Ood Lõuna-Indiale

Veel üks vana võlg. Kõigest kaks ja pool kuud hilinenud, aga mis siis eks...

Pärast minu ja H tripi Goa-osa, pidime rongiga Cochinisse minema ja siis sealt edasi paadimajja romantikale suunduma. Ei oodanud, taaskord, milliseks seikluseks üks lihtne rongisõit võib kujuneda, aga tore oli ka.

Goa rongid on hoopis teistsuguse demograafilise esindatusega kui kõik teised. Ma ei olnudki ainuke valge inimene. Isegi mitte meie vahes. Meid oli kausa pooleks. Mina ja üks paar UK-st, H ning kaks välis-hindut H vanast ülikoolist. Kõik paarid. Isegi H-l oli huvitav ja üllatav, sest sellist asja ei juhtu indias sageli, et kuuekohalises vahes kolm voodit ööseks tühjaks jääksid.

Hakkasime üsna kohe omavahel juttu rääkima ja ka alkohol tuli ruttu kotist välja, kuigi vist ei oleks tohtinud. Meie H-ga olime veidi kimbatuses, sest meil oli ligi pool Bacardi Razz'i järel, aga ei mingit Sprite'i ja justkui Murphy seadus, ei olnud seda saada ka ei jaamas ega rongi pealt. Ja alati on midagi. Vähemalt Mountain Dew'd. Niisiis ootasime kannatamatult järgmist peatust, aga enne veel juhtus üks kummaline asi. Olles vast pool tundi teel olnud, jäi rong seisma. Nimelt H ja üks sealne töötaja olid ukse peal suitsetades märganud kuskilt rataste vahelt tulevat tossu. Ei mingit põhjust paanikaks eks? Töötajad jalutasid rahulikult mööda rongi oma tulekustutitega, aga ainult meie - välismaalased - hakkasime murelike nägudega ringi vaatama ja mõtlema evakueerumisele. Kohalikele tundus põlev rong totaalse pisiasjana ja niisiis jäime meie ka paigale. Aga mismõttes meie rong öösel x-kohas põlema läheb, ah? Ainult Indias. Meid küll hoiatati, et võib tulla väääääääääääääääga pikk peatus, aga vast juba veerand tunni pärast sõitsime edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Oh, well...

Varsti saime ka oma very special Mountain Dew kätte ning jagasime ka naabritega. Oli hästi tore ööpoolik ning mingil hetkel sättisime magama.  Me H-ga ei jäänud aga kohe tuttu. Asjad läksid hoopis teisiti ja ma ei hakka siin detailidesse laskuma, aga rikastasime taas oma põnevate arurõõmude jagamise kohtade nimekirja. Ja Saurabh arvas, et see on rongis võimatu. Me ju pidime vastupidist tõestama:D

Esimene päev Cochinis oli üsna mõttetu. H tahtis lihtsalt hotellis vedeleda, sest ta käib seal aeg-ajalt töö pärast ning kartis, et teda võidakse märgata. Mul oli nii siiber juba sellest poole vinna puhkusest, sest me oleksime võinud ju kalli hotelli asemel kodus voodis vedeleda, kui ta seda teha tahtis. Aga ma tahtsin temaga koos uusi paiku avastada. Seega lasin võõras linnas üksi hotellist jalga ja H ei takistanudki mind. Jalutasin päris mitu tundi õnnelikult ringi, sest päike paistis, avastasin taas ilusaid asju ootamatutest kohtadest, sattusin suurepärasele juurikaturule ning leidsin koha, kus hulgimüüjad lubavad ka üks-haaval tänavalt sisseastujail endale riideid osta ning kõigel on normaalsete numbritega sildid küljes. Te ei tea, kui suur asi see on. Ostsin oma tobule ka aluspesu, sest muidu käinuks ta vist terve nädala ühe-kahe paariga ja mulle ei läinud see idee väga peale. Ise ta aga ei suutnud end poodi vedada.

Jalutasin rannapromenaadil ning kauplesin tobedate tänavamüüjatega. Üks neist - täiesti umbkeelne - hakkas mulle hennatempleid käe peale tegema. Ma mõtlesin, et las ta siis demonstreerib neid, kui tahab. Olin nagunii templiostust huvitatud, aga kuna ta tahtis mind hullu moodi röövida ja otsustas siis ka "sodimisteenuse" eest raha koorida, siis jalutasin lihtsaalt minema, sajatuste saatel. No ei ole minu süü, kui ta ei saa jutust aru ja siis omaalgatuslikult mind tembeldama kukub. Ma ei ostnud talt ju midagi ja ta ei kaotanud ka midagi.

Viimaks suundusin tagasi hotelli ega eksinudki ära. Olin veel kohanud üks väga Piyushi meenutavat tüüpi, kes kutsus mind mingile templifestivalile, kus pidid ka elevandid olema ja H küll blokkis kõvasti templi vastu, aga lõpuks siiski viis mu sinna enne õhtusööki. Kahjuks ei olnud seal enam midagi peale vantsipabulate vaadata.

Otsisime siis mingit baari, kus end lõdvaks lasta, aga olles Goa poolt ära hellitatud, ei meeldinud meile enam üksi soovitatutest, mistõttu lasime end vii aks linna teise turistikesksesse otsa viia. Vähemalt sain sealt kauaotsitud Kama Sutra õpiku, mis näeb küll välja nagu midagi raamatukogust laenutatut, aga vähemalt on ta mul nüüd olemas. See on siiski nii suur osa India kultuurist ning jäi mul eelmisel korral ostmata. Leidsime ka ühe lukshotelli, kus sai basseini ääres kalli raha eest õhtustada ning sõime seal banaalilehte keeratud kala. Kala mulle ei maitsenud ning väidetavalt ei osanud ma ka banaanilehe etiketti järgida, aga vähemalt oli huvitav. Joomisest aga ei saanudki asja ja mingil hetkel pärast taaskord rikšajuhtidega kauplemist, lasime end tagasi hotelli viia. Mul oli vähemalt huvitav jälgida, kuidas H reageerib mulle nii tuttavas tüngategeise situatsioonis ja kuidas ta viimaks hakkab vastu vaidlema, kui asi absurdsuseni jõuab.

Järgmisel hommikul pidime leidma bussi, mis viiks meid paadimajakeste külla. Sinna pidi olema vaid ca 60 kilomeetrit, kuid palavas bussis loksusime ikka paar tundi. Koht ise oli aga totaalselt ebamugavusi väärt. Mingil hetkel oli meile ka kuupäev meenunud ja selgus, et suutsime end paadimajja romantilisele rektele organiseerida täpselt Valnetinipäevaks. Nagu... mis saaks veel vingem olla? H noris mind ka, et rikkusin nüüd ta mesinädalad ära, sest tal pole nüüd enam kuhugi minna. Kohalikud käviadki seal.

Olin valmis mingiks ülehinnatud lobudikuks, kuid ees ootas üsna suur bambusmajake, kus oli antiikmööbliga sisustatud lounge, kaks ilusat magamistuba, millest teine jäi tühjaks, massaažiduššid, katuseterrass väikse basseiniga, mida ma ühelgi teisel paadil ei märganud. Sitta sellest, et seal vett vaid mõni sentimeeter sees oli. Lisaks oli paadis kolmeliikmeline meeskond, kes meile süüa tegi ja paati mööda tagurpidijõgesid juhtis ning laual ootasid meid ananass ning ülimaitsvad kääbusbanaanid.

Hakkasin kohe mõtlema, kui vinge peoäri sellega püsti panna saaks. On olemas sotsialiseerumisruum, terrass pidudeks, paar privaatset magamistuba ning normaalsed pesemisvõimalused ja toitlustus. Ma arvan, et ehk kunagi teeks äkki midagi sellist ära? Usun, et üsna paljud oleksid huvitatud sellisest ööst. Lisaks olid olemas käik päästevahendid ning võimalus paadilt vette hüpata. Oma paadile ehitaksin ka trepi tagasipääsemiseks ja nõuaksin meeskonnalt ujumisoskust, aga sellest veidi hiljem.

Mina istusin pool päeva lihtsalt kapeni kõrval vööris ning pildistasin vastutulevaid paate, millest vähemalt pooled olid asustanud samuti turistid. Olime enne teele asumist lasknud viia end veel kohalikku alkopoodi. See oli tõesti üsna ekstreemne koht, mis meenutas mulle enim suunatud liikumisega loomalauta, kus erinevate piirete vahel järjekorras seisma pidi, et ühes ilma mingit ülevaadet pakutavast omamata tellimus esitada ja raha ära maksta ning teises kaup ajalehte pakituna kätte saada. H jälle naeris, et miks ma pilte teen. Aga nii tore oli, kui paat poe juures randus!!! ning saime osta kookose ning sinna siis rummi sisse kallata. Kõrvale sõin minu jaoks ekstra ära tükendatud ananassikuubikuid ja olin kui paradiisis. Pakuti ka võimalusi randuda massaažisalongide juures, kuid nende hinnakiri tahtis pildi eest võtta ja arvasime, et me ei saa enam nii laiutada. Oli niigi ülikallis puhkus olnud. Aga ma olin nii-nii õnnelik. Olin sattunud paradiisi, kus ümber lopsakas loodus, teenindamas ülitoredad kohalikud mehed, kellega peamiselt kehakeeles suhtlesime, sest H oma hindiga ei olnud üldse edukam inglisekeelsest minust. Päike säras, vahepeal saime banaanipuude vahel turnida ning näha, kuidas need päriselt kasvavad. Ümberringi olid päris kookospalmid ning tuju laes.

Õhtul tagasi sadamasse jõudes ei pidanud ma enam vastu ning tahtsin siiski vette hüpata. Meeskonnaliikmed julgustasid mind ka seda tegema, aga ma kartsin, sest olin näinud vees piisvalt palju bambustokke ning vesi ei paistnud läbi. Nemad aga väitsid, et see on safe ja viis meetrit sügav. Aga paadil polnud ka treppi, millest tagasi üles ronida saaks ning ma kartsin. H ning teised lubasid mu üles tõmmata. Loll Harsh valmistus juba ise enne hüppama. Mida ma takistasin, sest ta ei oska ju ujuda ja keeldus minuga Goa turvalises basseinis harjutamast. Lõpuks hüppas ainus ujuda oskav meeskonnaliige karsummdi kõhuli vette ning ei uppunudki ära. Siis võtsin ma ka julguse kokku ja venitasin end kuidagi vette. Ja seal oli supermõnus. Vahepeal oli läinud pimedaks ning kumasid vaid üksikud lambid. Pidin hoidma paadi ligi, et teised veesõidukid minust üle ei sõidaks, aga ujuda oli nii kaif.

Kui siis aga tuli aeg välja tulla, läkski jamaks. H ulatas mulle käe, aga tema sõrmede vahel oli põlev sigaret, ning hirmust selle ees ning nahasikutamise valu tõttu lasin uuesti lahti. See ei olnud hea plaan. Lõpuks juhatati mind siiski mingi kaldale viiva trepini. Kui oleksin sellest enne teadnud, poleks ma üldse kartnud. Ronisin üles, puhkasin veidi ja siis juba hüppasin uuesti sisse. H ja teised naersid, et lõid sõltlase, aga mul oli tore. Laeva ilus põrand ujus, aga mis sellest. Ma sain ujuda ülimalt ägedas atmosfääris ning vesi ei tundunudki erilise keemiajõena. Juuksed ka välja ei kukkunud:D

Varsti saabus aga öö ning ma olin suutnud korjata külge mingi väikse kõhuviiruse, mistõttu romantikast ei tulnud eriti midagi välja. Tahtsin lihtsalt veidi magada arvates, et küll hiljem jõuab ka muid asju teha. Ärkasin aga keset ööd õelate moskiitode hammustuste peale, et leida H eest magamast. Ei suutnud ma teda siis ka üles ajada, kuigi ajasin selga just selleks puhuks kaasa võetud ilusa negližee. Määrisin siis end sääsekreemiga kokku ning uinusin taas.

Hommikul aga sai palju nalja. Olin kreemi unustanud vannituppa kraanikausi äärele, mõeldes korraks, et äkki H ajab selle hambapastaga segi, aga siis veendes, et ta ju teab, et meil on pruun Himalaya kaasas. Ha haa. Ta oli jõudnud ikka kreemise harjaga hambad kokku hõõruda enne, kui sai aru, et midagi on valesti ja süüdistas sisi mind naljaga pooleks, et püüdsin teda mürgitada. Vähemalt olime tasa oma tobedustega. Mina pardakaarti ära visates ja tema moskiitokreemiga hambaid pestes.

Hommikul tehti meile veel üks lühireis ja siis oligi aeg tagasi koju suunduda. Seekord oli buss eriti täis. Sattusime istuma kumbki erinevasse otsa ja nii see jäi suuremaks osaks tagasiteest. Buss oli nii täis, et kõigile ei jätkunud kohta ka kinnihoidmiseks ja ma olin jälle ainulaadses staatuses oma nahavärviga. Kohale jõudes olime sunnitud võtma veel röövrikša, et lennujaama saada ja see sõitis samuti nii kaua, et meil tekkis tõsine hirm, kas ikka jõuame lennukile.

Cochini lennujaam oli üks kummalisemaid, kuhu ealeski sattunud olen. Vaid kolm väravat ühes hallis, üks neist ka remondi tõttu suletud. Kahele lennule mindi korraga samast väravast ja oli üks paras segadus, aga jõudsime siiski õigesse kohta. Ostsin pardalt veel S-ile uue mudellennuki ning paari tunni pärast olime näinud ära suurema osa lääneranniksut ning maandunud Mumbais. Olin lootnud seal lõpuks Pratiki kohata, kuid tema oli ootamatult kuhugi mujale pulma sõitnud ja lubas nüüd minuga enne mu lahkumist hoopis Delhis kohtuda. Mina aga ei suutnud anda ära õhtegi minutit H-ga koos olemisest, mistõttu jäi kojulend hästi viimasele hetkele ja P ka ei viitsinud vist öösel minuga kohtuma tulla ning oli siis solvunud, et ma sõpradele üldse aega ei pühenda, aga ma ju andsin talle mitu võimalust. Ise ta ei tahtnud mulle Barodasse külla tulla.

Mumbais oli ka tore taas olla. Käisime sõime sidrunheina ja kana suppi, mis oli ülimalt hea ja mida nüüdki igatsen ning siis seiklesime erinevate rongijaamade vahel. Indias on riigiametnikud kuningad. Kui küsisime rongijaama infotöötajalt nõu, et kust meie rong võiks väljuda, viibati vaid ühes suunas. H leppis sellega ja seega käisime paar tiiru edasi-tagasi enne, kui julgesime teist korda tähtsat meest segada ja saime kuulda, et oleme vales jaamas ning tipptunnil teise kohale jõudmine on ka paras väljakutse.

Seega tormasime taksopeatusesse ning rallisime uude kohta. Achu, kes oli meile piletid hankinud, oli meid valesti informeerinud, aga õnneks läks käik hästi ja jõudsime järjekordsele öörongile, et minna tagasi koju. Viimane rongisõit oli eriti crazy. Kuna eelmisel ööl jäi romantika vahele, siis sekord me isegi ei üritanud süütuid sõpru mängida. Ronisime kohe ühele lavatsile ja kuna viimaks oli õnne naeratanud ning saime külgmised kohad, siis tõmbasime kohe ka kardinad ette ja saime lihtsalt kaisus olla ning rääkida, mis on meie lemmiktegevus. Me aga ei jõudnud ööd ära oodata. Ei suutnud käsi üksteises eemale saada ning sellest sai meie senise elu käige kreisim seksikogemus, kus meid eraldas ringisiblivatest inimestest vaid ühuke kardinapaar, aga ülim adrenaliinishot oli ka. Sedasi siis lõppes meie reis, millest kindlasti unustasin paljut rääkida, aga mis teha.

Kiire kuu kokkuvõte

Vau! Ma teadsin, et ei ole kaua siia kirjutamiseni jõudnud, aga eile avastasime S-iga, et see on juba rekordiliselt pikk aeg. Vabandused kõigilke kannatlikult oodanuile. Hetke kiire elu kiuste ei ole lihtsalt suutnud end motiveerida kirjutama siia ja ma tean, et see on üsna paradoksaalne minu puhul, sest nii ma just oma stressi välja elangi, aga seekord siis nii.

Aprillikuu sisse mahtus päris palju suuri asju. Nt pidin ühel päeval end nii palju kokku võtma, et teha ära nii IELTS, lahendada mingeid töö draamasid, mida poleks tohtinud ollagi, valmistuda üle pika aja kommunikatsiooniteemalise loengu pidamiseks ja siis Otepääle jõuda, et see järgneval hommikul ära teha. Arvata oli, et kartsin seda päeva juba ette, sest kuidas olla samal ajal mitmes kohas ja mismoodi lahendada põlevaid probleeme, kui telefonidki teises toas konfiskeerituna vedelema peavad? Ja oligi nii, et kui sain puurimise ning selja taga pidevalt löriseva kaaskannataja kiuste kuulamise, lugemise ning kirjutamise osa tehtud, sai hingamispausist tulekahjude kustutamise hetk, millest jäi ikka väheks, sest tobe läpakas ei suutnud tunni ajaga isegi disainifaili ajada ja tavaliselt on sellele järgnevad sammud need hirmus ajamahukad. See aga täielik nohu. Niisiis suulise eksami alguse ajaks olin tööasjade pärast nii närvis, et eksam ise ei lugenud enam üldse. Informeerisin oma situatsioonist ka eksamineerijat ja jutustasin talle midagi kokku, lootuses, et kontrollitakse keeleoskust, mitte general knowledge'i. Aga noh... reisimise teema võiks ju muidu tore olla, kuid tolle hetke mentaalsest blokist küll abi ei olnud, et eriti loominguliselt ja pikalt jutustada miks ma ikka Islandil ära käia tahaks. Sest et tahaks ju! Aga see selleks. Nüüd on ka tulemused käes ja nii irooniline kui see ka ei ole, siis need osad, mida enim kartsin ja tõesti ka harjutasin, sain kuidagimoodi maksimumid, avastades veel hiljem, kui keeruline on maksimumi saada. Kirjutamise ja rääkimise aga, mida ma iga päev praktiseerin ja mida polnudki võimalik eriti harjutada, keerasin persse. Eriti hämming on kirjutamise osas. Olgu, mõte ujus veidi, aga kuidas ma kaotasin tervelt 2,5 punkti? Absurd. Vähemalt kokkuvõtteks sain enam-vähem sellise tulemuse, nagu tahtsin ja mis peaks rahuldama ka kõiki koolikomiteesid ehk 8 punkti 9st.

Millalgi pärast eksamit siis pidin tulekahjudega edasi tegelema. Enamus kolleege olid küll nõus mind aitama, aga võimetud seda eriti tegema. Ja siis osutus elupäästjaks rootsi kolleeg, kes suutis kõik ära parandada ning olulise faili viimasel hetkel isegi trükikojani toimetada. Ma juba käisin talle šokolaadi viimas, aga tunnen, et sellest jäi väheks, kuigi tema ei tahtnud midagi vastutasuks saada. Ta on ülitore ja ilma tema abita oleksin raudselt jänni jäänud selle ülesandega. Aga vähemalt õppisin sellest ära paar olulist asja tulevikuks.

Niisiis tegelesin terve bussisõidu Tartuni trükijamaga selle asemel, et loenguks ette valmistuda, sest märkmed olin nagunii teise arvutisse unustanud ja seega liitusin ka kolleegide klubiga, kes pool neli öösel vastu esinemishommikut slaide teevad. Üks töökaaslane tuli mulle veel Tartusse järele ning siis läksime paintballi mängima. Ma ei julgenud küll meestekarjale sihtmärgiks minna valu hirmust, aga lasin üsna ilusti märki ning suurema osa õhtust veetsime saunas ja selle eesruumis üksteist tundma õppides ning niisama mõnusasti jutustades. Paljud seni veel võõramad kolleegid üllatasid mind oma jutukusega ning oli hästi tore, aga seega jäi tõesti slaididetegemine üsna ebatraditsiooniliseks. Jupp enne õhtusööki, jupp purupurjus olekus kella kolme paiku, jupp hommikul pool seitse, kui olin nii väsinud, et ei suutnud enne kümmet minutit dušši oma tahtele allutada ning siis oligi action. Olin üsna närvis, sest pidin rääkima endast kaks korda vanematele inimestele asjadest, mida nad ehk ei taha kuulda. Nende nõrkadest kohtadest. Aga läks üllatavalt hästi, mahtusin üsna täpselt ajagraafikusse ning sain nad isegi oma mänge mängima. Tundub, et see oli neile ka fun ning lõpuks sain kiita, et ei olnud üldse meie firmalik. Siin on kaua odoatud sellist out of the box asja ja ühtegi kasti pole ma kunagi mahtunud. On tore, kui seda hinnatakse.

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju ainult sellest rääkida. Antud kuu kõige olulisem asi oli Maamess, milleks valmistusime intensiivsemalt oma poolteist kuud, kuid esimesed asjad said kokku lepitud juba sügisel ning mõningad partnerid valmis vaadatud enne mu talvepuhkust. See oli ikka üsna karm avastus, kui palju tööd ühel messil osalemisesse võib minna. Kõik erinevad pakkumised ja partnerid ning tagasilöögid ning täpsustused. Kartsin lõpuni välja, et miski läheb valesti, kuid meie esimene katse kiideti firma parimaks ever ning jalutades ringi konkurentide bokside vahel, selgus, et nad tegelikult ei suutnud meiega konkureerida. Saavutada selline tulemus aga nii minimaalse eelarvega on asi, mille üle ise kõige uhkem olen. Tegime kõike teistmoodi ja tulemus oli ääretult ilus. Kahjuks aga ei osanud meie müügimehed seda pisiavalt hästi ära kasutada. Mina arvasin, et nad teeksid seda une pealt üliprofessionaalselt, kuid nüüd on selge, et järgmisel aastal panustame rohkem oma meeste treenimisse. Vähemalt võib loota, et kõik ületunnid ja töötatud nädalavahetused ning ööd tasusid end ära. Ma väga loodan. Sest meie andsime küll endast maksimumi ja muidugi alguses kostis ikka kolleegidelt virinat, sest asjad olid teistmoodi, kui nad harjunud olid, kuid lõpuks paistsid kõik rahule jäävat. Järgmisel aastal ehk oleme veelgi paremad.

Viimane nädal on jälle ääretult kirju olnud. Käisin Läti piiri ääres suvepäevade potentsiaalset kohta üle vaatamas, veetsin paar päeva Rootsis taaskord toredate kolleegidega tutvudes ning nüüd olen taas Tartus volbriks valmistumas. Kontorisse pole eriti jõudnudki ja suurema osa sellest kuust olengi Tartus veetnud töö pärast. Järgmist nädalat veel lahti mõtestada ei suuda, kuid eks elu näitab, mis saab. Ahjaa... esimene aasta siin firmas sai ka täis ja mul on nii hea meel, et siia tulin, sest mulle ikka veel hullult meeldib siin. Ja hetke hullumeelne töömaht aitab mõtteid eemal hoida keerulisest suhtest, mille osas me siiani mingeid lõplikke järeldusi teha ei suuda, aga tundub, et ei oska me hästi olla ei koos ega eraldi. Niisiis võtame rahulikult.

Habemenugadel kingade lõhkitantsimine ei olegi nii ebareaalne

Eelmisel nädalavahetusel viisin oma lähimad sõbrad Stockholmi kruiisile. Tahtsin, et nende esimene reis oleks eriliselt tore, aga eks nad peavad selle üle ise otsustama. Alustasime aastate järel karaoke laulmisega. Laulsime purjus peaga hoos olles lausa kolm laulu ja vist ei läinudki väga halvasti. Seal muidugi oli üks paarike, kes tegi meie aastatetagusele kaelakeehäälele pika puuga ära. No kohe kumbki ei osanud üldse häid helisid õigel ajal kuuldavale tuua. Seega oli juba ette teada, et me pole kõige hullemad.

Muidu oli ka tore. Otsustasime hakata tähistama Annika viimast vallalisuseaastat ja saatuse tahtel aitasid seda teha naaberkajuti poisid. Rääkisin kõik nõusse tõde ja tegu mängima ning sai jälle piire nihutatud. Sandra kui ainus vallaline neiu meie seltskonnast sai ka kõige rohkem vallatusi ära teha, aga eks ta räägib sellest ise. Minu kõige karmim punkt oli korra väiksele seltskonnale pesuväel esinemine. Aga sületantsud ja huvitavad shotid ja kondoominaljad said kõik ära tehtud. Lisaks veel natuke tantsida okselõhnalises klubis ning mõne tunni undki nähtud, kui kõige sõbralikum naabripoiss oma võbiseva vorsti meie abil ära söönud oli ning ta viimaks lahkuma soostus.

Stockholmi päev oli ka tore. Istusime lõvide seljas, vaatasime korralikult ära vahtkonnavahetuse üle vääääääääääääääääga pika aja, tegime kassat vabameelsetele kohvimüüjatele, sügasime üht nunnut huskyt ning kiirshoppasime. Kuna S ja Aivar ei tahtnud shopata, siis me Anniga üritasime hästi ruttu teha. Ega ma ka tegelikult ei tahtnud, aga juhtus nii, et jäi ette paar asja, mille panin selga, kohe sobisid ja koju ka tulid.

Sain jälle näha, kui korralikud on rootslased. Pidin külastama ühe kaubamaja wc-d. Seal olid automaatsed uksed, mis avanesid raha sisestamise peale aga ka väljumise peale. Kuna vetsu soovijaid oli palju, siis tihtipeale väravad ei sulgunudki. Sellegipoolest sisestas igaüks palutud summa ning ootas korrektselt järjekorras. Eestis kasutaks vist kaks kolmandikku inimestest vähemalt võimalust veidi raha säästa. Kusjuures seal oleks päris palju säästnud. Euro enda kergendamise eest tundub ikka röögatult palju olevat.

Mingil hetkel jäi Ann üksi shoppama ja me läksime keskväljakule sööma. Istusime seal trepi peal oma burgeritega ning vaatlesime inimesi. Tüüpi, kes poolpaljalt varbavaheplätudega ja kinni seotud silmadega külmas linnas ringi tuigerdas, kuni kellegagi kokku põrkas. Noorte neiude kampa, mis ühendas plaatinablonde beibesid harjapäiste sookaaslastega. Vist kodutut onu, kel oli seljas midagi para-delta-misiganes plaani taolist või õigemini selle isetehtud presendist koopia. Ja mõtisklesime, kes küll on Eric, kes suure postriga megan Foxile armastust avaldanud oli. Taustal mängisid minu üllatuseks juba Tallinnastki tuttavad indiaanlased minu hingemuusikat. Täiesti lõpp, kuidas see mulle sobib. Sundisin teisigi neid pikalt kuulama ja praktiseerisin oma roostes hispaania keelt ühe nende saatemeeskonna liikmega. Tore oli!

Teine õhtu algas väikse uinakuga, mille järel käisime toetasime Tallinki poodi. Avastasime oma rõõmuks uue rohelise likööri, millega mu lemmikkokteil täitsa maitsev välja tuli. Kusjuures see uus on vanast tuntust kordades odavam. Yay! Ühel hetkel tuli tahtmine siiski kaasa võetud kleit selga ajada ning tantsima minna. Teadsin, et näen välja vapustav ja selle võrra lihtsam oli paika panna nõme naabripoiss, kes ei pidanud paljuks meid kuivanud ploomideks kutsuda. Kusjuures oleks siis olnud midagi, millele see enesekesksus saanuks tugineda. Ainult õhku täis poisike.

Sel ööl tantsisin kiiresti kingad jalast ära ja jalad villi. Tantsisin omade ja võõrastega, üksi ja grupis. Õppisin ladina tantse bändilt ning huilgasin kaasa lapsepõlve lemmikhittidele. Hommikul tuli jälle liigagi ruttu ning kodumaal ootas kevadise Stockholmi asemel masendav novembriilm. Ega siis ei olnudki muud varianti, kui koju magama kerida.

Selle nädala lõpp oli aga ka tantsuline, kuid omamoodi eriline. Pidime minema kolleegidega Lätti sealset messi kaema ning lisaks olid sealsed kolleegid lubanud meid välja viia. Oli ka aeg, sest olles peaaegu terve aasta iga päev kirju ja sõnumeid vahetanud tööasjus, ei teadnud me siiani teineteisest mitte midagi. Vaevalt nägusidki. See aga tundus nii vale ja tahtsime vea parandada.

Olime ühe kolleegiga juba enne hotellitoa valmis vaadanud, et ei peaks muretsema purjus väsinuna tagasisõitmise eest ning meie planeeritud kahe magamistoaga sviidist sai mõnus peopesa. Tegelikkuses ootas siiski ees meid üks magamistuba ja elutuba - mõlemad imeilusad ja suurepärases asukohas, kuid seal ei olnud juuksekarvgi liikunud vähemalt paarkümmend aastat pärast eelmist remonti. Meie jaoks oli see okei, kuid läti neiud ehmatasid ikka korralikult ära.

Igatahes pärast õhtusööki ning toas vahuveini-Vana Tallinna kokteilide sissekummutamist suundusime linna peale. Käidi välja hullumajanimeline koht ja see tunduski kõige sobivam tolle õhtu seltskonnale:D Mina aga arvasin peaaegu õhtu lõpuni, et maandusime mingis soojenduskohas ja õige klubi alles tuleb. See aga ei seganud meil pubiski tantsuplatsi okupeerimast ning shottide saatel jalga keerutamast. Ma ei mäleta, millal end viimati nii tühjaks ja nii mõnuga tantsisin, aga meeletult tore öö oli ning muutusime oluliselt ühtsemaks seltskonnaks. Kohe sai otsustatud ka, et peame sama võtet oma kohalike rakukeste peal samuti testima.

Ainus häiriv asi oli see, et minu toanaaber ja üks kohalik kolleeg avastasid selle õhtu jooksul üksteist. Üldjoontes oleks see ju tore sündmus, aga seekord ma ei tea, kas ma olin armukade tüdruku peale, kes paistis iga kulmukortsutuse peale suutvat panna poisid nahast välja pugema, sest mina seda kunsti ei valda või milles täpselt asi oli, aga ma ei tundnud end enam eriti mugavalt. Mida enam see tõmme neil süvenes, seda imelikum oli. Pakkusin toakaaslasele ka korduvalt võimalust terve tuba omale saada, kuid mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus ootamatult viiendaks rattaks muutun. Ta keeldus iga kord. Aga jah... kui ma ehk teadlikult mõne paarikesega välja läheksin, siis oleks ehk kergem, kuid kui minust ootamatult saab see kõrvalosatäitja, kelle roll ehk filmist väljagi kirjutatakse, siis on üsna ebameeldiv. Samas saan ju aru ka, et ükski kirehoos paar ei suuda ega peagi panema teiste tundeid esikohale. See lihtsalt ei töötaks. Ja lisaks oli mul endal üsna kummaline nädal, sest... rahvas, rõõmustage nüüd, ütlesin H-le, et mul on vaja võtta aeg maha, sest nii see enam edasi kesta ei saa. Põhimõtteliselt oleme lahus ja ma suutsin terve nädala mitte nutta ka. Jälle nii, et kui võiks, ei nuta. Kui peaks tugev olema, olen nagu haavaleheke.

Mingil hetkel sai see õhtu veel ühe vindi otsa. Kõik peale meie kolme läksid ära. Juhhuu eks. Ma jätsin neile küll nii palju ruumi, kui suutsin, aga kui nad siis mind ka tantsima tirisid, et siis üsna varsti jälle üksteise külge liimuda, siis oli ju väga nõme tunne. Nähtamatu ja tähtsusetu. Isegi mingi võõras mees, kelle poolehoiu oma tantsumaaniaga võitsime nii, et ta meile joogid välja tegi, ütles, et otsigu ma endale keegi ometi. Nemad olid ju nii selgelt rohkem kui sõbrad. Keegi aga ei paistnud mind märkavatki, kuigi olen üsna kindel, et nägin hea välja. Mõned korrad ikka tekkis ka tahtmine lihtsalt jakk haarata ja ära tulla, aga ma ei oleks osanud tagasi hotelli minna ning lisaks oli ainus uksekaart toanaabri käes. Sellegipoolest läksin paar korda välja õhku hingama ehk tegelikult lihtsalt eemale. Viimasel korral leidsin õuest ka uue sõbra, kellega vene keelt harjutada sai ja siis sai ka teistel peost kõrini. Olime ju päeva alustanud juba kell viis ning ligi 24h jutti asjalikud olnud. Kuulsin veel armunud neiu kõnet sometime somehow somewhere we should meet again... kui tuli ootamatu püänt.

Neiule pidid sõbrad järgi tulema, aga ma päris ehmatasin, kui mingi tüüp tuli tema selja tagant ja tal ümbert kinni haaras, neiu siis oma põlvele painutas ja teda paar korda järjest kohmakalt suudles. Meil kolleegiga olid mõlemal suud lahti üllatusest. Ka läti kolleegi nägu ei väljendanud just suurimat rõõmu ja seega ma pärast arutasime, et mis see siis oli? Tasu kojusõidu eest? Neiu ei näinud ju üldse õnnelik, aga ei öelnud midagi. Samas oli ta terve õhtu ju minu vist juba sõbraks muutuva kolleegi külge justkui liimitud olnud. No pole ka ime. Ilus neiu, šarmikas noormees. Üsna loogiline ju eks. Kuigi see koos töötamise värk teeks asjad keeruliseks. Ehk neiule lihtsalt meeldib vahel piire katsetada? Ah, ei tea.

Igatahes leidsime isegi oma kesklinna hotellikese üles, pugesime mõisapreililike kuid kummaliselt lõhnavate linade vahele ning magasime mõned tunnid, et siis Tartu poole liikuda. Alles millalgi poole hommiku ajal avastasin, et olin oma lemmiksaapad üsna ribadeks tantsinud. Täna ootangi, et kingsepp nendega imesid teeks, kuigi ta oli küll pigem seda nägu, et viskaks need pigem ära. Küsis isegi, et kas on mõtet. On! Need on mu lemmikud, krt võtaks!