Igapäevased õppetunnid

On olnud üsna raske nädal - vaimselt - ja ka tänane ei olnud just tavaline päev. Kuna jõudsin teisipäeva hommikuks punkti, kus ei suutnud enam kogu kolleegide poolt tulevat sitta alla neelata, siis nad olid üsna šokeeritud mu reaktsioonist. Armas oli näha, kuidas ootamatud inimesed tulid kallistama ja lohutama ning isegi täna pakuti, et iga kell, kui mul on vaja end välja elada, siis ollakse nõus mind kuulama. Igatahes, täna pidi minema sõjaks. Ülemus korraldas mahaistumise ja ootasin seda huvi ja hirmuga, sest ei osanud ennustada, kas saan ühisrünnaku osaliseks või kujuneb sellest hoopis midagi ootamatut.

Täna siiski ei karjutud, kuid ega nad ise vist siiani aru ei saa, et nad minuga kuidagi ebanormaalselt käitunud oleksid. Või üldse kuidagi valesti. Maksimum, mida tunnistati, oli stressiolekus ülereageerimine. Eriti huvitav oli selle kolleegi, kellega rohkem kaklen, taktika, kus ta pakkus ka välja, et võib ära minna ning loopis justkui kusagil lasteaias ette õpetatud lauseid oma tegevuse parandada püüdmise kohta. Ning siis seletas pikalt-laialt, kuidas ta mind aidata püüdnud on. Kuuldud vabandused aga ei olnud kuigi veenvad. Kuid nad vähemalt väidavad, et neil ei ole minu vastu midagi.

Ja muidugi küsiti aina uuesti ja uuesti näiteid. Ma siis püüdsin nii detailselt kirjeldada, kui suutsin. Palju sellest kohale jõudis - ei tea. Aga ma oleksin nii tahtnud vahepeal karjuda, et ma ei usu hästi seda juhuslikult võib-olla enda minu peal väljaelamise juttu ja seda, et nende enda meelest nad ei ole karjunudki. Ja siis huvitav oli näha, kuidas see üks võttis üle ohvrilikud käitumismaneerid ja hoidis kahe käega peast kinni, aga keeldus rääkimast, mis ta probleem on. Ja siis seletas suurelt-laialt, kuidas ta igat pidi mind aidata püüdnud on. Muidugi on tore, kui teised aitavad vajadusel, aga kui seda neilt palutud ei ole? Kui nad oma algatusel midagi sinu valdkonnast ära teevad ja siis käituvad, nagu neile oleks liiga tehtud? Või kui lausa sinust mööda minnakse millegi sinu valdkonda puudutavaga? See ei ole ju aitamine!

Igatahes selgelt on siin mängus palju stressi ja ületöötamist ning ka ambitsioone. Pärast seda rõhuvate vaikusepausidega koosistumist oli meil ka üsna vaikne lõuna, kus suutsin sundida end vaid mõne ampsu sööma. Ja ilmselgelt kedagi neist ma lähiajal veel kallistama ei kipu. See, kui suudan end sundida nendega vajadusepõhiselt rääkima, on hetkel juba suur asi. Aga usaldust nii kergelt ei taasta. Pluss nägin selle lõunasöögi järel samuti mõningaid pisiasju, millest võiks järeldada, et neil ei oleks sugugi kahju, kui ma kusagil jalus ei oleks. Seda on raske seletada. Ja ju meil on veidi erinev kodune kasvatus. Aga vahel mulle tundub, et mõni mees on siiski ainult kena siis, kui ta oletab, et sellest kasu saab.

Nüüd saab vaid oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Kuigi nad väidetavalt ei tahaks mind kaotada.

Igatahes, selle hullumaja nädala keskel ostsin emotsiooni ajel ära portsu odavlennupileteid. Lähen esimest korda elus Ryanairi ja kümne kiloga seiklema. Marsruut: Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn. Kõik kuidagi klappis. Kui nüüd rahad ka kokku klappima hakkaks.

Aga täna on ka muidu kummaline päev. Olen mitmel põhjusel Tartus ja ööbin taas meie uhkemas hotellis. Kolmest korrast kolmel olen siin mingi kummalise ja pigem ebameeldiva kogemuse osaks saanud. Üllatav on see, et meie odavamas hotellis neid probleeme ei esine. Ei ole ma seal hommikusöögilauas musti nõusid puhaste seas näinud ega oma voodist pikki musti lokkis jõhve leidnud. Seekordne üllatus aga sisaldas seda, et mind broneeriti tuppa, kus olid juba ees kaks inimest. Usun, et nemad ehmatasid isegi hullemini, kui järsku oma uksekaardiga sinna sisse astusin. Läksin siis naerdes alla ja ütlesin, et meil läheb kolmekesi arvatavasti kitsaks. Selle peale ei kostnud receptionist piiksugi. Algsele arusaamatuse ilmingule järgnes toavahetus, kuid ei mingit vabandust. Nojah, vähemalt on mul nüüd vist üks parima vaatega tube. Näen aknast ujutavat emajõge, ilma voodist püsti tõusmata ning silda ja üle selle vuravate autode tulesid. Seinad aga värisevad siin jätkuvalt hullemini kui minu vanal kodumajal ja kuulen sõna sõnalt tänaval asuvate inimeste juttu. Olen jälle see nohik, kes istub reede õhtul üksi hotellis.

Ja siis tänase päeva kolmas nali oli eriti karm. Sain teate, et meie tööreis Madriidi tühistatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil. Seda alles nüüd, kui kõigil oli lubatud teha ära kõik broneeringud ja kõik oligi välja ostetud. Minu korstnasse kirjutamine kujuneb umbes 800-900 euro suuruseks. Ja see on nii tobe, sest mitte ühe asja eest ei saa raha tagasi ja mida kuradit nad nii enam koku hoiavad? Loodan siiski veel kõigest hingest, et saame midagi ära päästa. Mulle lihtsalt ei meeldi selline raiskamine. Me hoiame kokku, valides kõige säästlikumad lennud ja hotellitoad ning siis, kui keegi kusagil kõrgel järsku viimasel hetkel otsustab kulude nimel pidurit tõmmata täiesti, siis nende arust on mõistlikum lasta juba väga suur summa rahast vastu taevast, kui maksta natuke juurde ehk. Jaburlus!

The shit just keeps coming

Kes mind on viimasel ajal näinud ja vähegi rohkem tunneb või teab, on kindlasti paratamatult märganud, et minuga ei ole kõik okei. Täna vastasin näiteks küsimusele selle kohta, kuidas mul läheb, sõnaga "alive", sest ei suutnud isegi vanale juhututtavale üle internetiavaruste suuremat naeratust ja õnne teeselda. Sest ma olen kurb. Nii kurb, et asi pole isegi mitte naljakas enam. Nii kurb, et ma ei mäleta, kas või millal viimati selline aeg oli. Nii tohutult ebastabiilne, et piisab sekundilisest välkmõttest, et mu nägu jälle emotsioonide kontrollimise eesmärgil väänlema hakkaks. Ja kogu aeg ajab nutma. Täiesti valimatult ja kontrollimatult ka avalikes kohtades ja seltskonnas. Ja kui hakkab endast hale, siis asi ju muidugi eskaleerub veelgi. Ja mul on nii kõrini kõigest. Ja kahju. Ja peaaegu kõik see on töö pärast. Töö, mille alustamisest saab paari päeva pärast täis kaks aastat ja millest pea terve aja olen ka seda tema vaheldusrikkuses armastanud. Isegi siis, kui on raske. Isegi siis, kui on liiga palju tööd. Tegelikult - millal ei ole??? Ja mul on tunne, et kogu oma ebatäiuslikkuse juures olen andnud endast palju rohkem, kui keegi oodata võiks. Aga saada selle kõige tipuks viimasel ajal praktiliselt regulaarselt ja igati ebaõiglaselt sõimata; saada süüdistuste ja rünnakute osaliseks ning hoolivamate inimeste käest kuulda soovitusi stiilis asjadest mitte välja teha, mitte isiklikult võtta, ennast kehtestada või rohkem "EI" öelda. Kuid mitte üks neist ei suuda praegu mind siit august välja tuua. Kõige vähem minu ülemus, kes on küll igati tore inimene, kuid ei pea paljuks rehmata siis, kui tõesti viimases hädas ütlen talle, et ma ei ole võimeline midagi tegema; et küll ma hakkama saan ning kuulda veel, et ma saavat väga head palka.

Ehk siis tulles tagasi põhiteema juurde. Ma olen kurb. Ja vihane. Nii vihane, et olen jõudnud isegi ühe seni vägagi sümpatiseerinud inimese vihkamiseni, sest ta käitub nii ebaõiglaselt viimasel ajal. Ma tahaks konkreetset karjude ja ulguda nii tihti. Ja see kõik on nii frustreeriv, et ma tõesti ei tea enam, mida teha... kuidas edasi minna. Kas tõesti alla anda ja lihtsalt lahkumisavaldus lauale panna või veel alla neelata ebaõiglust, mis mind rohkem kui miski muu häirib? Üks asi on lihtsalt ülekoormus, aga hoopis midagi muud on see, kui samal ajal sind korraga ja korda-mööda rünnatakse ja tundub, et ilma põhjuseta; sinu peal end välja elatakse täiesti absurdsetel põhjustel ning sinu peal jalgu trambitakse. Ma. Ei. Jaksa. Enam! Mulle aitab sellest poiste egoklubist. Pidevast tähelepanuvajadusest ning ärapanemisest. Silmakirjalikkusest ja sitakeeramisest. Selja taga sepitsemisest. Enda võõraste sulgedega ehtimisest ja topeltmängudest. Mitte kunagi vabandades ja alati end õigustades.

Aga kõige rohkem häirib mind see, kuidas ma ei saa ikka veel aru, mis kurat järsku juhtus? Mis muutus või miks? Ja miks siis keegi otse ei ütle, kui mingi probleem on? Ja ma ei taha rohkem nutta ega kakelda. Ja miks ma peaksin end pidevalt kaitsma ootamatute rünnakute eest!? Miks ma ühest küljest pean suutma tuua taevast alla tähed ja kuu ning teisel hetkel leppima sellega, et mõni ego kohtleb mind nagu idiooti? Kas nad ise ei näe, et ma ei saa ju olla korraga olla andekas idioot? Või saan? Loll olen ma kindlasti. Naiivsuse seisukohast. Aga mul on ka oma piirid ja hetkel on need selgelt ületatud. Nii aga edasi minna ei saa. Ja kui ma kunagi tööle minnes ka ütlesin, et mind motiveerib tunnustus, siis ma ei mõelnud seda, et keegi ütleb mulle vahel nii suusoojaks "tubli". Sitsivale poerale öeldakse ka tubli. Laps saab kiita, kui mähkmed kuivaks jäävad. Ma tahaks kuulda oma hea töö eest midagi konkreetsemat. Ja kui olen midagi halvasti teinud, siis ka konkreetset ja konstruktiivset kriitikat, mitte igal teisel teemal alusetuid süüdistusi.

Nii et you tell me... kas see on liiga palju tahetud?

Sürreaalne maailm

Registreerisin mina end lõpuks ühele disainitreeningule. Tundus, et leidsin viimaks sobiva ja uskuge, see ei olnud lihtne. Kulus peaaegu kaks aastat. Ja nüüd leidsin. Mis siis, et laupäeviti ja hoopis Tartus.

Võimlesin end haigeks, et ikka ilusti esimesel hommikul õigel ajal kohale jõuda. Lasin taksojuhil end võõrasse kohta sõidutada, teades aadressi, klassinumbrit, kontaktisiku nime ja muidugi kellaaega-kuupäeva.

Taksojuht pani mu maha mingi tupiktänava otsas ja väitis, et tema edasi sõita ei saa, mingu ma ise. Et minu soovitud tänava aadressiga kunstikooli ei ole, aga see asubki seal tupiktänavas. Ma siis jalutasingi.

Ja oligi seal mingi kunstikool. Mul läks küll hulk aega enne, kui esimese ukse leidsin, kuid selle peal oli ka juba silt "Klass 302. Arvutigraafika" - täpselt see, mida mul vaja oli. Ma siis astusin sisse, otsisin klassi üles ja jäin ootele. Olin meelega veidi varem kohale läinud - nii igaks juhuks. Nüüd arvasin, et tulin lihtsalt liiga vara, sest kedagi teist ma seal ei näinud ja ka klass oli veel lukus. Istusin ja ootasin natuke. Siis otsustasin igaks juhuks ringi vaadata. Marssisin mööda inimtühja maja ringi. Naljakas, et sinna nii vabalt sisse sai. Ning nüüd hakkas tekkima kuri kahtlus, et midagi on valesti. Koolitus oleks pidanud juba algama.

Varsti jõudis sinna vist üks õppejõud. Küsisin talt nõu. Tema ei teadnud minu koolitusest midagi, aga helistas koolituste koordinaatorile. Tolle nimi klappis ka. Ja ometi ei teadnud temagi asjast midagi, kuid vabanduseks toodi, et ta on alles uus inimene seal. See oli juba tõsiselt kummaline, kuna olime koolituse korraldajaga mitmeid kirju vahetanud ja ta oli ka sel samal nädalal veel infot välja saatnud.

Siis aga teatas too abivalmis koolitegelane, et ca 100m eemal on veel üks kunstikool, et äkki on üritus seal. Olin ma ju veendunud, et olen õigel ajal kohale tulnud, kuigi natuke juba tekkis kahtlusi ja viha, sest mul ei olnud üldse lihtne tolleks laupäeva hommikuks end Tartusse vedada.

Aga siis sai nalja. Selgus, et seal teises koolis, kuhu ta mind juhatas, on ka klass 302, see on arvutiklass ning seal ongi mu oodatud koolitus. Olukord oli nii sürreaalne, et ma oleks tahtnud kõva häälega naerda, aga pidin hoopis vaikselt alanud tundi sisse hiilima. Ei olnud mõtet ka vabandada ja selgitada, sest see oleks kõlanud umbes nii nagu vabandus, et koer sõi mu referaadi ära. Ja mõningatest kokkusattumustest ei saa ma siiani aru. Kas neil kahel koolil on üks koolitusteinimene või kaks samanimelist? Kui suur on tõenäosus, et asub kõrvuti kaks kunstikooli ja neis mõlemas on sama numbriga arvutiklass ning samal päeval viide sellele väljas? Eriti, kuna tegu oli samasuguse kolmekohalise numbriga.

Meeste loogika(puudus?)

Räägitakse, et mehed pidavalt olema loogilisema mõtlemisega.

Ei saa kinnnitada ega ümber lükata, kuid mul on omad kahtlused seoses nii viimase aja hullumajaga nii tööl kui eraelus. Or perhaps it's just me...

Vahel on mul lihtsalt raske silmi mitte üllatusest punni ajada, kui jälle ei saada aru millestki mulle täiesti loogilisest või siis jäutakse sünonüümse seletusega täpselt samale järeldusele. Tean ju küll, et kasulik on asju mitut moodi igaks juhuks seletada või üle küsida, kuid vahel tundub, et mõnda asja ei saagi enam teisiti või lihtsamini edasi anda. Aga see selleks

Harsh on ka jälle imelik. Not really newsworthy. Eks ma teen reha otsa astumise rekordeid.

Aga huvitavam oli see, et üks tuttav noormees, kellega üksteist ei seedi me, nägi terve õhtu vaeva, et mulle meeldida. Ta isegi tunnistas, et pingutab, et mitte oma üleliigse aususega (sic!), nagu tavaliselt, esineda. Ja see oli nii kummaline, sest ütlesin korduvalt välja ka pidevalt ridade vahelt loetava mõtte, et ta ei ületa üheski mõttes mu latti ning tema väitis, et teab seda. Ent püüdis ja püüdis ja mul oli temast isegi natuke kahju, kui ta kergelt solvununa üksi koju minema pidi. Aga aru ma ei saa, miks küll??? On ta ju ise andnud mulle korduvalt põhjusi teda mitte sallida. Mis siis nüüd järsku hakkas? Puhas üksindus ja meeleheide? No ma ei tea... Asi pole ju selles, et ma peaksin ennast temast nii palju paremaks vms, kuid mõne inimesega lihtsalt on nii, et parem on lihtsalt distantsi hoida.

Aga inimesed tunduvad üldse viimasel ajal nii kummalised, et ma ei tea hästi enam, mida kellestki arvata või kuidas mõningatega edasi suhelda. Keda enam usaldada... või kas ma ise äkki midagi valesti tegin? Mida siis? Maailm oleks justkui tagurpidi keerlema hakanud või said kõik teised mingid uued käitumisjuhised, mida mulle ei antud. Me mängiks justkui samal mängulaual erinevaid mänge. Kuigi ma ei taha üldse mänge mängida. Tahaks olla lihtsalt ise.