Ehk siis mis sai pärast pulmi.
Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.
Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.
Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.
Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.
Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.
Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.
Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.
Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.
Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.
Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.
Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.
Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.
Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.
Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.
Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.
Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.
Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.
Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.
Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.
Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.
Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.
Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.
igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.
Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.
Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.
Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.
Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.
Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.
Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.
Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.
Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.
Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.
Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.
Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.
Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.
Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.
Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.
Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.
Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.
Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.
Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.
Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.
Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.
Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.
Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.
Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.
Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.
Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.
Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.
Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.
Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.
Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.
Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.
Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.
igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.
Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.
Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.
Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.
Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.
Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.
Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.
Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.
Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.
Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar