Huvitav, kuidas hinnangud muutuvad

Mõtlen siin viimasel ajal, et olen vist ära tõusnud. see tähendab, kui mõni aasta tagasi kooli lõpetades kandideerisin entusiasmiga erinevatele juhiabide ja sekretäride ja assistentide ametipostidele, kus kirjeldus vähegi erialast kraami sisaldas, siis nüüd on nii, et kui keegi mind pahaaimamatult ühekski eelmainituks nimetab, siis käib seest vihajutt läbi ning järgneb solvumine. Olen kui niutsuv koer, kes imestab: mismõttes? Ei ole ma seda ei ametinimelt ega töö sisu poolest. Ometi kolleegid teevad tihti seda viga. Rahvusvahelised aga vastupidiselt kutsuvad spetsialistiks (millega enim ise samastuda oskan) või kohati lausa manageriks, mis ajab veidi nalja. Nagu hiljuti kuuldud infokild, et teatud müügifirmades on kõik müügimehed müügijuhtideks nimetatud, et klient nendega suheldes end tähtsamalt tunneks. Mõnes mõttes ehk ongi õige lähenemine, aga minu maitse jaoks veidi liiga ebaeetiline.

Aga jah... rääkisin ma ju endast ja sellest, kuidas aja möödudes ikka rohkem tahan. Ja arvan, et ka väärin. Ja kui siis keegi vaiba ootamatult alt tõmbab, siis teeb ikka väga haiget ning ajab silmnähtavalt urisema. Eile nt oli selline päev, kui kolleeg, kes varem sama teksti ning paljusid muid kiitnud oli, nüüd selle kohmakaks tõlkeks tituleeris. Kusjuures ei olnud tõlgitud. Oli ise kirjutatud. Ja kõik vahetati välja. Oi, kui valus oli enda tekst juba tervikuna tunduma hakkavast reklaamist välja rebida, et asendada mingi siit-sealt kokku klopsitud heaks kiidetud kraamiga, mida mul oli kohati nii valus lugeda, et ei saanud sinna midagi parata, et seda veidi ikka kohendama pidin. Aga üritan üle olla ning täiskasvanulikuks jääda.

Muidu aga on üllatavalt rahulik aeg. Üritan siin erinevaid hilinenud kirjatükke kätte võtta ning kohati olen lausa nõutu, kui hetkeks tundub, et mitte miski tööl ei põle. Aga tavaliselt tuleb siiski üsna ruttu meelde, mis kõik veel ootab tegemist. Mõni asi aga ootab rohkem tuju. Ja homme tuleb kolleegi tütar mu juurde praktikale. Ta ei suutnud mulle eriti selgitada, mida ta ootab, nii et eks siis näis, kuidas päev olema saab. Mul ka huvitav elus esimest korda ise praktikanti juhendada,  sest õpetada mulle ju meeldib ja päris sellises formaadis on see uudne ka.

Muidu aga suudan pidevalt raha kuskile ära paigutada, ostes seda ja teist vajalikku ning ka üht-teist mitte nii põlevat. ühe viimase kingaostuga aga panin kahjuks nii puusse, et poole päevaga lagunesid kandmatuks ära. Üritasin täna poes rääkimas käia, kuid sama keti teine esindus keeldus igasugusest koostööst. Eks siis pean end homme ikka linna teise otsa vedama, kuid enne veel maapõhja ei siuna, kui selgub, kui kliendisõbralikud nad on. Minu meelest ma silt made in China ei tähenda sama mida kilesussilt oodata võiks.

Massipsühhoosi püha

Keeraks nüüd aega jälle kaks nädalat tagasi öösse, mida juba kolmandat korda Tartu korporantidega koos veetsime ehk nõiapühale.

Soojendustrenni tegime S-iga kahekesi juba vägagi tuttavaks saanud toakeses. Vahepeal murdsime ka tema toanaabri kappi, kus ripuvad tema ebareaalselt väikese suurusnumbriga kehakatted ning siis õppisime nossa tantsu. Same old, same old. Aga iga kord on ikkagi huvitav olnud, sest tundub, et lolluste, mida teha ja rääkida valik ei ole piiratud.

Sel aastal oli meid tsiviliseeritud inimeste kombel isegi ühe peenema korbi listi pandud, aga pean kahjuks tunnistama, et kogu eksklusiivsuse kiuste oli seal erakordselt igav. Tore oli vaid Laurat näha ja neil oli päris kobe kodune kartulisalat, mida keskööl süüa. Ja siis oli kohal ka Sandra eks, kellele peaaegu esimese asjana otsa komistasime. Akward. Aga see oli tol õhtul alles esimene kord. More akward!!

Üsna varsti liikusime edasi Sakala ja Revelia poole - olen enda üle uhke, et viimast nime mäletan. Palun ärge värve küsige:) Tahtsime näha vanu tuttavaid ja niisama lõbutseda, kuid esialgu ei saanud neid kuidagi kätte ja niisiis alustasime Sakalast. Õigemini selle arutust sissepääsusabast, mida hoidis sissetormamast vaid oht rapiiridega fileeritud saada. Nimelt seisid kaks möögavenda valves, terad risti, ukseavas. Kogu trügimise ja ebaõiglase rahva sisenemise kiuste juhtus seal segasummasuvilas aga ka tore taaskohtumine vanade kursakatega. Esmapilgul ei tundnud ma äragi üht Saaremaa poissi, kellega tol ajal isegi suhtlesime. Teisi teadsin vaid nägupidi ja tundus kummaline, kuidas nemad otsustasid käituda nagu nad ei teaks minu nägugi. Kuidagi eriti pingutatud oli see teistest läbivaatamine. Mingi eliitkoolidest kaasa saadud erioskus, mis jääb? Ma arvasin, et sõbralik naeratus või peanoogutus, ehk isegi tere oleks olnud oluliselt normaalsem käitumine olenemata sellest, et me kooli ajal teistes ringkondades liikusime, aga patja ka ei nuta.

Igatahes, jutustasime veidi ühe mõõgakandajaga ja varsti halastas järjekorrajumal ka meie peale selleks, et teha kiire tiir majas ja leida, et Untsakad ei ole siiski meie rida. S lõi sõprussuhteid vetsujärjekorras ja mina vetsuminejate ootamisjärjekorras. Üsna naljakas ja häbi on, et mäletan vetsusaba tuttava korpi ja töökohta, aga ei nägu ega nime. Esimene vist ei maandunud lühimäluski. Olen muutunud tahtmatult valivaks inimeste osas, kes minu peas pikemalt peatuvad.

Varsti aga helistas tagasi sõber/whatever ning suutsin sundida ta meile vastu tulema, et koos praktiliselt kõrvalmajja jalutada. Arvan siiani, et ta on hästi tore inimene, aga et sellest jääb nagu natuke väheks, et leivad ühte kappi panna või nii. Erinevalt Sakalast, oli nende aias tibatilluke lõke ja selle ümber kükitas paar kohalikku. Ometi tõmbas see mind rohkem kui miski muu. Seega julgesin küsida, et kas sinna istekohti ei saaks tekitada. Lahendus tuli aga üle ootuste äge. Nimelt tuli see sõber mõne hetke pärast tagasi, kaenlas diivan:D Ja nii me siis kolmekesi pressisimegi end kitsale diivanile, mis oli nii lähedal lõkkele, et olime pidevalt kaetud tuhaga. Aga soe oli. Ja saime aastajagu mälestusi vahetada. S aga otsustas mitte vestlusest osa võtta ega otsinud endale ka muud tegevust, kuni nägin, kuidas ta torssi hakkab minema ja üsna varsti nägingi, kuidas mu kõrval otsiti üles telefonimängud. Oh well... 

Tegin siis vestlusele kiire lõpu ning suundusime peo põhipaika teisigi tuttavaid otsima. Kahjuks jäime liiga hiljaks, et saada osa poiste enda tehtud küüslauguleibadest ja soolaubadest, mida ma pikisilmi oodanud olin. Selle eest aga kutsuti meid kohe ühte lauda ning väga kiiresti saime juurde uusi tuttavaid. Alguses üsna tühi olnud pikk laud täitus varsti ääreni ning siis läks juba rebimiseks, kes neiude kõrval istuda saab. 

Sandra naabriks sai üks nunnu kuid armiline sakslane, kes veetiski ülejäänud õhtu meie seltskonnas. Minu kõrvale sattus aga üks korralik kehkenpüks, kes arvas heaks hüpata oma maailma näinud olemisega, mida polegi tegelikult eriti palju - usun, et vähem, kui mul, aga ma ei hakanud talle oma seiklustest isegi rääkima. Mina püüdsin aga viisakas olla, kuid S ei saanud aru, miks ma üldse räägin noormehega, kelle puhul polnud isegi eriti midagi vaadata. Aga ma tahtsin talle võimaluse anda. Ühel hetkel aga viskas tema kelkimine ja kõrkus külalisi teenindama mõeldud rebaste suhtes mul nii üle, et istusin mujale, kuid kui ta lõpuks pea oma peest välja tõmbas ja märkas, et isegi mind pole enam teda kuulamas, siis ta otsis mu uuesti üles ja palus tervel meestereal nihkuda, et taas minu kõrvale saada. Õnneks üsna varsti pärast seda suutsin ta siiski lõplikult maha raputada. Rääkides sellest kõigest hiljem aga Laurale, mõtles ta välja, et tegu on tema korbikaaslase isikliku mölakaga. Vaene tüdruk. Kus on enesehinnang?

Kunagi öösel otsustasime S-i, sakslase ja minu whateveriga tagasi Sakalasse minna, sest seal pidi onu Bella diskot tegema. Oli täitsa lahe. Need paar tantsu, mis vastu pidasin kleidiga, mis on ilus ja õigel kohal siis, kui ei liigutata. Seejärel suundusin WC-sse ning tagasitulles olid kõik kadunud ja ka minu mingi rebase kätte hoiule jäetud kott oli kuskil kindlas kohas. Seega ei saanud ma helistada ka. Ega mantli järele minna, sest võite arvata, kus garderoobi number oli. 

Õnneks leidsin S-i ja germaanlase varsti kollase seeliku järgi õuest üles ning peatselt oli mind otsima tulnud sõbergi jälje üles võtnud. Jutustasime seal juba valgel ajal, nähes iga natukese aja tagant S-i ekse. See oli nii sürr, kuidas neid nii palju seal kohal oli, aga ega see polnud puhas juhus ka. Juhus oli  - ja üsna hirmutav - hoopis see, kui nägin ühe te eksi kaisus üht teist oma kunagist toredat tuttavat. Ta näis õnnelik, nii et lasin tal olla. Loodetavasti saab sellest asja, kuid tüüp ei sümpatiseeri mulle üldse.

Märkamatult oligi jõudnud kätte hommik ning tuhkatriinudel aeg koju joosta. Trepist alla tormates pimestasin oma iluga üht ülimalt armsat ja silmini täis noormeest nii, et ta kohe mitu korda seisma jäi ja see oli naljakas egopai. Ning siis pidi whatever meid koju saatma. Või tegelikult küll Mc'i, sest traditsioone ei tohi kergesti lõhkuda. Oodates, kuni S oma uue sõbraga hüvasti jätab, ütles sõber mullegi järsku "massipsühhoos" ning püüdis mind suudelda, kuid tegin väga mittekogemataliku peapöörde. Ma ei vaata tagasi. Seega saatis ta meid lihtsalt kesklinna, noppides veel mingi paneelmaja peenrast meile kaks viimast nartsisse. Okei, üks vist jäi veel, aga mul oli korraga tore ja naljakas ja piinlik, sest mõtlesin, et kindlasti mõni tädike vihastab end hommikul seaks, kui tema vaevaga loodud peenralt vaid varrejupid vastu vaatavad. S aga oli lihtsalt õnnelik.

Haarasime kiirelt Mc'ist burgerid ja suundusime ühikasse, nähes teel veelkord vana kursakat, kes oli varahommikul sõjaväkke naasmas. Ühikas otsustasime süüa vannitoa põrandal. Selle asja mõistlikkust on raske seletada. Aga see tundus õige, mõeldes eelmise aasta samale hommikule. Lisaks oli dušinurga põrandal soe ja kindel.

Mõlemad tundsime seekord, et energiat jätkuks veel lõputult, kuid voodisse vajudes kadus kohe pilt eest pärastlõunani, mil ärkasime ja puhkesime naerma kujutlustest, mida võisid S-i toakaaslases tekitada meie vetsu ununeud Mc'i pakendid:D Oleme ikka parajad nõiad küll!

Taha või ära taha - ikka tuleb aeg-ajalt mingi nesting periood

Ma ei arvanud, et minust kunagi selline naine saab. Naine, kes naudib söögitegemist ja koristamist ja aiatöid ja...

Ei, ma ei ole ikka veel seal maal. Olen kaks päeva, hambad ristis, sundinud end koristama. Igakuine motivatsioon on omaniku küllatulemise päev. Või vanemate. Või võõraste. Omad ei reageeri enam üldse ühelegi segadusefaasile:) Vahel mõtlen õudusega, et kui palju hullem oleks asi mitmekesi elades siin pisikeses pesas. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida üldse sellest.

Olen hoopis elevil ühe uue ostu üle. või kuueteistkümne. Nimelt veidi enam kui kaks aastat tagasi siia kolides, tulid korteriga kaasa sellised eriti koledad pool plastikust, pool oksüdeeruvast metallist relvad. Midagi sarnast, nagu meil ühikas olid Katsi valikul (vist), aga teist värvi. Tol hetkel olin õnnelik, sest raha oli mujalegi panna ja guess what - selles osas ei ole midagi muutunud. Raha on alati vähe. Teenin rohkem, kulub rohkem. Kui ma vaid teaks, kuidas täpselt see alati nii läheb.

Aga taas teema juurde. Ehk tõesti keeran just teemaarendusega viimasel ajal kirjatükke peesse? St teemaderingi avardamisega;) Tähelepanu, tähelepanu! Ostsin omale elu esimesed kahvlid, lusikad ja noad. Esimesed, mida sain ise valida ja mis mulle päriselt ka meeldivad. Mõte on tiksunud peas juba mõnda aega, kuid teosts on alati mõnel põhjusel edasi lükkunud. Mitmel korral olen püüdnud ka mõne Selveri kampaania ajal jaole saada, aga kas siis nood ei kvalifitseeru või jään hiljaks. Ja nüüd leidsin palju paremad. Kinkisin rõõmuga oma raskelt kokku kraabitud kleepsud edasi, sest sain sama hinnaga, mille oleksin pidanud veel 10 euro kaupa kogutud 15-le kleepsule lisaks maksma, palju etemad asjad. Ma kohe kuivatasin täna neid, et veeplekke vältida. Kuivatasin!!! Mina kes ma pesen nõusid hulgi ja kellel need tihti restilt kappi tagasi ei jõuagi enne, kui neid taas vaja on. Aga tundu, et just need säravad esemed jäid hetkel mul õnnest puudu.

Säravat õnne teilegi, kallid vaprad lugejad, keda mu kaootiline kirjutamissagedus veel eemale ei ole peletanud!

Mul on vanaema!

Mõni aeg tagasi oli mu isapoolsel vanaemal 80. sünnipäev. Sellel samal, keda ma siiani üldse vist vaid kaks korda mõnekümne minuti kaupa näinud olin. Seega helistasin talle, et õnne soovida. Fraas "tere, vanaema" ajas teda esialgu üsna mõõdukalt segadusse, aga saime sellest kiiresti üle ning lõpuks õnnestus meil kokku leppida ka uus kohtumine, mida vististi mõlemad üsna pikisilmi oodanud olime. Üllatas aga vanaema nõue kohtuda kahekesi. Ilma isata.

Mul ei olnud midagi selle vastu. Arvasin, et ehk saamegi rahulikumalt tutvuda ja ühtlasi veidi objektiivsema pildi üksteisest. Isa tavapärased šokimeetodid ei aita enamasti soojade suhete tekkele kaasa. Näiteid on juba mitmeid.

Nüüd siis eelmisel pühapäeval pidingi talle külla minema. Ostsin veel tee peale häid martsipanikomme ning siis jutustasime. Jutustasime, jutustasime ja jutustasime veel. Algul veidi kohmetumalt, aga tegelikult siiski üsna edukalt. Kuidas muidu seletada seda, et esimest korda kella vaadates oli väike osuti viie numbri võrra edasi liikunud?

Vanaema oli teinud mulle kooki - nii soolast kui magusat. Ja jõime tema lemmik gurmaaniteed - puhtalt! Ta rääkis mulle oma elust ja vanaisast ja sellest, kuidas too kõigepealt üldse talle ei meeldinud. Ja sain isa juttude kõrvale alternatiivseid nurki. Selgus ka, et tema elus on asju, millest mina ülejäänud perest rohkem tean.

Ja selgus, et mu vanaema on täiega lahe! Pidin naerma purskama, kui ta väitis, et on tegelikult juba paras lubjakas. See sõnakasutus ise näitab, et pole see mõistus veel üldse tundlik teema. 

Tema elu on üsna kirju olnud. Selgus, et segased emade-isade-laste suhted said alguse juba seal. Nimedemängust ma ei räägigi. 

Alguses ol ivanaema juures ka mu tädipoeg - samuti varem nägematu tegelane. Selline algklassiealine ja kergelt häbelik. Aga nii lahe oli, kui tuli välja, et minu mänguraamat on jõudnud nende koju ning pälvinud seal heakskiidu. Kõige ägedam moment oli see, kui talle ka raamat meelde tuli ning ta tulistas, et nad kasutasid seda tema sünnipäeval ja ta kiirgas rahulolust.

Kõige kummalisem oli see, kui selgus, et isa sõnul tugevalt tabu teema - hindust peikad - ei ole tegelikult üldse mitte tabu. Vastupidi. Üks selline on väga tublisti pereringi integreerunud. Ka pärast lahutust ja naise traagilist surma kasvatab tublisti last ning käib talle emamaad ning vanavanemaid tihti näitamas. Vot siis! Ja isa räägib mulle vajadusest laps ära tüüa. Vanaema pakkus, et see võis olla mõeldud minu hirmutamiseks, et paigal püsiksin ning pilgu kitsalt kohalikel isastel hoiaksin.

Mis veel? Pärast topiti taskud kommi täis ning saadeti ilusti bussi peale. Kallistasime veel ning loodetavasti kohtume pea jälle:) Nii tore on omada normaalset vanaema. Kuigi kuna ta on mu ainuke vana - ever - siis ma vist oleksin kõigega leppinud.