Suve sisutihe lõpp

Viimane augustinädal oli täiesti crazy. Paremat sõna lihtsalt ei ole.

Esmaspäevaks kutsus Laura mind külla. Nii öelda minu sünnipäeva ja natukene tema oma ka tähistama. Lubas süüa teha ja puha. Ja noh... ma ei saa sellisest asjast keelduda. Ega ei tahtnudki. 

Veetsime koos toreda naisteka õhtu veini ning ise tehtud Caesari salati ja muffinitega. Kas te olete kunagi Domino küpsistega muffineid söönud? Olin vapper ja sõin isegi soolaseid, kuid ei näe põhjust eluski ise soolastega vaeva nägema hakata. Nad olid otse ahjust tulnuna täitsa okeid, kuid mitte päris minu maitse.

Anyhow nüüd oleme me brush buddies, sest leidsin uued imelised öko juukseharjad ning muidugi ei suutnud teisele kingitust valides ka ennast ilma jätta. Lisaks naersime, et olen tõsine sünnipäeva slut, sest nüüd olen mõlema õega nende sünnipäevadel ühes voodis lõpetanud. Ühega isegi korduvalt. Ja tema minu omal ka:D Lisaks õppisime sel õhtul, et keeratava krogiga veini ostes ning julgelt eksperimenteerides selle valikul, on täiesti reaalne võimalus atsetoonilõhnalise käärjoogi otsa komistada. Oli see vast elamus!

Teisipäeval plaanisin võtta täiesti rahulikult, sest esmaspäeval nagunii igasuguste plaanide kiuste koju magamagi ei jõudnud. kuid vahetult enne tööpäeva lõppu helistas mulle kurb sünnipäevalaps, kelle plaanid ei olnud läinud päris nii, nagu ta lootis, sooviga midagi teha. Kutsusin ta siis seekord endale külla. kinkisin talle lillede asemel iseloomuga ananassi ning valmistusime keset nädalat viina jooma. Lausa energiajoogiga ja pisikeste koputamisshottidena. Hiljem ühines meiega veel üks Laura sõbranna ning oli vist paratamatus, et lõpuks linnas karaoket laulmas lõpetasime. Tegelikult ei lõpetanud. See oli alles vahepeatus:D

Aga, Riin, pane nüüüd tähele! Laura tellis meile Mandy ja niisiis käisimegi seda seekord suurema publiku ees üürgamas. See läks vist päris hästi. Siis aga pani ta meid kirja mingi Prince'i lauluga. olenemata minu vastuväidetest, et mul pole aimugi, millega tegu, kuid tema kinnitas, et muidugi ma tean ja oskan. Ja siis tuli taas meie kord. Kas olete kunagi karaokelavale roninud ning alles seal avastanud, et keegi teist ei oska mängima hakanud laulu? Olles minutikese ehk imesid teha üritanud, põgenesime baarist naerukrampides.

Kuid koju me ka veel minna ei tahtnud. Niisiis jalutasime sügavamale vanalinna. Tee peal palusin kõigil sünnipäevalapsele õnne soovida ning mitu gruppi moosekante nõustus talle serenaadi laulma. Ainsaks mõruks pilliks jäid muidugi ainsad teel kohatud kaasmaalased, kes ei pidanud paljuks igas mõttes sigatseda. Aga ei midagi uut. Iga eesti joogine mees on ju härg, kel jõudu palju ning mõistust ja enesekriitikat vähe. üks näiteks võttis mu ootamatult kaenlasse ja lihtsalt tassis jupi maad edasi. Ei ühtki sõna enne ega pärast.

Õhtu oli ka selles mõttes omamoodi, et käisime Levikas. minu eelmine kogemus sellega oli rahvarohke hullumaja, kus oli tore tantsida. Seekord aga oli see nii välja surnud, et saime omale terve eraldi toa. Lisaks tutvusin ka koha maailma kummalisima wc-ga. No okei, olen isegi sürreaalsemates käinud, kuid nende lähenemisnurk oli huvitav. Kes ei ole käinud, siis teile teadmiseks, et seal on naiste wc-s kaks potti ja nende vahel väike sein. Nagu lasteaias vms. Aga see sein on nii väike, et kui te just sügavale potile võõras kohas istuda ei armasta, siis saate vabalt naabriga silmsidet hoida ning kontrollida, kas tal on kõik ikka hästi ja normi piires.

Lõpetuseks nägin ära Hella Hundi pubi. Seegi oli üsna hüljatud ning me veetsime seal vist ehk viis minutit mitte midagi tehes, sest teised ei tahtnudki midagi ja mul oli lihtsalt imelik seal vegeteerida niisama. Ja siis jalutasime koju, peamiselt naermisest väsinutena. Oli väga tore õhtu ja seltskond.

Kolmapäeval pidin ärkama kell kuus, sest juba seitsmest startisime Läti poole Baltikumi töö üritusele. Teadsin ette, et see ei saa kerge olema, kuid oli ju vaja alles mingi pool kolm vms koju laekuda. Ja ometi pidasin terve järgneva päevagi vastu.

oli hästi tore näha suuremat osa oma siinsetest töökaaslastest ning lisaks juba tuttavaid ja uusi nägusid naabermaadest. Muidugi lõpuks ikkagi erilist planeeritud integratsiooni ei toimunud ja omad hängisid omadega. See-eest naisterahvastel küll igavuse tundmiseks aega ei olnud. Kui sugude suhe on 10:100, siis vist on see ka elementaarne. Proovisin natuke kätt seal korraldatud keskaegsetel võistlustel, milles totaalselt põrusin, ning siis otsustasin rummile keskenduda. Kõige minulikum nendest vanaaegsetest tegevustest oli jahusarve puhumine. Siiski tegin ka tõsiseid pingutusi karkudega käima õppimisel, kuid erinevalt oma emast, ei ole mul neid geene vist ja minu rekordiks jääb neli sammu.

Samas sai palju nalja niisama üksteisega rääkides, mehed tegid mulle vabatahtlikult massaaži ning pärast rebasepüüdmise mängu kingiti mulle sõjatrofeena üks vaese looma käpp. Ta oli üsna kõvasti räsida saanud meeste katsetes teda endale võita ning kaitsta. Kuid seda kõike oli ilmatunaljakas vaadata. Võib-olla peaks mul loomast kahju olema, nagu seal paljudel teistel naistel oli, kuid millegipärast ei häirinud see mind seal üldse. Tundus nii õige koht ja aeg. vahetasin varsti oma käpa koheva saba vastu, sest seda oli mugavam hoiustada ja nii ma siis käisingi suurema osa päevast võõraste sulgedega ringi:D 

Õhtul ootas ees hea söök, tants ja trall. Istusin integratsiooni mõttes hoopis leedukate lauda ning üllatasin end, et vene keeles suhtlemisega täiesti rahuldavalt hakkama sain. Mõistsin JA rääkisin. Ja vabatathlikult, kuigi oleks saanud ka inglise keelega enam-vähem hakkama. Kuid alkoholijoobes on vist tõesti kergem võõrkeeli meenutada. 

Kui siis aga tantsuks läks, ei saanud ma enam sekunditki puhata. Üks kolleeg teise järel. Tihti ei jõudnud ma üldse istuma või kui ka hetkeks jõudsin, siis ei saanud lonksugi juua võtta enne, kui uus isane mind tantsuplatsile tõmbas. Muidugi muutusid kodust kaugel oelvad mehed ka veidi ülemeelikuks, kuid saan nendega täiesti edukalt hakkama.

Siiski üllatas mind üks kolleeg, keda veidi paremini tunnen ning siiani selliseks kõige viisakamaks pidanud olen. Veetsime sel õhtul temaga ka jupi aega niisama toas kahekesi juttu rääkides ja tantsides, sest temaga oli see nii kerge. Võisin justkui aimata, milline iga järgmine samm tuleb ja me ei tantsinud mitte ainult paremale-vasakule. Kuid siis ühel hetkel märkasin, et ta tahab mind suudelda. Muidugi ma ei lasknud. Ja põhjusi selleks on palju. Pidasin teda selle kamba tegelastest kõige korralikumaks. Tema lapsed on minu vanused. Ma olen käinud tema kodus ja kohtunud tema armsa kaasaga. Tal on võrdlemisi värske kaasa ja seega ei tohiks ta veel väga tüdinenud olla. Ja nii kodu lähedalt ei murta. Õnneks sai ta kiiresti aru, et see plaan läbi ei lähe, kuid väitis siiski, et mehed ongi sellised. Anyone? Kas tõesti ongi enamasti nii, et mehed on koos naisega ainult siis, kui nad on hetkel füüsiliselt koos naisega ja muul ajal on nad vabad? Enda meelest siis...

Ahjaa... unustasin ära selle jupi, kus üks tore uus läti kolleeg, kellele ma vist meeldisin, mulle paljastas, et seal peokohas siiski saab sauna ja ujuma. Mind ei huvitanud enam, kui külm on või et ma olen joonud. Jooksime rätikute järele. Ja hüppasimegi seal samas asuvasse tiiki ning seejärel soojenesime 113 kraadises saunas, mis tundus jumala paras. Huvitav, miks mõnikord 80 tapab ja teinekord on kolmekohalised soojanumbrid igati mõnusad? Kuid tema ei püüdnudki mulle ligi ajada.

Pikale päevale järgnes öö Piretiga kahekesi suures laias voodis:D Sattusime kogemata vist veidi valesse tuppa, kuid meid ei seganud ja sellega sai mehi kadedaks ajada. Olin sanaud kõvasti lõõgastuda ja vaid minimaalselt pidanud iseennast selle ürituse organiseerimisse sisse panema. Kuigi tegelikult jättis korraldus ka spetsfirmaga soovida.

Teine päev oli selline rahulikum. Päike paistis ning sai murule pikali heita. Kuhugi ei olnud kiiret. valmistasime õues rühmatöödena lõunasööki, mille käigus suutin mõningaid inimesi jälle šokeerida oma spontaansusega. Nimelt pidin koogitainast rullima, kuid lõikelaud jäi väikseks ja ühe kolleegi nõusolekul kallasin plaadi lihtsalt lauale. Algul tuli küll igasuguseid hüüdeid, kuid teised võtsid minust õppust ja rahunesid, kui meenutasin neile, et see ju küpsetatakse veel ära. Ning mis see paar puru ikka teeb. 

Muide, häst tore oli kuulda, kui keegi Piretilt küsis midagi mu spontaansuse kohta ja tema vastas, et Maria teeb asju südamehääle järgi ning temagi püüab minult seda ja naermist õppida. Kuidagi eriliselt armas kaitse ja muidu ka:)

Aga saime palju naerda ning taaskord näha, et ka meie uus ülemus omab huumorisoont ning hoiab pigem oma meeste kui ülemuste poole. Õppisin veidi paremini tundma mõningaid seni võõramaid kolleege ning kui välja arvata ühe sellise kummaline käitumine lahkumisel, kui ta mind kallistades ka suure sõõmu mu lõhna sisse hingas, siis oli igati õnnestunud ettevõtmine. Tunnen, et mind on igati omaks võetud ning ei kujuta hästi ette, et võib-olla varsti pean sellest seltskonnast lahkuma. Ja ega nemadki seda taha. Lõpetasime selle veel ühe ujumisega Läti rannas piiri ääres.

Reedene tööpäev oli muidugi sellise unevälja juures kohutav ja sega nädalavahetus läks väljamagamisele.

Gaga kongid ja röh-röh

Mõni aeg tagasi rääkis kolleeg mu nõusse, et koos temaga pühele alternatiivsele üritusele läheksin. Kuna see tundus safe enough ja samas veidi huvitav, siis olingi käpp. Asi ise seisnes siis selles, et tantsime ning mediteerime juhendaja eeskujul ning siis keerame end üheskoos ööseks kerra. Samal ajal aga pidi mängitama suuri gonge ning kristallkausse. Viimane osa tunduski põnev ja uudne minu jaoks.

Kui kohale jõudsime, ootas meid ees üsna feminiinne seltskond. Seal hulgas siiski ka paar meeseksemplari - kas siis tõeliselt kummalist või siis nutika naise poolt kaasa tulema veendut. Ja siis me alustasime. üks tädi oli jõudnud juba keset saali mõnusasti magama jääda ning jäi veel tükiks ajaks kogu tema ümber toimuva actioni suhtes ükskõikseks. Teised aga, nagu kästud, ohkisid hingates kõvasti. See meenutas mulle nii väga mingit keskealiste orgasmiõpetuse laagrit, et ma ei suutnud naeru pidada. Aga tegin vapralt kõik kaasa. tudisesime mööda saali ringi, tegime mõned mambosammud ja siis pidime röhkima. Jälle olid suunurgad kõrvuni, kuid teised võtsid asja vägagi tõsiselt. Kuid kuidas, kuidas te seda teete, kui teie ülesandeks on korrata ikka ja jälle "röh! röh! röh! röh!"?

Järgnesid kerged jalgademudimised ja mõned üllatavalt väsitavad mediteerimisharjutused ning juba oligi tuduaeg. Meile jagati välja mingid naljakad pakikesed - nagu tee või sinepiplaastrid - ning kinnitasime need talla alla. enamus vist juba teadis, milleks, kuid meie täitsime käsku ja ega keegi ei seletanud ka, mis asja mõte on. Ja siis algas viimase ma ei tea kui pika aja kõige hullem öö. 

Ärge saage valesti aru! inimesed tundusid sõbralikud ja gongid ning kausid kõlasid ülimalt mõnusalt, kuid ka kahe lebomati peal oli krdi ebamugav ja nii ma lihtsalt keerutasin ja keerutasin ning ei teagi, kas üldse magasin. Mäletan vaid, kui väga ootasin hommikut. 

Kui siis kella kuue paiku pillimäng lõppes, olin ülimalt õnnelik. Ma ei ole vist eluski varem nii varakult ärkamise üle õnnejunnis olnud, kuid see tähendas, et nüüd saab koju päriselt magama. Tundub, et peaaegu keegi ei maganud, sest kõik pakkisid kibekiiresti oma asjad kokku. Joovastunud tädid käisid ürituse eestvedajat hoolega kallistamas ning ostsid kive kokku ning oligi kõik. Ahjaa... need jalapakikesed pidid happelist kehakeskkonda neutraliseerima ja mürke välja viima vms. Igatahes olid need läinud kõvaks ja mustaks, mis minu hinnangul võib sama hästi tähendada reageerimist õhuniiskusega. Kuid kõige naljakam oli see, et nad lõhnasid nagu maasuitsusink.

Igatahes, oli mis oli, olen rahul, et ära käisin. Kui keegi veel huvitatud on, siis järgmine gongide öö on novembris vms. Ahjaa... Gaga gongid olid seetõttu, et samal õhtul nautisid õnnelikumad inimesed ühte suurejoonelist kontserti.

Millal te viimati tõeliselt hirmul olite?

Ei mäleta? Mina küll mäletan. See oli alles kaks tundi tagasi. Või vähemgi. Ja ma alles saan sellest üle. As in getting...

Läksin töölt tulles kodupoodi, parkisin auto ära ja olin vaevalt jõudnud väljuda, kui mulle astus ligi kuskil sealsamas olnud vene mees. Seline kolmekündendate keskpaika jõudnud pikemat kasvu heas vormis isane, kes võiks täitsa kena olla, kui ta nina alles värskest kaklusest katki ei oleks.

Ta siis püüdis vene ja eesti segakeeles mulle rääkida oma lugu. Alustuseks ütles ta mulle, et ma ei kardaks. Kes ütleb nii, kui ma tegelikult ei peaks kartma!? Ta võttis kapuutsi peast ja kohendas mu autoakna peegelduse abil oma juukseid. Aga võib-olla kontrollis hoopis, kas seal sees on midagi likviidset ja väärtuslikku.

Ja siis ta hakkas rääkima, et oli veetnud kolm aastat ja kes mäletab mitu kuud vanglas - just tuli sealt. Vahemärkuseks jälle: kes alustab uut tutvust sellise paljastusega? Eriti, kui tahtakse võõralt inimeselt midagi saada? Oskan ainult arvata, et ta on kas ääretult rumal või oli see hirmutamistaktika. Siis jõudsime selleni, et ta on Sillamäelt pärit ja tahakski sinna naasta. Ta rääkis midagi põlvedest. Põlvili palumisest!? Ja küsis kahte eurot bussipileti jaoks.

Ma ütlesin "ei" ja keerasin talle selja. Esiteks oli tegemist noore elujõulise mehega ja teiseks olen ma kuulnud piisavalt lugusid sellistest skeemidest. Temasugusel suurel meesteravhal ei oleks ju mingi probleem üksikult naisterahvalt terve rahakott kaasa haarata. Aga mu hirm oli veel suurem. Esiteks, ei olnud parklas kuigi palju rahvast, kuigi ta muudkui otsis uusi inimesi. teiseks olin ma ju üksi ja ta teadis täpselt, milline on minu auto. Ta oli veel rääkinud, et tema ei taha midagi varastada, mind röövida ega mu autoga midagi teha. Jälle jutt, mis mõjus just vastupidi julgustavale.

Niisiis suutsin tema nähes rahulikuna veel ära jalutada kuid poodi jõudes suundusin kohe infoletti ja rääkisin ära, et selline tüüp hulgub parklas, et nad turvasid informeeriksid. Ja siis jõudis tõeline paanikahoog kohale. Paberkotti veel eihinganud, aga see ei tundugi enam nii halb mõte.

hirm halvas mind üleni. Käisin, segaduses ja hingamisharjutusi tehes, mööda riiulivahesid. Jalutasin mööda asjadest, mida osta tahtsin. Ja kartsin tõeliselt parklasse naasta, kuid lootsin, et turvad on ta ära saatnud. Süda lõi megakiiresti ja käed värisesid. Kuigi midagi ei juhtunudki ja võib-olla tõesti oli tegu lihtsalt hädas mehega. Viimaks ei suutnud ma enam rohkem aega sellele plaanitud kiirpoekäigule kulutada ja lahkusin. 

Kui ma tavaliselt.läbin mitmed rutiinsed liigutused enne auto käivitamist, siis täna oli see esimene asi, mida tegin, sest siis sulguvad kõik autouksed. Olin veel enne inspekteerinud, kas auto on samas konditsioonis ja ega tagapingil ei ole kedagi, nagu tavaliselt õudusfilmides. Õnneks oli väljas veel suviselt valge, kuigi puud on vastikult kollased ja avasin täna saapahooaja. Ja siis üritasin sealt võimalikult ruttu ära sõita.

Aga ta oli ikka veel seal. Ja just minu tee peal ees. Õnneks ta vist ei saanud aru, et see mina olin ning liikus lihtsalt edasi, kuid ma ei saa siiani päris oma rahu tagasi. Ma tean, et suudan alati kriisiolukorras asjalik olla ning vajadusel vägesid juhtida, aga tean ka seda, et nagu tänagi, kukun pärast kõige möödumist kokku. Aga parem see kui kohe juurikaks muutuda, eks.

Õnneks midagi ei juhtunud, kuid ma pole ammu sellist halvavat hirmu tundnud.

Viimase aja seiklusi

Uskuge või mitte, aga kahekümne viie aastane mina jõudis punkti, kus ta unustas ära oma nime!!!

Nimelt käisime eelmisel nädalal koos omaealise kolleegiga, keda olen vist varemgi maininud töö asjus Soomes. Kui siis aga pärast pikka päeva hotelli registreerimislehte täitsime, samal ajal üksteist tögades, ei pannud ma tähelegi, mis sinna kirja sai. Seda seni, kuni hotelliametnik mind imeliku näoga vaatama hakkas ja küsis, kas see ikka on minu nimi. Sattusin muidugi segadusse, aga paberilt vaataski vastu kõrval seisva kolleegi ees- ja minu perekonnanimi. Punastasin vist kõrvadeni, aga naljakas oli ka. Ei teagi, kas seda põhjustas asjaolu, et samal ajal temaga rääkisin, väga palju kordi tema nime kuhugi kirjutama olen pidanud või suur väsimus või midagi muud. Ta on ju hästi kena noormees. Ta ütles ka, et ei hakka parem üldse kommenteerima. Mina olin lihtsalt tänulik, et vastupidi ei läinud ja oma eesnime taha tema perekonnanime ei pannud, sest vot SEE oleks alles tõeliselt piinlik olnud.

Aga sedapsi siis. Meestest veel niipalju, et viimastel nädalatel oleme jälle H-ga paremini läbi saanud. Mis ei tähenda, et ma üldse nutta ei oleks saanud, aga üsna minimaalselt. Ja ta paljastas mulle ühe nüüd juba üle kuu aja taguse asja. Nimelt oli ta ema nüüd talt küsinud, kas ta abiellub minuga. Talle vist ei tuleks pähegi uurida, kas mina abielluks tema pojaga. Nagu see oleks enesestmõistetav, sest tema laps on nii vapustav ju. Ja lisaks ei ole me enam tükk aega koos. Aga tema teada me ju pole ametlikult olnudki. Aga kui kõik see kõrvale jätta, siis hoopis huvitavam on see, et H ütles talle näkku: jah. Mis on väga suur ja üllatav asi. Ja ta sai selle eest muidugi tuld ja tõrva kaela. Muide, kas ma olen kirjutan, et mulle meenus hiljuti kunagine unenägu - oli vist unes? - et mingi totakas ennustusmäng pakkus just, et minu tulevase nimi algab H tähega. Tol ajal it made no sense, sest mu elus ei olnudki ühtegi arvestatavat H-tähega isikut. Aga nüüd oli päris intrigeeriv mõte.

Vaatan, et ma pole veel ka Sandra sünnipäevast kirjutanud. Tema tahtis taas välja minna. Samasse kohta. Ja nii tegimegi. Tema, mina ja Aivar. Aivar tõi talle veel väikse kaisupingviini, kes ristiti kohe Loloks. Läksime siis uuele ilmakodanikule elu näitama. Alustasime millimallikast, mis Sandraga seekord üldse hästi ei reageerinud. Aivar, vapper mees, aga pidi seetõttu lisaks enda omale ka Lolo shoti ära jooma. Üks sõbralik tädi seal vallika baarileti ääres andis talle siis oma klaasist lonksu õlut peale. 

Saime esimest korda ka Shootersile ligi ja proovisime mõningaid sealseid kuulsaid shot'e. Need maitsesid nagu mahl, kuigi kuulusid keskmise kangusega klassi. Sandra jättis need praktiliselt vahele, sest ilmselgelt oli tema vastumeelsus päris millimallikate suhtes ka samanimelisele joogile üle kandunud.

Seejärel hakkasime Nimeta ees taas tõde ja tegu mängima. Sain jälle võõrastelt telefoninumbreid küsida ning liitsin meie mänguga kõrvallaua sõbralikud vene poisid, kellest ühe sain munakive sajani lugema. Vaene mees oli küll selgelt rohkem humanitaar- kui reaalkalduvustega. Teine aga tegi Lologa mõningaste protestide järel ära kvartaliringi ning kolmas viis januse linnu Hollyka purskkaevu jooma. Miks ta suu aga seest punaseks värvunud on, me ei tea:D Osa õhtust nautisin ühe noore saare vägilase tähelepanu, kuid temaga tantsimine ohustas pidevalt Sandralt laentud lühikest kleiti. Nimelt ei püsinud see tema käevangus kuidagi õigel kohal. Ja siis mõne aja pärast jätsime Aivari üksi maid vallutama ning S sundis mind maailma kõrgeimatel kontsadel koju jalutama. Hingamisharjutuste saatel. Sest ma ei võtnud kuulda tema nõu tervet klaasikilluteed pidi pimedas ja sukkis koju kõmpida ning tema keeldus taksost. Väärikus, my ass, aga killud tallas - no way! 

Tee peal jooksis meile veel järgi grupp päkapikke, kellest üks mulle roosi lambist kinkis. Sandra oli kade ja väitis, et see olla juba teine kord, kui juhtub, et keegi mulle lille kingib ja tema seal samas ilma jääb, kuid ma tõesti ei mäleta, et varem keegi mulle nii lilli oleks kinkinud. Ta ei täpsustanud ka, kus või kuidas see juhtus. Aga oli tore. Sorry, S, aga ma tõesti ei mäleta. Ära ole pahane.

Sellest nädalast oleks ka palju rääkida, kuid ma praegu ei viitsi. Alles taastun kõigest. Mistõttu - osaliselt - ei jõudnud täna ka kursa esimesele kokkutulekule. Teine osa on see, et ei suutnud end veenda, miks ma sinna minema peaksin. Ma pole end kunagi selles seltskonnas päris õiges kohas olevat tundnud, millest on muidugi kahju, sest meil peaks palju ühist olema, kuid mulle tundubki aina enam, et iga muu seltskond peale akadeemilise sobib mulle kordades paremini. Ehk kunagi tuleb see kool on cool koht ka!? Mine sa tea...