiast tagasi tulekuni - jäin korralikult haigeks. Sain tõeliselt kohutava põiepõletiku ning see tähendas terve öö wc vahet jooksmist, tohutut piina ning muret Harshi näos, sest ta vist tundis end abituna. Mängisimegi mõttega, et veedame oma viimase ühise öö koos wc-s, aga mul on hea meel, et ta mingil hetkel unne vajus, sest mul oli iseendagagi piisavalt tegemist. Tema murelikkus lisaks oleks mind vaid suurema koorma alla pannud.
Niisiis kujutage ette täiesti lootusetuna tunduvat ööd, kui suudate maksimaalselt kümme minutit korraga wc-st eemal olla, minutid venivad kui tunnid, teil on hirm, sest puudub kontroll OMA keha üle. Lugesin sekundeid, jõllitasin kannatamatult elektroonilist kella oma telefonil ja arvutis - et see ometi muutuks, mõõtsin palju kordi vahemaad hoovi uksest esiukseni sammudega, loendasin magava H hingetõmbeid, veelonkse, mida sundisin end iivelduseni tarbima ja veetsin pikki perioode potil istudes ning värskelt soetatud Kama Sutra raamatut rida realt ja kohati korduvalt lugedes, sest süveneda oli raske aga vaja. Te. Ei. Kujuta. Ette kui õudne see oli, kui te pole seda ise väga vihases versioonis läbi teinud.
Mingil hetkel kella viie paiku jäin ime läbi magama. Selleks, et H saaks mind pool seitse taas äratada ja murelikke küsimusi esitada. Sellest hoolimata, et palusin tal lasta mul magada. Ta ei lasknud. Ja siis tundsin, kuidas mu hirmud teoks saavad ning põis taas ärkab. Käisin taas vetsus ning tagasi tulles hirmust, et nüüd hakkab kõik taas otsast, hakkasin nutma. Ja alles siis sai ta vist aru, KUI õudne see on ning kuidas ma olin palvetanud, et saaksin edasi magada. Kasvõi natukenegi enne oma pikka reisi koju. Seda ma juba teadsin, et võimalus viimaseks romantiliseks ööks läks perse. H aga ei mõelnudki sellele vaid süüdistas end minu olukorra põhjustamises. Mis on muidugi nonsense. Selliseid asju juhtub. Eriti seal. Õnneks uinusin taas.
Õnneks olid mul antibiootikumid juba olemas veidi kergemast korrast. Kuritarvitasin neid meeleheitest. Aga nagu ma juba aimasin, siis hommik oli õhtust palju-palju ilusam.
Veetsime viimase päeva taas kingitusi kokku ostes, ostsime ka talle lõpuks sobiva kiivri ning käisime viimaks hiina restoranis pulkadega söömas. Olin seda juba pikka aega teha tahtnud, sest lootsin, et sealne hiina toit on geograafilise läheduse tõttu parem kui siin. Oli ka!
Õhtu oli muidugi kurvapoolne ning aeg liikus jälle imekiiresti. Kahjuks. Nii ruttu saabus moment, kui pidime lennujaama suunduma, et mina saaks koju minna. Üldse ei tahtnud! See ei ole aus, et pidin taas valima kõige kallimate vahel. Temagi viskas meeleheitest veksli välja, et lähme kohtusse ja abiellume, et saaksin jääda. Aga sel aastal ei olnud taoline plaan võimalik. Eelmisel aastal sidus mind kodumaaga palju vähem kohustusi kui praegu. Aga siis jällegi ei olnud meie suhe veel seal, kus ta on praegu.
Kitty kes tuli ka head aega soovima, tegi mulle isegi seljamassaaži ning H laulis mulle oma uut ilusat laulu, mis puudutabki mind. Kahju, et ma selle sõnadest ise veel aru ei saa. Ja siis saatsid nad mu ära. Viimased kallid ja musid, mis jäid tänu avalikkusele väga reserveerituks ning siis organiseeris mu üks lennujaamas töötav tuttav mu õigele lennukile. Tema sealt leidmine oli väga tore üllatus. Ja ta rebis puruks mu esimese pardakaardi, sest see ei olnud akna all. Poisid naersid jälle, et kuidas mul on NENDE linnas igal pool tuttavaid. Turvad kahtlustasid mind veel kaamerapatakate käsipagasis vedamise pärast. Mida vahepealsel reisil keegi ei uurinud. Kas keegi oskab mulle seletada patakatest tulenevat ohtu, ah? Ja siis juba olingi õhus. Koos patakatega õnneks.
Aga ma rääkisin praegu ju haige olemisest. Mõne raskema hetke ning Delhi flirtivate teenindajate hajameelsuse ning turvakontrolli onude ülima põhjalikkuse kiuste sain tänu mitmetele toredatele härras-ärimeestele vastu hommikut ka Türgi lennukile. Mitte et mind enne erinevate väravate vahet ei jooksutatud. Tegin ka lennujaama poodidele kassat ning ostsin ülikallist jäätist oma viimaste ruupiate eest. Ja siis asusime teele - Indiast ära. Türgi lennul söödeti meid taas igasuguse eestlase jaoks söödamatu kraamiga. Unistele inimestele topiti kätte hiigelpaksu fetalõiguga võileib nt ja magustoiduks oli mingi hapu jogurtisugulane. Ehk miskit kitsest välja pigistatut? Jäin üsna näljaseks, mistõttu läks Riia lennul juba tuttav low kalorie maitsetu kala ning toores kartul õudselt hästi. Ainus nende söök, mis mulle siiani on meeldinud, oli mingi kanaroog. Muidu aga pole neile õhuteeninduse osas midagi ette heita.
Elasin lennud paari üle naabrite vetsu ronimisega ilusti üle. Jõudsin isegi connection flightile üliväikse pausi kiuste. Alles Riias läks elu taas keeruliseks. Toll tõmbas mu pistelisse kontrolli ning otsis kohri korralikult läbi. Ju siis tundus neile, et üks inimene ei saa ometi nii palju kõrvarõngaid enda tarbeks osta.:D whatever. Aga siis selgus, et jäin kümne minutiga ühest Tallinna bussist maha. Olin palunud emal busse kontrollida ning saanud luureinfot, et mul on terve tund aega. Noh jah... selgus, et see tunni pärast väljuma pidav buss ei tulegi lennujaama vaid stardib bussikast. Sinna aga kohti müüa pole ning järgmisele mitu tundi hiljem väljuma pidavale ka mitte. Samuti olid Air Balticu esindajad kindlad, et ma ei jõua mingil juhul poole tunniga bussikasse, et kontrollida, kas neil ehk on kohapeal veel pileteid müügiks. Meeleheitel mina, kes tahtis kindlasti samal päeval koju jõuda, asus siiski taksoga bussijaama poole teele. Usun, et tegin õigesti, et mingit liinibussi ei valinud, sest jõudsime siiski õigeks ajaks ja kuigi sain külmas ja poolpaljalt närveerida, kas mulle üldse kohta jagub, tõstis sõbralik vene keelt rääkiv juht mu asjad pagasnikusse ning viimaks siiski anti mulle armu. Kusjuures tundub, et ka suur osa nende lennujaama staffist valdab võõrkeeltest vaid vene keelt. Sain kõvasti praktiseerida.
Bussiga oli veel see nali, et nad ei saanud eestikeelsest kaarditerminalist jagu ja minagi ei mõistnud selle jaburaid päringuid. Seega lunastas ema mu alles Tallinnas välja. Ja jõudsingi vaid 26,5 tunniga koju, mis on palju parem kui sinna minekuks kulunud 54 või 57 või mis ta oligi.
Viimane nädal on möödunud aklimatiseerudes, tööga taas kohanedes ning samas tagasilööke andva haigusega võideldes ning koduseid kõige kallimaid üle vaadates ning kingitustega kullates. No olgu, võib-olla mitte päris kullates, aga still. Segadusse ja vihaseks ajas mind aga see, kuidas iga kord, kui tundus, et nüüd on vist haigusega kõik, olukord jälle pea peale pöördus
Kui see aga vabariigi aastapäeval pärast õnnestunud profi photoshooti Sandraga, mille viimane mulle jõuluks kinkis, taas juhtus ja vihasemalt kui varem, siis sai otsa minu häbi EMO tülitamise osas. Uskuge mind - asi oli taas kole ja mul olid antibiootikumid otsa saanud. Samas oli selge, et ma ei julge oodata, millal ükskord perearstil minu ja minul keset tööpäeva tema jaoks aega on. Kes teab, kui hulluks asi minna võib eks. Seega palusin ristiemal meile järgi tulla ning mu kiirabihaiglasse viia. Ta tuli ka kohe mingi kümne minutiga. Olin nimelt oma auto käima saanud ja Peedule loovutanud, sest tema oma andis vahepeal otsad.
Aga jah, sain suurel pühal päris mitu head tundi koos teiste hädavigastega veeta. Selle aja sees tekkis lemmik vetsukabiin, mängisime S-iga naljakat sõnademängu ning naersime pisarateni, mis võis tunduda mõne jaoks arusaamatu, ehk isegi kohatu, aga eelistasin seda masetsemisele ning see aitas mul tähelepanu olukorra ebameeldivuselt eemale juhtida. Üks õde ähvardas minu emakat lambist millegipärast kirurgiga ning arst tõstis käed püsti, kui analüüsidest selgus, et mul tegelikult poleks heatujulisuseks põhjust ning ilmselgelt antibiootikumid ei mõju. Minule mõjus masendavalt aga see, kuidas saab nii levinud probleem nii abituks arste teha. Ta tundus tore mees olevat, aga rohtusid on ju erinevaid. Nüüd sain miskit nõrgemat ja kehvemate kõrvaltoimetega, aga asi seegi. Kusjuures olukord andis ise järgi enne, kui jõudsin uut kuuri alustada. Söön aga siiski praegu kamaluga pille, et suuremas osas kodusel režiimil veedetud nädal raisatuna ei tunduks ning rohkem tagasilööke ei tuleks. Ma lihtsalt ei jaksa enam. EI jaksA!
Aga see aasta tundub juba üsna iroonilisena. Algas uputusega, iseseisvuspäeva veetsin EMOs isamaalisi laule kuulates pingviinide vaatamise asemel... mis järgmiseks? Kas need seiklused annavad tõesti tooni tervele aastale?
Et siis jah... ehk saab vähemalt ilusaid pilte tollest päevast, sest fotograafi stuudios oli üllatavalt tore ja mugav olla. Kartsin küll pulgastumist, aga saime hoopis kiita;)
Ja nüüd püüan vastu astuda uuele tihedale nädalale.
P.S. Isa helistas täna. Ta tahtis sel pikal nädalalõpul kokku saada, aga kuigi see oleks täna võimalik olnud, otsustas ta seda mitte teha. Mis siis ikka. Ju ma pole enam uus ja põnev ning piisab korra sünnipäevaperioodil üle vaatamisest küll. Olen natuke solvunud. Ta küll kutsub mind kogu aeg maale, aga ma ei taha sinna hästi minna. Esiteks on see paras ettevõtmine ning teiseks oleksin üsna lõksus koos tema elukaaslasega, kes mind nende lahusoleku perioodil juba kurja kasuema moodi korra kohtles. No ei... isa peale vihastades lapsi ründavad kasuemad ei ole minu maitse. Ja ma ei näe enam, miks ma peaks pingutama, et talle meeldida. Võib-olla taasavastan selle põhjuse tulevikus. Kõik ju eksivad!?
1 kommentaar:
Sul on ikka seiklused!
See võõrasema- ma ka ei viitsiks vaeva näha. Milleks!?
Loodan, et saad terveks!
Postita kommentaar