Naiseks olemisest

Selle aasta naistepäeval arvasin, et minu jaoks tuleb täiesti tavaline tööpäev. H nagunii ei teagi, et selline asi mujal maailmas paljudele vaba päeva tagab. Viimase osas oli mul õigus. Ta mõtles päriast mitmeid vihjeid alles hilisõhtuks välja, mis värk on, aga ma ei pannudki seda talle pahaks. Neil oli samal ajal hoopis lahedam rahvuslik kevadpüha Holi, mil kõik värvi ja veesõda mängivad ning mida isegi kord proovida tahaksin.

Päris mitmed anonüümikud on pärast eelmist postitust pidanud oluliseks mulle öelda, et peaksin ta maha jätma ja see on tekitanud minus väga vastakaid tundeid. Vahel mõtlen, et neil on ju ratsionaalsest vaatenurgast õigus. Siis jälle, et aga miks mu süda siis mul seda teha ei luba. Siis vahel tundub kõik väga hästi. Seejärel aga kaalume oma võimalusi-võimatusi. Hetkel oleme jälle üsna kummalises kohas ja ta teab, et nii jätkuda ei saa. Ma ei jaksa. Edasi saab asi minna ainult paremaks, ma usun. Ma lihtsalt ei tea veel, kummas suunas.

Ahjaa... üks väga suur asi juhtus ka. H sai läbi Skype'i viimaks tutvuda mu emaga ning teada, mis tunne on mul tema omaga läbi keelebarjääri suheldes ja... JA ta rääkis esimesele lähisugulasele meie suhtest. Tolleks usaldusaluseks oli verivärske vennanaine ja guess what... ta ei vihkagi mind ega seda ideed väga.

Aga ma tahtsin ju rääkida eelkõige naistepäevast. See oli väga tore üllatus. Hommikul esimese asjana tõi Jüri mulle ja Piretile kimbu tulpe - midagi, mida ma üldse ei oodanud. Seejärel esines ka TP kolleeg samalaadse žestiga, aga tema margiks olid roosid. Kolmas kolleeg kostitas naisi Geisha ja vahuveiniga, millest ma kahjuks töökäikuda tõttu eriti osa ei saanud. See-eest aga ootas meid ziilikese juures paukuv lemmik-Törley, šokolaadikook ja vanad sõbrad, kellest on saanud nüüdseks koostööpartnerid ka töös. Eesti on üks huvitav koht elamiseks:)

Kuna järgmisel päeval pidi algama kliendiseminar ning mõni päev hiljem lausa rahvusvaheline reis, siis oli hästi kiire päev ka. Juba lõunast suundusime Tartusse ettevalmistusi tegema. Tee peal tegime aga üle aastate pausi Adavere tuulikus, mis oli kaunistatud atlase (vist) ning pärlikeedega ja kus ka kohe vahuveini serveeriti. Jõudsin sellest vaid lonksu juua, aga tuju tegi jälle paremaks.

Pika päeva õhtul helistas veel üks kolleeg, et mängida solvunut, sest ma ei liitunud nende hotelliseltskonnaga. Lubas lausa mulle toodud ämbritäie roose karistuseks koos okastega ise ära süüa:) Ega ma polnud kade ka. Asemele sain nagunii midagi maitsvamat - chilliga Fazeri. Kes teab, see teab:) Et siis jah, üsna enesekindlust tõstev päev oli.

See nädalavahetus oli aga ka naise vaatevinklist omamoodi huvitav. Sandra palus mul üsna viimasel hetkel end vanemate hõbepulmas saata. Sellest pidi tulema suur sündmus, mida neil aastate eest ei olnud. Mõtlesin end halliks, mida kinkida paarile, kes juba nii kaua koos on olnud, aga välja mõtlesin.

Reedese välkotsuse ise muru kasvatama hakata tulemusena aiapoodi kammides märkasin seal kastekanne. Ja mõte hakkas tööle. Niisiis ostsingi kõige ägedama ära ja kirjutasin juurde kaardi, et rohi ei ole alati nooruses rohelisem, kui seda korralikult kasta. Neile meeldis. Mulle ka:)

Pulm ise oli aga huvitav. Olin Sandra kaasa/kontvõõras ning oma elu esimeses külalisena veedetud eesti pulmas sain kohe ka ameti. Tahate arvata? Rahvas otsustas ühehäälselt, et minust saab pitserilööja.

Ma olin küll veidi skeptiline, sest püüdsin madalat profiili hoida võõras seltskonnas. Lisaks olin ümbritsetud endast mitu korda vanematest abieluinimestest. No ei tulnud head ideed, kuidas neid onusid msuitada ja sellest puhta nahaga välja tulla. Samas sain käsu kaasa antud tumepunane huulepulk ära kulutada.

Ega siis midagi, palju rummi alla, pulk peale iga mõne minuti tagant ja nii mõestki mehest said muside parkimisplatsid. Teised jälle tegid ruumi aina uutele:) Päris lõbus oli ja vist ei jäänudki keegi vahele. Üks onu küll põgenes trepil varitsemise ajal mu eest ja tõmbas pea õlgade vahele nagu kilpkonn, aga jagu sain temastki ja ega see vist väga haiget teinudki.

Minu üllatuseks S-i ema lausa tänas mind peo lõbusamaks muutmise eest ning ütles, et teisedki olid uurinud hiljem, kes see vahva tüdruk oli. Kusjuures sõna vahva ei tundugi mulle enam nii vastikuna kui varem. Hakkan suureks saama7vanaks jääma?

Hoiatasin musiülesande eest ka H-d. Tema aga võttis asja naljaga, nagu ootasingi. Lihtsalt lõbus oli teda veidi intrigeerida poolikute selgitustega.

Muidu aga elan põhiliselt tööelu. Kolleegid juba pihivad, et läheks minuga kasvõi luurele ja täna ziilike noris mind ja Jüri, et me oleme nagu 9st 5ni paar, sest tõenäoliselt veedame koos rohkem aega kui päris paarid. Vähemalt ärkvel:D Meil oli naljakas. Meil ongi koos naljakas. Ja see on tore:) Tore on omada mõnda teist endavanust kolleegi, kellega on nii mõndagi ühist ning kes ei solvu, kui teda veidi norida. Eriti hea on see sellepärast, et peamegi hetkel palju koostööd tegema. Aitame üksteist.

Korra käisin jälle Rootsimaal ka. Sain seekord pikemalt Stockholmi kaunite saarte kohal tiirutada, tutvusin uute lahedate ja kasulike inimestega, sõime suurepärases kohas nimega Grill, kus iga nurgake on täiesti isemoodi, saime palju targemaks veebi asjus ning see oli hea, sest oskasime olla kriitilisemad ja saime palju huvitavaid vastuseid. Ja lõpuks sattusin lennukil kogemata kõrguti istuma vana tuttavaga, kellega lobisemine tegi ka maailma hulleima kõrvade lukkumineku üleelatavamaks.

Mõnikord jääb kujutlusvõimest lihtsalt väheks

Nii algas näiteks tänane päev. Pidime kolleegiga töö asjus üht vaibasalongi külastama ja kuna olin saanud kirja, et näidised on kohal ja tulgu ma aga poest läbi, siis nii tegimegi. Koha peal aga ootas ees paras üllatus.

Firma ülemust ei olnud kohal. Küll aga oli seal üks torisev vanapapi, kes väitis, et tema ei teadnud meie tulekust ega näidistest mitte midagi ja ei näita ka meile midagi. Tulgu me aga tagasi mitme tunni pärast, kui omanik kohal on. Me jällegi ei tahtnud hästi oma kõrvu uskuda. Jutt käib ju vaibanäidistest, mitte riiklikest saladustest. Samuti ei olnud mailivahetuses palutud aega kokku leppida ja onu teadis küll, kus äsja saabunud näidised on.

Lõpuks soostus müüja meile oma ülemuse numbri andma ja ütlesin otse tollele, et kuri onu keeldub meid aitamast. Nad vahetasid omavahel mõned sõnad ja asjad hakkasid sujuma. Siiski üsna kummalist rada pidi.

Onu pidas vajalikuks sissejuhatuse osana meile rääkida kunagi neid külastanud soomlasest, kes julges allahindlust küsida. Ta selgitas meile siis, et klient võib ju olla kuningas, aga müüja on jumal. Kõik ikka kuulasite ja panite tähele, jah? Me Jüriga nägime mõlemad kõvasti vaeva, et oma näoilmet kontrollida. Eriti, kuna me olime igati viisakad olnud ja kogemata miini otsa astunud. Jüri mainis ka võimalust alati ära minna, aga ju see oli liiga umbisikulises vormis, et onu aru saaks.

Seejärel aga pakuti meile lambist hommikuse külastuse puhul 20% allahindlust. Nüüd jõudsid meie ette ka vaibanäidised ja pakuti isegi teed. Kohvi koha pealt ütles ta kohe, et seda ta ei paku - me ei küsinudki - aga teed saab, kuna ta just tegi vee soojaks enda jaoks nagunii. Otsustasin pakkumise vastu võtta ning varsti saabuski kandik kannu, tassi ja suhkruga. Onu ütles, et endale ise kallaksin. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka seda, et talle meeldib, kui naised tööd teevad. Asi oli juba nii sürreaalne, et ma ei ole enam kindel, mis juhtus päriselt ja mis mitte. Avastasin oma tassist igasuguseid huvitavaid tükke ja õlilaike, aga blokeerisin need mõistusega ära ning jõin.

Vahepeal saime kiita mitu korda, et oleme nii toredad ja asjalikud noored vms ning siseinfona, kus onu elab, kui suur tema korter on ning mitu seda meie messiboksi mahuks. Ülimalt oluline eks. Imestan siiani, kuidas nad üldse midagi müüdud saavad, aga ehk pannakse ta planeeritud külastuste - eriti äriklientide - ajaks kuhugi tagatuba koristama või lõngapusasid harutama? Sellist klienditeenindust ei pidanud ma enam võimalikukski.

Samas aga sain õhtuks ülimalt positiivse hinnapakkumise. Lausa üllatusliku. Nii et ehk isegi ostame neilt. Kõigest hoolimata... aga jälle kogemuse võrra rikkam.

Lugu sellest, kuidas elasime üle esimese ühise reisi

Öeldakse ju, et parim viis testida ükskõik missugust suhet on minna koos reisile. Viimaks tegime ka meie selle ära. Olin juba pikemat aega igatsenud näha Lõuna-Indiat, aga Harshi tõmbas rohkem põhja. Mind jälle ei veennud miski mu kesktalvisel soojamaa puhkusel lumistesse mägedesse minema. Ühel pahal päeval pärast kaklemist ja mossitamist ning emotsioonide lainetena üle pea kokku käimist jõudsimegi sinna, et ta tegi ära lubatu ja pani lausa paika viiepäevase Lõuna-India reisiplaani. Ma muidugi oleksin eelistanud koos planeerida, aga vähemalt midagigi.

Igatahes, ühel hetkel, kui tundsin jälle, et olen suuteline talle otsa vaatama ja mitte enesehaletsusest nutma puhkema, hakkas ta siis mulle oma ideedest rääkima. Ta tahtis lennata Goasse (mis ajas mind omaette kurjaks, sest ta peaks teadma, kuidas ma Goasse suhtun), aga edasine plaan kõlas täitsa hästi. Pidime minema vaatama India suurimat? koske, üht budistide kogukonda mägedes, Mysore'i, mis on üks kiidetumaid linnu lõunas ja siis Cochini lähistel tagurpidi jõgedes paadimajaga terve päeva ringi sõitma. Mõtlesime osta ära vaid edasi-tagasi lennupiletid, sest meil ei olnud aega rongis loksuda. Kuna aga lendasime iga kord täiesti erinevatest lennujaamadest, siis maksime ka päris palju. Millegipärast ei ole seal viimase minuti lennud üldse odavad. Kuigi lennukid ise olid üsna tühjad. Igatahes, lugesime kokku oma rahad ja lootsime ülejäänu kuidagi kohapeal korraldada. Viimasel õhtul veel kohtusime korra sõpradega ning saime veidi soovitusi. Hiljem selgus, et ka reisil olid nad hindmatud abilised.

Niisiis 10. veebruari hommikul - täpselt kuu aega tagasi - ärkasime hästi vara, et jõuda Ahmedabadi bussile. Pidime sealt Goasse lendama ja ühe öö seal veetma, siis aga kohe edasi liikuma. Plaan oligi päev ja koht, päev ja koht. Sel hommikul aga selgus, et Harshil on midagi kõhuga korrast ära. Jah, tal, mitte mul, välismaalasel. Siis hakkas ta mulle ka plaan B-st rääkima, mis tähistas paar päeva Goas lebotamist ning seejärel otse paadimajja suundumist. Ma küll puiklesin vasu ja lootsin, et ehk tal hakkab parem ja ta jaksab ikka täie tempoga kõik ära teha, aga sellest hiljem.

Niisiis loksusime külmast värisedes rikšaga bussikasse, aga siis nõudis H, et võtaksime hoopis takso. Mulle see mõte ei meeldinud, sest lootsin võimalikult säästlikult hakkama saada, aga kuna me kaklesime sel ajal niigi palju, siis andsin ühes küsimuses alla ja maksime vaid kümme korda rohkem kui pidanuks. Vähemalt jõudsime õigeks ajaks ja otse lennujaama.

Lennujaamas oli üsna kummaline olla. See oli nii vanaaegne, et seal olid infotahvlid, kus plastikust numbrid plaginaga vaheldusid. Meie aga istusime varjatumas nurgas ning rääkisime masendavatel teemadel. Nii masendavatel, et ikka ja jälle sain pisaraid pühkida. Ka terve tee taksos oli olnud nii kummaline. Istusime peaaegu kogu tee nagu võõrad kumbki oma nurgas ning kokku saades vaid lahvatasid uued vaidlused. Lisaks mürgitas ta mind pidevalt sigarettidega ja see, et avasime aknad, ei aidanud kuigi palju. Ma olin tõeliselt õnnetu, aga ei osanud ka olukorda üksi kuidagi parandada.

Igatahes, mingil hetkel läbisime turvakontrolli ning lennujaama poolevahetusega paranes ka õhkkond meie vahel. Justkui torm oleks läbi saanud ja päike välja tulnud. Nüüd olime taas üks meeskond, kes muretses koos selle üle, millisest väravast meie lend läheb. Sõin veel tohutult pähklist šokolaadiglasuuriga jäätist ning istusime ülimalt räpastel pinkidel infot oodates. Siis aga tahtis H minna kelleltki küsima, kus meie lend siis on ja läksin temaga kaasa. Varsti aga avastasin, et pardakaart, mis mul kogu aeg käes oli olnud, on kadunud. Paanika hakkas tõusma. Küsisin Harshilt, kas andsin selle tema kätte, aga ta ei teadnud minu piletist midagi. Ja siis meenus, et olin just oma jäätisepaberi ära visanud. Peas lahvatas mõte, äkki...?

Ei jäänudki midagi muud üle, kui tormasin tagasi ootesaali ja sukeldusin suurde prügikasti. Õnneks märkasingi kohe üht varjatud alkoreklaamiga pardakaarti. Leidsin sellelt kergelt kleepuvalt esemelt oma nime ja mind valdas taas rahu. Naljakas on mõelda, mida kõik pealtvaatajad valgest prügikollist arvata võisid ja H naeris, et nii blond ei saa ju olla, aga sai ja siis üsna varsti tuli lennuk ka. Ma lihtsalt palvetasin, et edasi oleks tore reis.

Kohapeal siiski selgus, et otsetransporti meie planeeritud sihtkohtadesse Goast ei lähe ning taksod oleksid roppkallid. Seega andsin järele vahepeatuste ärajätmise osas, kuigi ikka oleksin väga tahtnud lõunavärvilisi templeid näha. Nüüd aga olin kristlikus asulas. See-eest aga oli seal mõnusalt soe, isegi palav. Ja vaid pooleteist tunnise lennu kaugusel oli olnud nii külm, et vajasin sviitrit ja jakki. Kuna H-l oli ka üsna paha olla, siis võtsime sel päeval rahulikult. Sõitsime järjekordse taksoga Goa teise otsa, sest H oli seal varem käinud ja väitis, et see on most happening place.

Taksojuht otsis meile ka hotelli. Esimene oli ilus, aga nii röögatult kallis, et me ei hakanud tuba vaatama minemagi. Kohalikud väitsid, et seal üleüldse ei taheta üheks ööks tube üürida. Kusjuures hooaeg oli juba praktiliselt läbi, aga see neid paindlikumaks ei teinud. Teise hotelli otsustasime paigale jääda. See oli juba kolmandiku võrra odavam, aga poole kallim, kui ma tahtnuks maksta. Samas tuba oli ehk kahetärnine, kehvem kui Eesti kahetärnised ja kallim. Irooniline eks. Säh sulle India odavust!

Tegime end korda ja suundusime rendimotikat otsima, et siis otse randa põrutada. Valge nahk tõstis muidugi hinnad lakke, aga saime üsna aktsepteeritava pakkumise lõpuks. Isegi ranna leidsime üles ning sealt ühe suurepärase teenindusega rannakohviku, kust igasuguseid mereande ning värvilisi kokteile tellida võis. Nii tegimegi. Ja tulime sinna tagasi ka oma pikenenud Goa puhkuse teisel ning kolmandal päeval. Korraks proovisime ka üht naaberkohvikut, aga sealne haikalaroog oli nii vastukarva, et söötsime seda rannal hulkuvale kutsikale tundes end ropprikkana:D

Rannas suutis H mind veel veidi solvata. Või mu eneseuhkust vähemalt. Paar lähedal istuvat tüüpi tahtsid minuga pilti teha, kui ujumast tulin. Ma vist ei oodanud seda üldse ning tahtsin ka viisakaks jääda, seega nõustusin, kuigi olin bikiinides. Vähemalt tahtsid nad minuga pilti minu enda kaameraga. Hiljem aga tulid nad H-lt küsima, kas võivad ka minuga õnne proovida. Hindis muidugi, aga H rääkis mulle ära ja ütles ka, et oli lubanud neil enda parim anda. Tõenäoliselt arvasin need tüübid, et ka H korjas mu rannast üles. Mind aga solvas, et miks tema nägi vaid variante kakelda mu au pärast või neile luba anda. Miks ta ei võinud lihtsalt selgitada, et meie vahel on midagi palju enamat ja ma ei ole selline tüdruk? Aga ma ei saanudki teda aru saama ja tüübid ei julgenudki lõpuks mulle läheneda, kuigi käisid talt veel tantsuluba küsimas. Võimalus kasta end soolasesse sinisesse vette ning suruda jalad liiva keset veebruarikuud tundus nii imeline, et mured justkui kustusid meelest.

Õhtul läksime sõime ühes väikses restoranis kohutavalt vürtsist krevetirooga ning jõime kohalikku alternatiivi tequilale millegagi, mis tundus olevat lahejendamata vaarikasiirup. Lõhn oli tappev, aga maitse täitsa mõnus. Seejärel tahtsime minna linna kuumimasse klubisse. Olin end ilusti riidesse pannud ja puha, aga siis selgus, et seoses valimistega naabeosariigis, suletakse kõik klubid juba kell 11. Sama reegel kehtib seal ka muudel aegadel, aga keegi ei rakenda seda. Nüüd aga keeldus politsei silma kinni pigistamast.

Seega lontsisime pettunult tagasi koju kurvastades, et me ei näegi seda, sest lootsime saada juba järgmiseks hommikuks rongipiletid Cochinisse, et siis seal lähistel ringi uidata. Hommikul aga selgus, et röövellikke summasid küsiv reisiagent oli meile piletid alles kolmandaks õhtuks hankinud. Seega pidime ka hotellis viibimist pikendama ja oleks nad siis teise öö odavamalt teinud või siis vähemalt normaalselt meid söötnud. Kui Indias saab igal pool kiiresti ja maitsvalt süüa, siis seal pidi pool tundi röstisaiu ja moosi-võid ootama. Vähemalt serveeiti seal hommikusööki ilusas basseiniga hoovis, kus sel päeval ka väikse tiiru tegin.

Teisel päeval käisime vaatamas kohalikku kindlust. See oli ka kogu kultuuriprogramm. Mingit tuntud kirikut 25km kaugusel ei viitsinud ta enam vaatama minna ja mina ei tahtnud toriseva temaga nagunii minna. Seega lõpetasime jälle rannas. Mina käisin ka talle riideid ostmas, sest ta tuli nagu tõeline mees kuuepäevasele reisile ühe paari pükste, ühe T-särgi ning ühe triiksärgiga. Samas keeldus ta toast väljumast ja mina ei tahtnud poolt päeva oma lühikesest puhkusereisist lihtsalt koledas toas vedeleda.

Õhtul tahtsime klubile uue võimaluse anda. Sõitsime taas läbi linna ning juba kaugelt hakkasid paistma liikuvad laserkiired. See klubi asub mäe otsas vabas õhus. Pidime ronima üles munamäe jagu trepiastmeid, aga ees ootas ka midagi imelist. Keskmiselt kallid piletid lunastatud, astusime kaljude vahele uuristatud paradiisi, mille keskel sinine bassein, ümber valged nahkdiivanid ja vaade tervele linnale. Väike tantsuplats oli pidevalt täis ning baare ümbritses lõputu saba. Ja mul oligi tore. H isegi tantsis minuga natuke ning seal müüdi Malibut. Ainus ebameeldiv ja üllatav koht oli see, kui miskit märga maandus mu jalalabal. Sain aru, et H sai rohkemgi märjaks. H ja tema tuttuus CK särk. Ma jälgisin vaid, et ta üle ei keeks. Siis aga avaldas ta mulle, et see vist ei olegi kellegi jook, vaid hoopis okse. Suundusime otsejoones valgustatud WC-sse, kus meie kahtlused kinnitust said. Puhastasime end, mina vastikusvõdinaga ja enda okserefleksiga võideldes, ning seejärel palusin kohe uut kanget jooki, et suudaksin siiski ülejäänud lühikest õhtut nautida. Sellist asja juba Eestis tantsuplatsil ei juhtuks, aga tolles klubis olid kõik kõike tarvitanud. Tagasi tantsuplatsile samasse kohta jõudes tundus aga nagu midagi poleks juhtunudki ning seal istusid juba uued inimesed. Ka H istus tagasi, aga mina ei suutnud end sundida uuesti hiljuti oksega kaetud diivanile maanduma. Seega pigem tantsisin. Ka üksi, kui H tegi suitsu või jõi. Korra suutis ta siiski mind ka kõrvetada, aga purjus tema ei näinud selles probleemi ega ohu märki.

Varsti pandi klubi kinni ning pidime kuidagi tagasi linna saama. Ainus variant tundus olevat meie rendimotikas, mille seljas H nagunii ebakindlam tundus. Nüüd oli ta aga ka nii täis, et ei suutnud korralikult rääkida ega otse kõndida. Ma kartsin jubedalt. Aga tema tahtis sõita. Üksi jalutamine oleks olnud vähemalt sama ohtlik kui mitte hullemgi. Seega tegime diili, et peatume esimeses söögikohas, et süüa õhtust. Nii tegimegi ja õnneks midagi ei juhtunud. Oodates pikalt a la carte kala rääkisime sellest veel pikalt, tema rusikaga rinda pekstes ja väites, et teab, millal veel sõita võib ja see piir läheb sealt, kus ta teed näeb. Mina jälle väites, et minu hirmul on alust. Igatahes õhtusöögi lõpetuseks oli ta juba nii palju kainenenud, et usaldasin teda jälle ning suundusime tagasi oma tuppa voodit testima.

Kolmas päev oli taas... üllatus-üllatus... rannapäev! Vähemalt suutsin H-d ka tema taluvuse piirini tänavapoode mööda lohistada. Goa on tõeliselt karm kauplemisedžungel. Kaupmehed ei tunne armu. Neid ei huvita, kui hästi sa kohalike asjade väärtust tead. Nad teavad, et alati tuleb uus ja rumalam turist, kes ei tingi. Siiski jätsin kogu oma sularaha ühele tänavale maha ja sain mõned väga vajalikud kingitused ostetud. Üht-teist "hädavajalikku" muidugi endale ka:P Olles kui kodutud kõigi kottidega rannas kuni tuli aeg motikas tagastada, sõime veel nii palju mereloomi, kui jaksasime ja siis suundusime Cochinisse. Tuletage mulle meelde, et teile sellest rongisõidust räägiksin järgmine kord eks.

Pätt või ohver - selles on küsimus

Tihti peale hakkab mul endast selles keerulises suhtes hale. Kohe nii hale, et ei suuda pisaraid tagasi hoida ja siis nad voolavadki. Vahel vaid mõni, vahel oluliselt rohkem. Ja selleks ei olegi muud vaja, kui portsu tühje lubadusi. Eelkõige aja teemal. Sest aeg ilmselgelt voolab tema jaoks teistmoodi kui minu jaoks. Sellest siis tohutult palju tülisid, et miks ta üldse lubab tulla, kui ta lõpuks ikka ei tule või tuleb tunde lubatust hiljem vaid korraks ning annab siis kohe unele järele.

Hetkel on jälle see koht, kus ka kõige väiksem lubadusemurdmine ajab nutma, sest eelmisest päevast, mil me sel ega ühelgi teisel teemal ei kakelnud, on möödunud juba nii palju päevi, et mulle ei meenugi see enam täpselt. Ja samas saan pidevalt uusi lubadusi, et rohkem seda ku-na-gi ei juhtu. Ja ma ei küsigi ju mitte kunagit. Lihtsalt midagi muud kui iga krdi päeva, kui saate aru, mida ma mõtlen. Mul on ju ka mingi eneseväärikus. Isegi, kui mul ei ole tolleks õhtuks plaane. Aga on ka päevi, kus need ära jäävad, sest ma loodan, et varsti tähendabki varstit ja mul on pärast aega küll veel oma asju ka teha. Igatahes, hetkel olen ma väga-väga väsinud tülitsemisest. Tööl on ka pingelised ajad - tänane päev oli mõrvarlik, võiks öelda tänu jobudele saksa kolleegidele, aga see selleks. Ma lihtsalt ei jaksa kõike korraga. Ja ma ei jaksa ka pidevalt muretseda selle pärast, kuidas ta oma elu elab, milliseid rumalaid valikuid teeb ning riske võtab... Ei, ma ei ole veel kaugeltki seal, et suudaks ega tahaks alla anda, aga ma olen väsinud ja pettunud.

Ühel sellise suure pettumuse õhtu järgsel hommikul aga sai tema olukorra vastupidi keerata ja kõik oma patud ära kustutada registrist ühe liigutusega. Minu omaga. Sest ma unustasin ära midagi nii olulist, et see muutis mu kujutlust sellest, kes ma enda meelest olen. Olin...
Ma suutsin ära unustada oma kõige kallima sünnipäeva!!! Kusjuures mu ratsionaalsem pool teab täpselt, mis kuupäeval see on. Aga niigi emotsionaalselt haavatud või väsinud või ... (täida lünk millega iganes) mina ei suutnud lihtsalt seda õigel hetkel enam käimasoleva päevaga kokku ajada. Ja ma ei saanud solvumist ka oma hingest järsult välja peksta. Isegi mitte selle päeva puhul.

H muidugi võttis sülle kukkunud õnnest maksimumi minu norimise näol. Ta vist ei olnudki väga kuri. Küll vist veidi solvunud, aga põhiliselt vist sisimas naermas olukorra absurdsuse üle. Ta küll ütles, et tal oli liiga häbi sõpradele rääkida, et tema tüdruk ära unustas, aga see ei takistanud tal seda minu sõpradele kurtmast. Minul olid muidugi meeletud süümekad, aga ma ei saanud seda väga palju tunnistada ega eriti ta ees lömitada, sest ma olin kuri ju. Ja nii kummaline oli olla see süüdiolev pool. Ma ei suutnud siiski talle mitte ette heita tema patte, isegi minu sünnipäevade teemal mitte. No et ega tema ka siis maailma nunnum peika pole olnud. Aga see selleks. Ma lubasin talle läbi päeva korduvalt üles kerkivate tülide kiuste siiski maad ja ilmad kokku. Lubasin, et ostan talle lennupiletid siia ise. Veel ei tea, kuidas täpselt. Ja seda, et teen talle kuu aega iga päev kingitusi. Ei ole sellest kinni pidanud, aga ega ta ei nõuagi enam. Vaidlesin temaga mitu päeva selle üle, et tal ei anna mult välja pressida elu lõpuni kolme söögikorda päevas lisaks kõigele muule, mis nagunii minu kraesse jääb, sest mu taluvuspiir on madalamal kui tal. Ta suutis mu selle teema ning väidetega stiilis aga naised on ju geneetiliselt programmeeritud seda kõike tegema päris kurjaks uuesti ajada. Eriti ultimaatumiga kokkuleppe mittesaavutamisel turuuuringutega alustada. Mida ma temast küll ei uskunud, aga kurjaks ajas ikkagi. Kohati nii kurjaks, et mõtlesin tõsiselt talle öeldud: hakka kohe pihta siisi.

Igatahes, mingil hetkel plahvatas peas üsna hea kingi mõte. Kingi, mille ta võiks peaaegu õigel päeval kätte saada. Seepärast palusin Analt teenet ja tegin arvuti taga kodutööd. Lasin tal osta H-le uued röögatult kallid brändipäikseprillid, mille lähisugulastest ta hiljuti ilma jäi. Ei mäletagi, kas see oli see paar, mille ta puruks istus või ära kaotas. Igatahes, ta oli nende üle tõeliselt õnnelik ja seega täitsid need oma eesmärki. Mul on siin sõpru, kes arvasid, et ma ei peaks laskma tal midagi endalt välja pressida, aga see oli midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ju armastan teda. Kõige kiuste! Ja asi ei ole enam tasemel: kuidas küla koerale, nii koer külale. See koer on mähitud suure armastuse teki sisse. Paksult. Enam ei ole oluline, kes kui palju kellele midagi kingib. Punkte ei loeta ja võitjaid ei ole. See tähendab, on, aga kas mõlemad koos või mitte kumbki. Tema õnn on ka minu õnn ja loodan, et ka vastupidi.

Tänase raske päeva lõpetuseks, kui ta taas nägi, kuivõrd haavunud ma olen selle üle, kuidas ta süüdimatult mulle antud lubadusi murrab, sai välja antud jälle hunnik lubadusi. Rohkem kui küsitud. Ja selliseid absoluutseid. Aga ma oleksin õnnelik, kui ta vähemalt poolenistigi neid täita suudaks. Nt lõpetaks enda elu ohtu panemise ning pidevalt enda jalge all augu kaevamise. Ja muidugi oleks tore, kui head päevad oleksid jälle ülekaalus. Ning tundub aina enam, et oluliselt lihtsam on koos olla koos olles. Jääks ära lõviosa meie tülidest, sest peamiseks tüliõunaks ongi koosveedetud või mitte veedetud aeg. Aga aitab tänaseks enesehaletsusest. Ilm on olnud nii mitu päeva imeilus, et ega see elugi saa ainult kole olla.

Üks hea uudis mahtus ka viimasesse nädalasse. Annika helistas mulle reedel ja kutsus veini jooma ning midagi tähistama. Ta keeldus ütlemast mida nimelt, kui ma kohale ei tule. Mul aga oli juba plaan Aivariga musta ja valget koera vaadates nostalgitseda. Siis aga kolisime koos multa ning joogiga Mustamäele, sest ma olin liiga põnevil kauem ootamaks. Kahtlustasin, et ta kas saab lapse või looma. Loogiline esimene valik aga tuli tõeks osutudes minu jaoks kui pauk selgest taevast. Annika ja Veiko on pärast kaheksat aastat lõpuks kihlunud! Veiko rääkis oma hädaabiettepanekust punase tule taga ning nad mõlemad sellest, kuidas sõrmust ringi vahetamas käisid. Mulle tundus see kõik aga kuidagi liiga ratsionaalsena samas kui uudis ise ebamaisena. Aga mul on nende üle väga hea meel. Ei osanud küll algul kuidagi reageerida. Isegi kallistamiseks sobivaima hetke magasin maha, aga ma arvan, et neid hetki tuleb nendega veel:) Nüüd saab pulma oodata ja planeerida ja nii lahe, et lõpuks üks mu parimaid sõbrannasid hakkab abielluma. Ja veel noormehega, kes mulle meeldib! Ma juba nõudsin pruutneitsiks saamist ja Ann ähvardas unflattering kleidiga, aga mis siis! Mul on täiega organiseerimistuhin sees juba:D