Integratsioon isemoodi

Töötan ühes vägagi rahvusvahelises firmas. Selle Põhja-Euroopa osas ja omakorda tolle Baltikumi grupis - üllatus missugune eks? Kuna peame päris tihedalt üksteisega koostööd tegema, siis oleme nüüdseks juba kahel korral Riias sealsete kolleegidega vaba aega veetmas käinud. Oma kulude ja kirjadega, aga see on end ilmselgelt ära tasunud. Alati on tore ning abi võin küsida ja saan ka nii töö- kui vajadusel muudes küsimustes.

Mismoodi käib aga meie team building? Seekord tähistas see reedel pärast tööpäeva lõppu lõunasse kihutamist, et kõigepealt hotell üle vaadata ning siis linna peale minna. Olime valinud taas uue ööbimiskoha ja kontrast eelmisega oli nii suur, et võinuks istuli kukkuda, kuid lõunanaabrid kirtsutasid ka selle peale nina. Meie jaoks oli aga ka eelmise korra aastakümnete taguse remondiga korteri-tüüpi koht rohkem kui vaja.

Seekord tegi nalja see, et olime võtnud kaks ühesugust tuba. Ometi pidid poisid kahekesi üsna pisikesse pugerikku ära mahtuma samas, kui mina sain vaata et juunior sviidi, kus ruumi nii, et tapab ja mööblit mitmetele igasugusteks elujuhtumiteks. Seega kutsusin ka teised enda tuppa... ee... ütleme: juttu ajama.

Pärast tassiti meid traditsiooniliselt Lidosse, mis mulle iga korraga aina rohkem vastu hakkab, ning siis ootas meid Baltikumi pealinna - võib vist nii öelda - ööelu. Ometi ei viidud meid ka seekord päris klubidesse, vaid uhkematesse lounge'idesse, kus uksel hirmuäratavates mõõtmetes kobedad turvad, kes ainult mind alaealisuses kahtlustasid ja hiiglasuured kokteiliklaasid, millega siis hiljem kiusu pärast turva nina all lehvisin.

Meil oli väga tore. Jõime erinevaid shote ja kokteile vaheldumisi. Mina olin üpris korralik, millele aitas kaasa ka korraks käest ära pandud kokteilide haihtumine. Meie - tüdrukute - õhtu eesmärk oli saada omale DJ tähelepanu, kuid toda ei loksutanud kohe mitte miski. Ka mitte see, kui üks ülemeelikuks muutunud kolleegidest juba riideid seljast kiskumisega ähvardas.

Nalja sai aga ka muidu. Kaasa võetud isased kadusid ikka ja jälle kuhugi ära. Arvatavasti julgusjooke juurde ostma. Meie aga ei lasknud end sellest häirida. Kui kolleeg tegi avastuse, et meid on kolm ja kõrval tantsib kolm vastassoo esindajat, siis polnud mul vaja pikalt mõelda, et nad meie seltsi kutsuda ja see oli ka fun seltskond. Tantsisime veidi ja kui siis ütlesin ühele: show me what you've got, mõeldes, et ehk hakkab too rohkem elusolendi moodi liigutama, siis üllatas ta mind ikka tõsiselt. Puusade asemel hakkasid hoopis riided liikuma ja seljast eemale ikka. Püksivöö juures pidurdasime ta hoo igaks juhuks kinni, aga naerukrambid olid juba garanteeritud.

Õhtu jooksul näitas mulle kohalik neiu veel muudkui meelepäraseid isaseid ette ja ma siis mängisin asjalikku kupeldajat või wing (wo)manii, kes neid omavahel tutvustas, kuni teele sattus üks, kelle pärast neiu enam meiega edasi tulla ei olekski tahtnud. Enne veel aga sattusime poiste paari peale, keda tundusid kaks end vallatuks joonud neiut nii külmaks jätvat ja kellest üks siis tegi nii rõveda žesti teise suunas, et väänlesime taas maas, suutmata sõnagi lausuda. Aga mehed ongi imelikud. Olen täiesti kindel, et asi ei olnud meis, aga ka meie meessoost kolleeg jäi ühe kohaliku tugemava soo esindajaga nii vestlema, et ei pannud tähelegi, kui talle kahekesi korraga kiusu pärast sületantsu tegime.

Käisime veel ühes juba varasemast tuttavas pubis ja siis naasesime McDonaldsi ringiga hotelli, kus sai veel palju pulli. Nüüd ei saanud ka meie isased enam riietel end kammitseda lasta ja särgid lendasid pärast paari tiiru pea kohal kus seda ja teist. Seejärel hüppasime kõik vooditel nagu väikesed lapsed, kuni raksud käima hakkasid ja poisid ennast ohverdavalt remonti tegema asusid. Järgnes meeskolleegi (mitte nii) seksikas tants tooliga, millelt ta maha lükkasin, et ette näidata, kuidas asi parem välja näeks, aga tema arvas, et kõige parem mõte on mulle kaksi-raksi sülle istuda ja ega seegi nali enne lõppenud, kui tool praksatas. Ma ei ole veel julgenud oma krediitkaardi väljavõtet vaadata, aga loodan, et need asjad siiski päriselt ära ei lagunenud ning see seal ei kajastu.

Üks õhtu naljakamaid momente oli see, kui meil tekkis rummi isu ja tahtsime sinna ka sidrunit sisse saada. Sidruni olime juba tee pealt hankinud - mulle nii meeldib, et nende R-kioski aseaine on ööpäev läbi selliste esmatarbekaupadega varustatud - kuid nuga mitte. Ja siis läks mu kolleeg koos kollase ümara kaunitariga pimedasse vannituppa to screw the lemon. Seda ei tohi lihtsalt tõlkida. Järgmiselgi päeval veel sain mehehakatisi norida, et üks neist kiitles, et jõudis 82 kohalikku naisterahvasse ära armuda ja teine samal ajal ahistas vaest sidrunit, aga maitse küsimus eks;)

Teinegi päev lõunamaal oli tore. Pooltel meist oli päris paha olla õhtuni välja. Teisel poolel aga polnud midagi viga. Mind tundes võiksite juba teada, kummal poolel mina olin. Päike paistis, päev tundus perfektne ja kui uhke aga täiesti maitsetu hotelli hommikusöök välja arvata, siis rohkem kaebusi ei olegi. Suundusime - vist üle kümne aasta - Jurmala veeparki. Ma plaanisin küll mullivannide, saunade ja baaribasseiniga piirduda, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et sealsel baarmanil polnud aimugi, mida ta teeb, mida iseloomustas hästi seik, kus minu kokteil ei näinud välja isegi selle moodi, mis pildil oli ja selle peale vaid õlgu kehitati.

Plaanidest hoolimata müttasime terve päeva mööda igasuguseid atraktsioone, jõime kõhu kloorivett täis ja andekamad meist (loe: yours truly) suutsid vist korduvalt ootamatult tekkinud väga paljastavatel hetkedel ka pargi ametliku fotograafi kaamerasse jääda. Muide, üks selge kultuuriline erinevus veel lisaks sellele, et lõunanaabrid paistavad olevat oluliselt pirtsakamad oma hotellide, kuid palju leplikumad selle toidu osas, mida nad endale näost sisse ajavad. Jätkuvalt kordan - Lido ei ole kvaliteetrestoran. Aga erinevuste nimekirjale lisandub see, et saime kolleegi käest tõreleda, et julgesime tulla sinna ilma oma rätikuteta, sest selgus, et seal ei saagi laenutada. No tere hommikust! Kuhu poole tsivilisatsioon jääb? Nüüd olen ühe kalli kuid odava kollase käterätiku omanik.

Kui olime ligunenud ligi viis tundi ja olin oma uusi ripsmeid ikka korralikult loputanud - mitte, et nad enam ei kipitaks või nii - läksime veel viimast korda sauna. Mina keeldusin end auruga piinamast ja läksin oma teed. Täis leiliruumis tegi üks noormees kohe kiiresti mulle koha enda kõrvale. Ja siis alles algas nali. Millist naisterahvast üllataks meeste skänneerimine kohtumisel pealaest jalatallani ja tagasi!? Mitte ühtegi vist. Aga kui seda tehakse teiega kord minutis ja nii ikka väga mitmeid kordi? Hetkel, kui olete uurija kõrval bikiinides end kerra tõmmanud? Mind hakkas juba närvi ajama, et ise ju täitsa kena poiss, aga suud lahti teha ei julge. Samas oli selge, et ta tahaks nagu midagi öelda. Lõpuks siiski saime jutule kuidagi. Aga see ei jäänud tema ainsaks kummalisuseks. Kas te olete kunagi kuulnud mõnda lätlast oma eesti päritolu kohta "vau"-kommentaari andmas? Mina nüüd olen. Pani muigama. Muidu aga olen nüüdseks kursis, et baarmanina töötav noormees nimega Martin elab siinsamas piiri lähedal. No palju sinna ikka maad on? Kakssada kilomeetrit?

Läbi une - sest öö jäi kolmetunniseks - ja absurdselt kiiresti muutuva ilma suutsime veel keskööks tagasi kodulinna jõuda. Olin oma elu esimese hiina õnneküpsise seest mõni päev varem tõmmanud teate, et mul on aeg proovida uusi asju. Üks esimesi oli mustasõstra Riia balsami joomine koduteel. Palju ma puhtalt ei suutnud ja kuigi mu peas mõlkus idee selle ja marjamahla kokteilist, siis roosa Schwepps? ajas ka asja ära.

Samaks õhtuks oli mind ka Katsi sünnipäevale kutsutud ja mõte vanu sõpru näha üle pika aja tundus päris tore, aga ma ei teadnud, kuidas nad suhtuvad üle viie tunni hilinejatesse ning lisaks olin konditsioonis, kus jäin Roxette'i loo ajal mitmeid kordi magama. Aga hästi suhtusid ja niisiis vedasin end, jalgu järgi lohistades, keset ööd veel kõrvaltänavasse ja ei jäänudki keset pidu magama. Oli hoopis mitu toredat tundi, kuni kenad noormehed mu kodu juurde ära viskasid. Võitsin oma kakssada meetrit enne, kui keelumärk vastu tuli;)

Aga vanade heade sõprade nägemine oli omamoodi kummaline. Olen nüüd taas sellele teemale mõelnud. Ja ikka veel on natuke kahju, et meie suhted sassi läksid põhjusel, mille oleks kergelt lahendanud kas või üks väike vestlus ja vabandus. Aga kas ikka peaks olema kahju, kui on antud veel mitmeid võimalusi ja ometi piisas sellest, et aastaid kestnud sõprus üles öelda? Et mitte selle nimel korraks alandlikkust näidata? Mitte keegi meist. Kuigi ma enda meelest vähemalt proovisin. Nüüd aga on palju aastaid juba ka sellest mõttetust tülist möödas ja olime kui võõrad. Oh, well...

(Armu?)kadedusest

On olnud hästi pidune kuu. Esimene nädalavahetus sisaldas juba üht sünnipäeva. Kõik oleks olnud ilus ja tore, kui kõige esimese asjana ei oleks ma seal kohanud oma eksi koos neiuga, kelle pärast aastaid tagasi lahku läksime. Me ei olnud nii ammu näinud ja ma ei osanud seda kohtumist ka nüüd kuidagi oodata.

Tegelikult oleks ju olnud tore veidi muljetada ja kas või meenutada. Mina oleksin küll siiralt tahtnud teada, kuidas tal läheb, aga tal vist ei olnud mingit jagamissoovi. Seda imelikum oli, et meil tuli istuda samas nurgas ümber väikese diivanilaua. Pärast esimest "tere" ei kuulnud ma sealtpoolt enam sõnagi. Mitte ühtegi. Usute või ei. Ja see on inimene, kes lubas minu järele oodata kas või kümme aastat kunagi.

Nüüd mõeldes ma tegelikult ei saa enam hästi aru, miks me üldse kunagi koos olime. Kõik käis nii ruttu. Ta oli armas ja hea ja meil oli tore. Siis arvasin, et olen armunud, kuid see möödus ka väga ruttu. Ja siis kohe tekkiski tal teema neiuga, kellega nad siiani koos on ja kes tol ajal veel täiesti laps oli. Noormees aga on minustki aastaid vanem. Selelst kõigest võite lugeda mu blogi päris esimestest sissekannetest kindlasti. Ja kõige kummalisem oli see, et pärast kuut aastat, mis nemad koos ja meie lahus oleme, olid nad ikka veel sellised ninnu-nännukad, kes ei suuda käsi üksteisest eemale hoida. Nagu teismeliste paar. Mul oli seda tõenäoliselt veel kummalisem vaadata, kui teistel, aga pilk rändas ikka ja jälle tagasi. Aga kas keegi oskab mulle seda fenomeni seletada? Tavaliselt kõituvad nii vanad paarid juba täiesti neutraalselt üksteise suhtes avalikel üritustel.

Ja ma arvan, et ma olen kade. Ka mina liikusin ju ammu edasi. Ja ma ei tahakski teda tagasi, kuid mingil määral jäävad kõik lahkuminekud kindlasti alatiseks häirima. Alatiseks jääb õhku miks-küsimusi. Igatahes, kui ma ka ei ole armukade, siis olen kade, et minul hetkel sellist suhet ei ole. Inimest, kes rahvamassiski ei paneks tähele kedagi peale minu ega suudaks käsi eemale hoida teismeliste kombel. Inimest, kelle kaisus ärgata ja kelle kehakeel räägib tohutust hoolimisest.

Samas alles hiljuti sain ise ootamatult ühe kutse kinno - ilmselt esimesele kohtingule - inimesega, kellest pean igati lugu ning kellele ei tahaks eluski haiget teha, kuid kindlasti teeksin, kui "jah" ütleksin. Aga meelitav oli ikka.

Aga kuidas teil läheb?

Mitte iga mees ei suuda vee peal kõndida

Vaatan, et ma pole isegi veel aastavahetusest kirjutanud. See aasta on igatahes ilge vurinaga peale hakanud ja mitte üldse nii halvasti, kui numbriga 13 tähistatud päikesetiirult ootasin.

Seekordne vahetamine oli väga viisakas. Ann korraldas sõprade ringile uhke traditsioonilise õhtusöögi, kus oli esindatud kõik kartulisalatist seapraeni. Mina muidugi olin oma talvehaiguse haripunktis, nii et ükski asi ei maitsenud hästi, aga tore oli ikkagi. Välja arvatud see, kui viktoriinis absoluutselt kõigile pähe saime ja selgus, et ette reklaamitud viimase koha auhind ei ole teps mitte hea asi ja meil tuli juua end konditsiooni, kus julgeksime kõigile Gangnam Style'iga esineda. Igatahes, tehtud ja ma ei tea kui mitme video ning foto peal kajastatud.

Öö saabudes liikus meie lõbus seltskond ka õue kõrgema künka otsa raha õhku laskmist tunnistama. Mitte, et ma kunagi ilutulestiku suurem fänn oleksin olnud. Või et meiega ühel künkal poleks leidnud tossupommidega geeniusi, kes viimsegi vaate ära varjasid. Aga oh well. Vähemalt oli lõbus teha esimesi sõite rohelise kaardiga. Poisid tegid korraliku riistvõimlemise kava, et saaks, nagu reklaamitud, kasvõi läbi tasku end valideerida. Ja noh, poistel käivad ju asjad püksitaskutes.

Õhtu kõige naljakamast hetkest saime aga ainult ümberjutustuse, sest kaks kaaslast olid koju naastes teistest kõvast maha jäänud ning hiljem selgus, miks. NImelt üks neist oli nii katki suutnud end teha, et võitles päris korraliku paranoiaga.

Teedelt oli lumi ära sulanud, kuid tema oli veendunud, et tegu pole mitte musta maa vaid veega. Ja oh seda paanikat siis, kui kainem sõber mööda vett hakkas käima. Takistada teda hirmunud sõber vist ka ei suutnud. Kuid sõpra ju hätta ei jäeta. Niisiis oli ta hoogu võtnud ja ka kõigest jõust "üle vee" kihutada püüdnud. Mõne unepeatusega kohevamate lumeküngaste otsas.

Mingil hetkel hakkasid inimesed koju minema, kuid mind ära ei lastud. Läpuks jäigi meid järgi neli - võõrustajate paar, mina ja üks tüüp veel, kellel on kodus oma Maria ja kes mind võltsinguks pidas. Natuke lapsik, aga olen sellises joobeastmes inimeste puhul hullematki näinud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt tahtsid kõik isased koos minuga elutoas teleka ees magada. Mis siis, et alla sai vaid õhuke tekk. Ka peremees eelistas seda oma voodile, kuid samas põrandapinda üksteisega jagada ei tahetud. Ja oh neid konkurendi tõrjumise võtteid! Õnneks mul oli korralik nohu. Muidu ei oleks ma seda skunksisõda vist üle elanud. Hommikul aga ei tahtnud haisukotid uskuda, et nad selliste etteastetega ühe neiu ees olid esinenud. Kuid mul ei ole põhjust oma mälus kahelda.

Jõulud tulid teisiti

Pärast meie uhket jääauguüritust, plaanisin nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta. Tahtsin siiski ühe vana sõbra juubeliürituselt läbi astuda. Pluss väike jõuluüritus ristiema perega. Aga see sünnipäev võttis sellised tuurid üles, et jõudsin koju alles jõululaupäeva hommikul. Valges. Olles enne saanud pisarateni naerda korduvalt. No ega teiegi vastu ei peaks, kui seltskonnas kaklevad lõbusad noormehed selle üle, kes tellitud kana suled endale saab. Lots of colourful coctails helped:) Nägin ka mitmeid vanu tuttavaid ja tundsin end kui imetletud kalliskivi - which is always nice.

Magasin siis jõulupäeva maha. Ärkasin napi tunnikese enne starti peokoha poole ning sain end elukiirelt valmis sättida. Ma ju tahtsin ära kasutada ainsa võimaluse aastas, mil saan Eestis oma tagasihoidlikus Indias kantud pulmakomplektis särada. And... succeeded. Oli tõeliselt tore õhtu. Veetsin enamuse sellest väikese sugulasega mängides. Alustame me ju iga kord võõrastamisega, kuid aina kiiremini taassõbruneme. Seekord sai tädi Aiast nii oluline tegelane, kellele osutati vabatahtlikult piparkoogi toomise au, kelle süles istuti pea terve õhtu mandariine ideaalselt koorides ning kellega käidi suurte poti peal pissil ning kraanikausis pladistamas. Keegi teine kaasa tulla ei tohtinud. Ainult meie - kaks printsessi. Ja ta on lihtsalt nii adorable. Need jõulud jäävad meelde, kui aasta, mil kõik mind joodikuks pidasid ja alkot kinkisid.

Plaanisin ülejäänud jõulud ema juures veeta, kuid ta pidi olema tööl ja siis ei olnud mul mõtet seal olla. Seega võtsin vastu isa järjekordse pakkumine enda juurde maale tulla. Kuna ta oli ise linnast sinnapoole minemas, siis oli üsna hea ajastus ka. Boy, do I regret giving in. Mõningaid ebameeldivusi võisin ette aimata. Sisetunne ju ütles, et ma ei ole seal tegelikult oodatud. On alati öelnud, tema praeguse elukaaslase puhul. Aga muutus tugevamaks, kui eelmisel aastal korraks nende tüli keskele sattusin. Enam ta isegi ei püüa head nägu teha ja samas see on naine, kellel ei tohiks midagi minu kohta öelda olla. Ta on ju ise see teine naine. Võisin aimata ka seda, kuidas minu ümber pidevalt suitsetama hakatakse. Nii oligi. Autos. Elutoas vaheldumisi terve õhtu vältel. Keegi ei lasknud end minu kohalolekust segada. Isegi ei kaalunud varianti, et mittesuitsetav laps, kes oma arvamusest ka mingit saladust teinud ei ole, võiks end ebamugavalt tunda, kui teda pidevalt mürgitatakse. Aga nende territoorium ju. Seal oli ka meeletult külm. Isegi ettenägelikult kaasa võetud mitmes kihis soojades riietes ja hiljem veel lisaks mitme teki all. Ometi olin hiljem mina see bad guy, kes ei vaevunud nende kodus isegi riidest lahti võtma. Mis oli vale. Vahetasin lihtsalt õeriided lisakihtide vastu ja külmetasin valikides nii kaua, kui suutsin. Aga noh, ei olnud asja, milles see tädi mind süüdistada poleks suutnud või proovinud. Lisaks kaotasin oma lemmiksalli ära.

Tulemuseks oli see, et olen üle nädala korralikult haige olnud. Oli ju isa ka. Kombinatsioon jõuluperioodi tegevustest jättis korraliku jälje, mistõttu olen nüüd lausa kahel järjestikusel aastal üsna harukordses köhas-nohus vaevelnud. Siiski hetkekski aega maha võtmata. Polnud aega, noh:D

Ainus positiivne osa maal käimise juures võimalus terve see ööpäev nende koertega mängida. Need kaks diivanihunti on nii lahedad tegelased, et mul ei ole üldse kahju neid kogu aeg sügada ja paitada. Ja nad teavad seda. Nurinat kostis kohe, kui julgesin korraks peatuda. Söömine ja wc-külastamine ei olnud eriti aktsepteeritavad vabandused:D

Aasta lõpus tähistasime veel tõsise veiniõhtuga ristiema vananemist, uhasime Sandraga mu uutest kokteiliklaasidest barbarissiviina üle kogu mu korteri, tegime Katsuga valmis elu esimese piparkoogimaja, kuhu hiljemalt aasta pärast koos pikkade meestega sisse kolime ja tegime igasugust muud pulli.

Järelehüüe armsale sõbrale

Ta oli veel nii noor!!!

Aga ei elanud maailma lõppu üle. Tema organid ütlesid ükshaaval, kuid järjest üles. Igal hommikul oli asi halvenenud. Kõik sai alguse süütust akust. Või nii me arvasime. Tundus, nagu igati üleelatav terviserike. Kuid siis läks ka kaamera. Järgnes ekraan ja algas hirm. Tema elu eest võidelnud arstionu käes andis alla touchpad ning rohkem ta taolise organ failure'i läbi teinud tegelasele elulootust ei andnud. Ta polnud veel kolm aastatki vana, kuid käes oli tema aeg minna.

I hated you but needed you, mu reeturlik sõber ja teekaaslane. Mida ma küll ilma sinuta peale hakkan!?